Tõde ja õigus II. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      „Ega korstnapühkija korstna otsa magama lähe,” vastas Ollino ja jätkas endist juttu: „Talvel ehk pisut vilu, aga kergemini hommikul ärkab ja selgema peaga tööle hakkab. Mina olen omal ajal maal väljas kartulikuhja õlgedes maganud ja pole häda midagi, ainult teises reies pistab vahel. Siin pole veel kedagi külm võtnud.”

      III

      Järgmisel hommikul ärkas Indrek kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest mööda – ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi tundis Indrek endas unesuikel midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt:

      „Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu, et minema saad!”

      Mõnedele valmistas helistamine nalja. Need hüüdsid:

      „Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega!”

      Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased – teised rahvused polnud Siberis esindatud – hakkasid end liigutama, võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama – koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir.

      „Poisid, Valge!” hüüdis keegi ärksam.

      Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki.

      „Mis see siis peab tähendama?” küsis Ollino. „Kas siin ei kõlistatud?”

      „Pole meie midagi kuulnud,” vastati mitmelt poolt korraga.

      „Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama,” arvas Ollino.

      „Kõvemini ja kauem,” arvas keegi vastu.

      „Just nii,” kinnitas Ollino. „Aga nüüd maast lahti, maast lahti!” kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma.

      „Härra Ollino, üks silmapilk veel,” palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni. „Ma ainult sirutan natuke.”

      „Ei ole aega,” vastas Ollino. „Välja ja pesema!”

      „Külm on, ei või, lõdisen teki allgi!” ajas poiss vastu.

      „All on külm vesi, see annab sooja,” lohutas Ollino ja ta ei andnud enne rahu, kui poisid olid viimaseni voodist väljas. Üksteise järele kadusid nad läbi luugi, et minna alumisele korrale, kus asus pesemisruum. Kogu maja näis värisevat uniste ja hoolimatult kolistavate jalgade all.

      „Tasa seal!” hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele. „Nagu oleksid teil rautatud kabjad jalge otsas!”

      Aga kolistavate sammude oja voolas ikka madalamale ja täitis kogu maja häiriva eluga.

      „Võiks ju üleval pesta, siis poleks vaja nõnda kolistada,” lausus Indrek oma eelminejale.

      „Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära,” vastas see.

      „Ah nii külm!” imestas Indrek.

      „Külm!” vastas teine. „Vana pakane ise.”

      „Kuidas seal siis magada?” küsis Indrek ebalevalt.

      „Kui elad, küllap siis näed,” vastati rahulikult. „Tuleb vaim peale nagu teistelgi.”

      Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrd „vaimustusse”, et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See „vaimu-väljavalamine” oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või muu kehaosa. Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas üle laudade, katsuti sülipätsi, hullati ilma igasuguse korrata ja süsteemita. Indrek polnud kunagi olnud suur hullaja, aga siin õppis ta seda ühes teistega. Üldine meeleolu hakkas ka temasse. Tuli tõepoolest nagu vaim peale.

      Oli veel teine abinõu soojasaamiseks: näpati alt puid ja kanti üles Siberisse või meelitati millegagi Jürkat, et see kannaks ja halud kuhugi ära peidaks, näiteks igasse peatsisse paar halgu. Kui siis õhtul kõik vaikseks jäi, roniti asemelt välja ja pandi suur raudahi küdema, mis asus keset katuselaust. Köeti mõnikord nõnda, et ahi lõi helendama, ja siis nihutati voodid otsapidi soojuseallika lähemale. Hommikuks oli ahi muidugi jahtunud ja Siber endiselt külm. Sellepärast pooldasid mõned rohkem „vaimu” kui raudahju sooja.

      „Ahjusoe ajab lutikale vaimu peale,” ütlesid nad elutargalt. „Aga inimesel pole hea magada, kui lutikal tuleb vaim peale.”

      „Jah, ei ole inimesel hea, kui tuleb lutikal vaim peale,” kinnitasid teised.

      „Parem tulgu inimesel endal vaim peale,” seletati, ja nõnda tõusis Siberis iga õhtu, mõnikord ka hommikuti põrgumüra, mille tulemuseks oli tolmu, nagu laotataks kütist või peksetaks rehte.

      Peale pesemist voolas jalgade kolin üles tagasi ja siis uuesti alla – klassidesse õppima. Indrek läks ühes teistega, õigem ühes väikese Liblega, kes pidi ka kuuluma neljandasse klassi. Liblelt ta oma esialgse pühenduse õpi- ja asjaoludessegi sai. Tema käes nägi ta esimest korda mingisugust kaanteta, üksikuist lehist koosseisvat raamatut (raamatud olid Lible keeles kapsad), kust luges amo, amas, amat ja mensa, mensarum. Eriti hakkas millegipärast just selle tundmatu sõna viimane kääne tema meeltesse kinni.

      „Mensarum,” kordas Indrek Liblele. „Mensarum,” kinnitas ta veel kord.

      „Tahad, ma müün selle kapsa sulle?” ütles Lible.

      Ja ilma et Indrek endale aru oleks andnud, kas tal seda vana „kapsast” üldse vaja, otsis ta taskust raha ja maksis nõutud summa. Nagu hiljem selgus, oli see peaaegu uue raamatu hind. Aga sest polnud midagi. Indrek ei pannud seda Liblele kunagi pahaks, sest tal oli ütlemata hea meel, et oli ostnud esimese kättepuutuva raamatu, kus oli seisnud mensa, mensarum.

      Veel ühe teise „vana kapsa” ostis Indrek Liblelt, nimelt selle, kus kordus sagedasti see haruldane sõna, mis aastate eest nii väga oli tema meeli võlunud. Küll oli sõnalt ja kogu raamatult vaheajal endine võlu hajunud, aga Indrek ostis ta siiski, nii väga rippus ta mineviku mälestuste küljes.

      Lible СКАЧАТЬ