Tõde ja õigus II. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis siin nii vähe süüa antakse?” küsis Indrek.

      „Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,” seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga” – sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana” ja tema „tädi” andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.

      „Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?” küsis keegi teiselt üle laua.

      „Kapsaid, ikka kapsaid,” vastas teine.

      „Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,” arvas esimene.

      „See suur istub väikese kõrval,” ütles keegi kolmas.

      Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.

      Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad” kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja söögisaalis istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmiste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!” Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.” Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll.

      Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavst” pärast. See sõna oli millalgi toonud imelisi unistusi. Siin oli ta hüüdnimeks usuõpetajal, kes muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks. Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palgenukid laiad, hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud; huuled paksud, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem; juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips, milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta õigusega teeninud. Tema oli kõva usumees ja jumalsõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme. Iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:

      „Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja” vahelt ära.”

      Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:

      „Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.”

      Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest „paavst” ütles talle varsti maheda häälega:

      „Armas laps, mis te ometi segate ja võltsite! Seal seisab ju „ning”, mitte „ja”. Veel kord see koht.”

      Eriti raske oli vastates õiget tooni leida. Seda sai Indrek omal nahal küllaldaselt tunda.

      „Piiblilugu ja katekismus pole ometi muinaslugu ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna,” õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie, patused inimesed, teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast siis mitte nõnda, vaid nõnda…”

      Ja härra Vihalepp ise näitas, kuidas peab inimene püha jumalasõna oma roojasesse suhu võtma.

      Pisut teissuguse käsituse sai Indrek pühast jumalasõnast hommikupalvel, milleks koguneti enne tunde söögituppa, kus lauad ja pingid aeti seks ajaks nurka hunnikusse, et ruumi võita.

      Palvet luges härra Maurus ise, pealegi veel nii vanast ja auväärsest saksakeelsest raamatust, et Lible nimetas seda palvekapsaks. Lugedes seadis härra Maurus prillid sootuks ninaotsale.

      Juba teisel päeval taipas Indrek, miks direktor seadis prillid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kahe käega kõrvade äärest läbi.

      „Šinder niisugune,” ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!”

      „Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,” vastas poiss nutuse häälega.

      „Nii lühikeseks pole ma käskinud!” vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.”

      Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poiste järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.

      Venekeelset õpetust jagades ütles ta:

      „Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid. Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?” pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi sealt plehku pistnud. „Kus on Lible?!” hüüdis direktor. „Lible, siia!” Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Kus on su raha?”

      Poiss sirutas mõned vaskkopikad.

      „Näete nüüd!” hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!” Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada! Šinder! Aga kust sa said selle raha?”

      „Suur Loll andis!” hüüdis kellegi võrukaelne hääl.

      „Kes see on?” küsis direktor. „Kes on suur Loll? Sina oled väike, aga kes on suur?”

      „Paas, СКАЧАТЬ