Tõde ja õigus II. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ainult kaksteist, leib juurde arvatud. Mul üksi nagu piinlik süüa, kui teine vahib vesise suuga.”

      Indreku suu hakkas tõepoolest vett jooksma, kui ta nägi, missuguse isuga Tigapuu sõi. Ometi vastas ta:

      „Ei, ma ei tahaks midagi.”

      „Klaas teed ikkagi, kuis siis muidu laua ääres istuda, laual ju laua õigus nagu trahteriski. Oled kord istund, siis telli, iseasi, kui püsti seisad. Siin pole see, mis maal metsas või mättal; siin peab ka istumise eest maksma, nõnda on linna seadus.”

      Ja ilma et Tigapuu Indreku arvamist oleks oodanud, hüüdis ta suuga, mis leiba, liha ja kapsaid täis tuubitud, üle õla perenaise poole: „Üks tee!” Tüdruku kohta, kes teeklaasi lauale pani, ütles ta selle enda kuuldes Indrekule:

      „Kas panid tähele, kui kena? Maal ei leia sa tervest kihelkonnast niisukest. Vaata, kuis ta astub: nagu oleks teisel vedrud all. Jalad nagu kõrendid. Sest pole midagi, et seelik ees, peab oskama ka nõnda vaadata. Peab õppima.”

      Kui ta oli uue hea noosi suhu toppinud, jätkas ta:

      „Nojah, sel mammil pole ju viga, aga oled sa meie printsessi näinud?”

      „Kes see on?” küsis Indrek.

      „Mis?! Sa ei tea veel, kes on meie printsess?! Siis sa ei tea ju ilmast veel midagi. Meie printsess on vanamehe oma tütar. Tänavu esimest aastat kodus. Istub ja ootab meest. Aga ta läheb ainult arstile või advokaadile. Võib-olla kirikuõpetajale ka. Räägib ainult saksa keelt – prantsuse keelt muidugi ka –, ainult Karusselliga, s. t. tädiga pursib ta mõnikord eesti keelt, sest tema kõrvad ei pea Karusselli saksa keelele vastu. „Liebe Tante, liebe Tante, mina ei voib kuulama, mina ei voib!” karjub ta, kui tanta hakkab saksa keelt rääkima. Sina räägi temaga vene keelt, kui juhtub, ja see juhtub tingimata, sest printsess armastab rääkida. Minuga räägib ta alati saksa keelt, seda pead sa teadma, sest mind ta tunneb ja minu saksa keelt ka… Soo, ja nüüd võime minna, rüüpa oma teetilk klaasipõhjast veel ära, sest milleks järele jätta! Maksma peab niikuinii täie raha. Kõigega kokku kakskümmend viis – naeruväärt vähe, kui õieti mõelda. See tähendab, kahe inimese toidu eest ainult kakskümmend viis, sest nüüd pead sina ka minu eest maksma; parvevenelasele, sellele kõrilõikajale, maksin ju mina sinu eest. Nii et siis oleme tasa. Väike vahe, mis jääb, selle annan sulle pärast ära, seltsimeeste asi. Pealegi, sa pidid ju liiku tegema, vahe võibki siis esiotsa liikude asemele jääda. Muidugi, sealiha hapu kapsastega pole miski liik, aga sõprade vahel käib küll. Iseasi, kui ma see kakskümmend sulle ära maksan, siis peavad õiged liigud tulema ja need ei ole nii odavad kui sealiha hapu kapsastega. Sellepärast oleks sul isegi kasulikum, kui ma võlga sulle kunagi ei maksa. Lihtne ja selge, eks? Ja täna jumalat, et tõin su niisukesse paika, kus pole vaja jootraha anda; muidu oleks vähemalt oma kümme pidanud rohkem maksma. Nõnda olen aidand sul puhtalt kümme kopikat kokku hoida, seega jään võlgu ainult kümme, sest tee jõid sa ju ise.”

      Ta kergitas mütsi ja ütles huultega, mis liimendasid alles rasvasest lihast:

      „Hääd päeva, mammi! Kui see tuleb, siis öelge talle, et käisin teda otsimas.”

      Ja vastust ootamata astus ta iseteadlikult mööda kitsast treppi keldriruumist üles, kus räidinud sügisilm vedas juba õhtule. Siin jäi Tigapuu seisatama, tegi tõsise, süvenenud näo ja ütles:

      „Ma mõtlen nimelt, et kuhu minna, kas linna või Toomele. Aga parem siiski Toomele, sest linna saad sa niikuinii küllalt näha. Iseasi on Toome, see on hoopis iseasi, sinna ei saa alati… Tähendab, siiapoole… Siin näed ka kaubahoovi ja tema sambaid, nii kui elus mets. Ja pealegi tead, kust midagi paremat leida, kui osta tahad. Osta on ikka vaja, kui mitte täna, siis homme.”

      Kui jõudsid platsile, kus seisis kellegi rinnakuju kõrgel alusel, seletas Tigapuu:

      „Siin on see Parkalai oma platsiga, kuhu tudengid tulevad mööda Rüütlit kihutades õllekorvidega. Ikka pudel loginal tühjaks ja siis sellele seal ülal karplartsti! vastu vahtimist! Keset larfi, nii et va molu liimendab. Ja siis tuleb vosmi! Aga pursid: „Deutschland, Deutschland über alles!” Mõistad? Lihtsalt mäss! Ükskord oleks neil haprasti läind, aga õigel ajal hakkas keegi rebane: „Jumal, keisrit!” Vosmidel ei aidand muud kui kannad kokku ja käsi kõrva äärde, sest kuis sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti, küll näed.”

      Toomemägi ise ja aiad tema kallakul seisid raagus. Koltunud lehed kahisesid kõnniteil jalge all. Linnas süttisid siin-seal tuled.

      „Nüüd pole siin midagi,” seletas Tigapuu Toomest, „aga ela kevadeni, küllap siis kuuled ja näed. Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel, siis ütleb: „Minge ja kuulake! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed.””

      Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder, karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel sinavad metsatukad kuni taevaääreni.

      Äkki märkas Indrek, et pimedas puude vahel seisab keegi tume, ähmane ja kole suur, seisab ja vahib nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult võpatas ta ja küsis Tigapuult:

      „Aga see, mis see seal on?”

      „Ah see! See on vana kirik, klooster. Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed.”

      Aga Indrek oleks tahtnud seista ja vaadata, sest see suur ja ähmane aina nagu kasvas ja muutus ähmasemaks, kui teda eemalt vaadata.

      Kui nad viimaks alla linna tagasi jõudsid, ütles Tigapuu:

      „Täna oleme poodi hiljaks jäänd, sinna lähme mõni teine kord. Ja kui tõtt öelda, siis polegi meil mõtet poodi minna, vaid astume millalgi ühe minu sõbra poole sisse, Känd on ta nimi, ja vaatame, kas temal on veel ta raamatud alles, mis ta tahtis müüa. Temalt saame kindlasti palju odavamalt kui ühestki poest. Ja ega raha sul kaduma saa. Peaasi, hoia teda vana enda kui surma eest ja ära ütle ühelegi hingele, et sul on raha; seda pead sa kui sõber teadma. Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: „Poiss, õpi rahaga ümber käima, sest isamaad ja raha peab armastama. Kes isamaad ei armasta,” ütleb ta, „sellele vala kas täie või tühja õllepudeliga pähe, ükskõik.” Nutikas pea, aga kole kitsi… Näe, siin on Rüütli teine ots, siin pööravad tudengid õllekorvidega ümber. Nüüd lähme üle puusilla, siis näed ka seda…”

      „Seda olen juba näind!” vastas Indrek, kelle pea juba otsas huugas.

      „Ei tee viga,” vastas Tigapuu. „Vaata veel kord, sest nagu roomlased ütlesid: repetitio mater studiorum est. Ladina keelt sa veel ei mõista, aga pea need sõnad meeles, elus läheb sul tarvis. Pealegi, kes teab, kauaks seda silda on, ehk viivad juba tuleval kevadel jäätükid ta minema, siis on hea, kui oled teda enne õieti näind. Väga huvitav sild! Mineval suvel hüppas siit keegi sisse, tahtis enda ära uputada, aga teine kargas talle järele, tõi välja. Selle süda täis, karjub: „Sa ju nägid, et ma ise hüppasin! Mis sa minust tahad? Kui hüppasin ise, tähendab – tahan surra. Siis lase mind surra!” – „Aga miks sa appi karjusid?” vastab teine. „See pole sinu asi,” vastab esimene. „Mina võin uppuda nagu tahan, kas karjudes või karjumata. Sina ära sega СКАЧАТЬ