Vabaduse hind. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Veoauto õõtsus aeglaselt ja ebaühtlaselt. Kuhu iganes meid ka viidi, siin puudusid teed. Rattad põrkasid vastu kive ja jäid rööbastesse kinni, autokeret kraapisid taimed, piki furgooni seinu krabisesid oksad, mootor möirgas, käigud ragisesid. Keel oli paistes ja suulaes kinni. Me polnud hommikust saati midagi joonud. Nälg oli taandunud närivaks valuks, asemele oli tulnud peapööritus. Ma lootsin, et teiste inimeste lõhnataju on kadunud nagu mu enda oma, või vähemasti, et Catherine midagi ei tunneks.

      Prantslane Sébastien Magurie oli lõpuks vait jäänud. Ta ninahäälne virin sundis mind soovima, et nad ka tema minema viiks. (Ei-ei, mida ma ometi räägin, ma ei mõtle seda loomulikult nii, absoluutselt mitte, aga selle mehega oli mul juba varem raskusi. Kohutav tüütus …)

      Seevastu hispaanlasest Alvarot pidin ma imetlema. Mees suutis kogu selle aja rahu säilitada ja tegi vaikides kõike, mida talle öeldi. Ta oli furgooni kaugemas otsas, kus raputas ja kõigutas kõige rohkem, kuid ta ei kaevelnud. Ma lootsin, et teised arvavad sama minu kohta.

      Algul üritasin jälgida, millises suunas meid sõidutatakse. Kui meid kinni võeti, siis seisis päike seniidis või õige pisut lääne pool ja algul toimetati meid lõuna suunas (arvan ma, ja see oli hea, sest sel moel olime arvatavasti endiselt Keenias, selles riigis on ju mingisugunegi tsivilisatsioon – maakaardid, taristu ja mobiiltelefonid). Aga paari tunni pärast keerasid nad minu meelest ida poole (mis polnud üldse hea, sest see tähendas, et oleme sattunud Lõuna-Somaaliasse, maailma veerele, kus alates kodusõja puhkemisestjuba 20 aastat valitseb totaalne lagunemine ja anarhia), kuigi täna olin ma peaaegu kindel, et meid viidi põhja ja seejärel lääne suunas, mis pidi tähendama, et me olime tagasi umbes seal, kust me alustasime. Ma sain aru küll, et see pole eriti tõenäoline, aga ei võinud iial teada.

      Esimese asjana võeti meilt kellad ja mobiiltelefonid, aga nüüd oli juba pikalt pime olnud, mis ilmselt tähendas, et teekonna algusest oli kulunud umbes 30 tundi. Kindlasti on juba ka häiret antud. Oleme ikkagi ametlik delegatsioon, mingisugune abi peaks teel olema.

      Arvutasin välja, et Stockholmis on kell umbes kuus õhtul, sest Keenia on Rootsist kaks tundi ees. Annika peaks nüüd juba asjast teadlik olema, küllap ta on lastega kodus.

      Catherine oli minu keha vastu surutud. Ta ei nuuksunud enam, tema põsk oli vastu mu särgiesist. Ma teadsin, et ta on ärkvel. Mu käed olid selja taha seotud ja juba mitu tundi surnud. Röövlid kasutasid sidumiseks plastsidemeid, sakilise servaga kitsaid ribasid, mis tõmmatakse aasast läbi ja siis enam lahti ei tule, neid kutsutakse vist nipukateks. Nii kui natuke liigutasid, soonisid sidemed lihasse ja ise neid õgvendada ei saanud. Kui oluline on käte ja jalgade vereringe? Kui kaua jäsemed vere ringlemiseta vastu peavad? Kas meid ootavad kestvad tervisekahjustusted?

      Siis sõitis veoauto haruldaselt vastikusse auku ja mu pea põrkas vastu Catherine’i oma. Masin kaldus tuntavalt küljele, mind suruti vastu sakslannast kontoriametniku pehmet ihu ja Catherine libises alla mu kubeme poole. Tundsin, kuidas laubale kerkib ilmatu muhk. Kabiiniuksed tehti lahti, mehed hõiklesid ja masin vajus üha enam viltu. Mehed rääkisid ja kisasid, jäi mulje, et nad vaidlevad millegi üle. Mõne aja (viie minuti? veerand tunni?) pärast jäid röövlid vait.

      Temperatuur langes.

      Vaikus muudkui kasvas ja oli lõpuks pimedusest suurem.

      Catherine hakkas uuesti nutma.

      „Kas kellelegi hakkab ehk midagi teravat pihku?” küsis autokasti tagumisest otsast hispaanlane Alvaro.

      Muidugi. Plastsidemed.

      „Seda ei saa kuidagi aktsepteerida,” ütles prantslane Magurie.

      „Proovige, äkki leiate mõne terava kivi või naela või orgi,” õpetas hispaanlane.

      Üritasin sõrmedega kasti põrandat kompida, aga Catherine lebas pooleldi minu peal, sakslanna oli mu vastu pressitud ja käed ei liikunud enam. Järgmisel hetkel kostis läheneva diiselmootori müra.

      Masin peatus veoauto kõrva ja sellest ronisid välja mingid mehed. Kuulsin masina metallosade lõginat ja vihaste häälte hõiklemist.

      Kasti presendist kate tõmmati üles.

      Anders Schyman istus oma klaasboksis ja silmitses toimetust. Talle meeldis kontorit endiselt toimetuseks nimetada, kuigi nüüd oli siin ka turunduse, analüüsi- ja arvutiosakond.

      Uudiste poolest oli kehv päev. Ei mingeid rahutusi araabiamaades, ka mitte maavärinaid ega margi täis teinud poliitikuid või tõsieluseriaali tähti. Homme ei saa enam ka halvale ilmale rõhuda, eile nad hoiatasid ilmast tingitud kaose eest, täna rääkisid sellest ja Anders Schyman tundis oma lugejaid (või õigemini usaldas oma turuanalüütikuid). Homsel esilehel peab olema midagi muud kui möllav lumetorm ja seni oli käepärast vaid hädapärane lahendus. Patrik, kes ikka veel oli pahur, et tema IKEA sissekukkuva katuse versioon vett ei pidanud, avastas mingilt ameeriklaste veebilehelt nupukese naisest, kel on alien hand syndrome. Pärast peaoperatsiooni lõpetasid 60-aastase Harrieti ajupoolkerad koostöö, üks pool ei allunud teise käskudele ja mõned kehaosad ei kuulanud seetõttu enam aju antud käsklusi. Muu hulgas ründas vaest Harrieti tema enda parem käsi, nagu juhiks seda mingi maaväline jõud (sellest ka diagnoosi nimetus). Käsi kas lõi või kriipis naist, andis tema raha ära või riietas ta lahti, ilma et naine oleks midagi parata saanud.

      Anders Schyman ohkas.

      Ta istub pommuudise otsas, aga teisel pool kabineti klaasseina sätib toimetus esilehele juttu tulnukkäe sündroomist.

      Loomulikult turgatas Schymanile pähe, et sülitaks justiitsministeeriumi palvele asja saladuses hoida ja selle suhtes vaoshoitult käituda ja kirjutaks Euroopa Liidu kadunud delegatsioonist igal juhul, aga teda hoidsid tagasi varasemalt töökohalt Rootsi riigitelevisioonist säilinud eetikanormid. Teatud määral mõtles ta muidugi ka Annikale. Väga ülepakutud on blogimaailma vandenõuteooriad, kuidas meediatööstus omasid kaitseb, tegelikult on asi täiesti vastupidi (omasid uuritakse haiglase huviga ja kõik, mida teised ajakirjanikud ütlevad või teevad, on pidevalt luubi all), aga mingisugune inimlikkusekübe oli temas siiski veel säilinud. Pealegi ei kao lugu neil käest. Talle kinnitati, et seni on juhtunust informeeritud vaid kõige lähedasemaid inimesi ja nende hulgas pole ainsatki ajakirjanikku.

      Küsimus oli hoopis selles, kuidas juhtunu Annikat võib mõjutada ja mida peaks temaga ette võtma.

      Schyman tõusis püsti ja seisatas klaasukse juures, tema hingeõhk tekitas klaasile uduseid plekke.

      Väljas valitseb uus ajastu. Moodsal ajal pole uurivale ajakirjanikule lehes enam kohta. Vaja on hoopis kiire taibuga multimeediaprodutsente, kes suudavad telesaateid toota, kirjutavad veebi lühiülevaateid ja võib-olla koostavad enne õhtut ka mõne pikema artikli. vähemalt Õhtulehe formaadi puhul on Annika-sugused reporterid välja suremas. Ajalehel puudusid lihtsalt vahendid, et uurida keerulisi kohtuprotsesse või jälgida kuritegelikke võrgustikke, nagu Annika nii hirmsasti armastas. Schyman teadis, et Annika võtab Patriku kõrge lennuga nägemust uudistejahist kui karistust, aga Annikat ei saa ju lõputult teistele töötajatele eelistada. Rahaliselt polnud Annikat võimalik kauem ka Washingtonis hoida ja kõiki Patriku hullumeelseid ideid ei saa alati valeks tembeldada. Õhtuleht on endiselt Rootsi suuruselt teine ajaleht ja kui nad tahavad Konkurenti lüüa, siis peavad nad suuremalt, laiemalt ja julgemalt mõtlema.

      Fakt on see, et ta vajab Patrikut palju rohkem kui Annikat.

      Schyman tuli ukse juurest ära ja kõndis oma pisikeses kontoris rahutult edasi-tagasi.

      Asi pole ju selles, et Annika korrespondendina СКАЧАТЬ