Õnnelik tänav. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      INIMENE SUUDAB taluda valu ainult teatud piirini. Seejärel kaotab ta meelemärkuse.Teadvus lülitub välja, täpselt nagu kaitsmed ülekoormatud elektrisüsteemis.

      Hoidmaks end õigel pool piiri, peab olema tundlik ja asja teadma.

      Haamriga mees vahtis voodis lebavat inimest resigneerunud kannatlikkusega.

      „Ise otsustad,” ütles ta. „Meie lõpetame, kui sina tahad.”

      Reaktsiooni ei järgnenud, kuid mees oli täiesti kindel. Ta sõnad olid kohale jõudnud. Just see klient (neist, kellega mees oli saanud ülesande töötada, tavatses ta mõelda nimelt kui klientidest) oli kaunikesti ehe homo sapiensi eksemplar. Hästiarenenud lihaskond, terve jume, küllalt õhuke nahaalune rasvakiht. Pealegi tegutses ta ideoloogia ja veendumuse põhjal, mistõttu oli praegune ülesanne veidi keerulisemat sorti. Nüüd oli rabelemine ja vastupunnimine lõppenud, inimene lebas vaikselt ja rahulikult voodis, püksid jalas ja särk seljas. Hõbeteip kederluude ja randmete ümber ei olnud enam vajalik, see oli veel ainult suul.

      Mees vaatas üle voodi otsa oma kaksikvennale, oma peegelpildile, nad noogutasid teineteisele. Vend kummardus tööriistakasti kohale ja soris varustuse hulgas, võttis siis kinnastatud käega välja naaskli. Haamriga mees noogutas, kiitmaks valiku heaks.

      Siis pani ta korraks silmad kinni, et süveneda hingamisse ja suurendada teadlikku kohalolekut oma kehas siin ja praegu, tunda jalgu vastu kummitaldu ja tööriista raskust käes.

      Lühikese ja pingelise hetke tundis ta puudust oma Magnumist.

      Tegelikult olid vennad täielikult loobunud laskerelvast kui töövahendist. Relvad tekitasid summutile vaatamata uskumatut lärmi, ja seejuures ei muretsenud mehed mitte niivõrd võimaliku kuulmiskahjustuse pärast. (Muide, kõrvaklappide kandmine oli neil samuti meeles mõlkunud, kuid tulirelvad olid nad kõrvale jätnud just nende silmatorkavate omaduste tõttu.) Üldsus reageeris tulirelva nähes liiga tugevasti, kuna köis ja tööriistakastid jäid täiesti märkamatuks.

      Mees adus, et ta mõtted olid mujale lennanud, ta tõi need malbelt kuid otsustavalt tagasi oma hingamise juurde. Avas siis silmad ja vaatas klienti.

      „Ma annan nüüd sulle võimaluse vastata,” lausus ta maheda häälega. „Kui sa karjud või rumalusi teed, siis saad haiget.”

      Klient ei vastanud. Silmad olid suletud ja läbi nina hingamine kare ja pingutatud. Mees tõmbas hõbeteibi mõned sentimeetrid eemale, ainult nii palju, et nähtavale tuli suupragu.

      „Kas oled valmis?” küsis ta. „Need ebamugavused võivadki nüüd möödas olla.”

      Ta eemaldas teipi veel pisut. Klient tõmbas suu kaudu õhku, kurgust kostis kurisev hääl. Ta köhatas, suupraost pritsis sülge.

      Mees kummardus kliendi kõrva juurde, hääl sametmahe sosin.

      „Kus su naine on?”

      Klient hingas nõksukaupa, silmad ikka suletud. Kuid küsimusest oli ta aru saanud, silmamunade liigutused õhukeste laugude all kiirenesid ja keha pinguldus. Mees kummardus veel lähemale.

      „Mis sa ütlesid?” sosistas ta. „Ma ei kuulnud hästi …”

      Klient tegi katset rääkida, ta kõrisõlm hüppas üles-alla. Hääl oli pigem lõõtsutamine kui sõnad.

      „Ei … tea …”

      Mees ohkas ja nägi, et ta peegelpilt tegi sama.

      „Kahju,” ütles ta ja vajutas hõbeteibi tagasi. Selle alumine pool oli süljest märjaks saanud ega hoidnud enam, järgmine kord peab selle uue riba vastu välja vahetama.

      „Vaatame siis, kuidas asi särgi all välja näeb,” lausus mees ja tegi nööbid uuesti lahti.

      Kliendi suletud laugude vahelt jooksis välja kaks pisarat.

      „Katsu mitte nutta,” ütles mehe peegelpilt. „Muidu lähevad ninasõõrmed paiste. Siis on raske hingata.”

      Ta nägi, et klient püüab teha, nagu kästud, tahab tõesti meele järele olla. See oli hea märk. Ettevaatlikult katsus ta roideid, klient oiatas puudutuse peale. Verevalum oli levinud piki külge allapoole naba suunas, mees tundis naha all selgelt ja täpselt murdepindu.

      „Nüüd võtame siis kolmanda,” ütles mees ja tõstis haamri. Peegelpilt tõstis kliendi lau üles, pupill tõmbus valguse käes kokku, kombes, refleksid funktsivad. Mees kompas sõrmedega üle rinnakorvi, mõõtis täpselt ja andis stabiilse ja paraja kaaluga haamrilöögi. Roie purunes kumeda ja nüri klõpsatusega, keha võpatas lühikeses tõmbluses. Hingamine muutus kiiremaks ja pinnalisemaks, klient hakkas jälle teadvust kaotama. Mehe kaksikvend kummardus kliendi kohale.

      „Sa pead ainult ütlema. Siis on kõik.”

      Kliendi silmad rullusid tahapoole, kuni paistsid ainult silmavalged. Vend võttis naaskli paremini kätte.

      „Kus on Nora?”

      ME SEISIME AIAS õunapuu all, oli kevad ja puu oli täies õies, mul on meeles kimalase hääl kroonlehtede vahel, laigutine päikesevalgus läbi puukrooni. Hommikul oli vihma sadanud, klaarid tilgad rippusid veel okstel ja harudel. Ma hoidsin süles oma väikest poega, ta oli viis päeva vana, Isak, mu esimene laps, ma olin talle tuule kaitseks teki ümber mähkinud, ja Ingemar hoidis mul ümbert kinni, ta hoidis meil mõlemal ümbert kinni. Ma mäletan poja pehmust oma põse vastas, tema puhast lõhna, mehe käsi oma õlgade ümber. Me seisime tihedalt kolmekesi koos, meie ühtsus oli suurem kui kõik muu.

      See mälestus tuleb mulle sageli tagasi. Kui ma pean valima ühe pildi täiuslikust õnnest, siis kerkib esile just see tunne, see pilt, Isaki ja Ingemariga õunapuu all, joovastus, täiuslikkus.

      Esmaspäev, 13. mai

      ESIMENE ASI, mida naine märkas, oli vaikus. Koer ei haukunud. Harilikult seisis ju koer garaažiukse juures ja ulgus nii, et vahutas, ta rebis nööri, kuni kaelarihma surve kõrile moonutas haukumise hingetuks susinaks.

      Sel koeral on midagi viga, oli ta alati arvanud. Kui see oleks inimene, oleks tal mingi neuropsühhiaatriline diagnoos, selles oli naine täiesti kindel. Tegelikult oli looma päris armas vaadata, süsimust karv ja suured käpad, kuid ta silmad olid kõõrdi ja hambad liiga suured. Loom jättis kontrollimatu ja mitteusaldusväärse mulje. Kuna ta ei haukunud, tekkis naises põgus ja raskesti määratletav kergendustunne.

      Vabanemistunne kadus aga kohe, kui naine jõudis tagaukseni ja leidis, et see pole lukus. Ta avas ukse hääletult, seisatas lävel, tundis, kuidas maja kuiv soojus näkku voogab.

      Sees kajas tühjus. Siis tuli lõhn. See polnud eemaletõukav, lihtsalt võõras. Veidi magus ja ühtlasi terav. See ei olnud siin omane.

      Kiiresti astus ta sammu pesukööki ja tõmbas enda järel ukse kinni nii vaikselt kui suutis. Ebameeldivustunne kasvas. Oli väga vaikne. Ta kuulis peas kohisevat omaenda südamelööke.

      Aeglaselt ja hääletult kummardus ta ja võttis saapad jalast. Nende ümber oli juba tekkinud tilluke veeloik. Midagi mõtlemata võttis ta tööpinnalt nõudepesulapi ja kuivatas pleki ära. Ta sussid seisid pesumasina kõrval, kuid millegipärast jättis ta nad sinnapaika. Ta pistis kindad taskusse, võttis mantli, mütsi ja salli ära ja riputas need koos käekotiga tagaukse kõrvale nagi otsa. Läks seejärel sukkade väel köögi poole. Hais muutus teravamaks.

      Kraanikausi kohal põles lamp. Kolmas viga, mõtles ta.

      Koer. Tagauks. СКАЧАТЬ