Vabaduse hind. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hullem tööaeg?” pakkus poiss.

      Annika noogutas heakskiitvalt, kõigele vaatamata oli valveteenistusel ilmselt veel lootust.

      Ta kiirustas konverentsiosakonna poole – miks pärgli päralt seda ruumi üldse Konnaks kutsutakse?

      Peatoimetaja avas ukse.

      „Tere, Annika, tule sisse ja võta istet.”

      „Mind saadetakse Jönköpingisse?” küsis naine.

      Kui ta ruumi astus, tõusid püsti kolm tõsise moe ja tumeda pintsakuga meest. Nad olid end hajusalt ümber väikese heledast kasepuust nõupidamistelaua istuma sättinud, valgelt tahvlilt tagumisel seinal peegeldus halogeenlambi valgus ja sundis Annikat silmi pilgutama.

      „Mis siin toimub?” küsis ta ja tõstis käe, et silmi pimestava peegelduse eest varjata.

      „Me oleme varem kohtunud,” ütles kõige lähem mees ja ulatas Annikale käe.

      See oli Thomase ülemus Jimmy Halenius, justiitsministeeriumi kantsler. Naine surus tal sõnatult kätt.

      „Hans-Erik Svensson ja Hans Wilkinsson,” tutvustas Jimmy Halenius kaaslastele osutades. Mehed ei teinud katsetki end liigutada või teda tervitada.

      Kaks Hasset, mõtles naine. Ta oli muutunud valvsaks ja üleni kangeks.

      „Annika,” lausus Anders Schyman, „võta istet.”

      Kuskilt tõusis hirm ja surus naise kehasse küüned jõuga, mis ta hingetuks muutis.

      „Mis?” õnnestus tal istet võtmata lõpuks kuuldavale tuua. „Kas Thomasega juhtus midagi? Mis temaga juhtus?”

      Jimmy Halenius astus talle sammukese lähemale.

      „Meie teada ei ole Thomasega midagi ohtlikku lahti,” rahustas ta ja vaatas naisele otse silma.

      Mehe silmad olid täiesti sinised, Annikale meenus ka varasemast ajast, kuidas teda oli hämmastanud, et selle mehe silmad nii sinised on. Huvitav, kas tal on läätsed?

      „Sa tead, et Thomas on Nairobis Frontexi Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiridel tehtava koostöö laienemise teemalisel konverentsil,” ütles kantsler.

      Meie uus raudne eesriie, mõtles Annika. Vana ja vaba maailm.

      „Esimesed neli päeva oli Thomas Kenyatta rahvusvahelises konverentsikeskuses. Eile hommikul suundus ta Rootsi saadikuna ettevalmistavale ringsõidule Somaalia piiri lähedale Liboi linna.”

      Mingil kummalisel põhjusel kerkis naise silme ette kujutluspilt lund täis sadanud surnukehast Axelsbergi lasteaia taga.

      „Kas ta on surnud?”

      Tumedates ülikondades mehed Haleniuse selja taga vahetasid pilke.

      „Miski ei tõenda seda,” jätkas Jimmy Halenius, tõmbas laua alt tooli ja pakkus Annikale istet. Naine vajus toolile ja märkas, kuidas Hansu-nimelised mehed uuesti pilke vahetavad.

      „Kes need on?” nookas ta peaga meeste suunas.

      „Annika, ma palun, et sa mind nüüd hoolikalt kuulaksid,” lausus Halenius.

      Naine laskis pilgul toas ringi käia, et põgenemisteed otsida, ruumil puudusid aknad, nurgas oli ainult valge tahvel ja iidvana projektor, laes keerles aegamisi ventilaator. Seinad olid helerohelised, selline värv oli moes 1990. aastatel. Laimiroheline.

      „Delegatsiooni kuulusid Euroopa Liidu seitsme riigi esindajad, kes pidid kohapeal koguma infot, kuidas valvatakse Kenya-Somaalia piiri, ja sellest konverentsil ette kandma. Probleem on selles, et kogu delegatsioon on kadunud.”

      Kõrvus kõmisesid südamelöögid. Taeva poole turritas pruuni saapa terav konts.

      „Nad läksid kahe Toyota Land Cruiser 100-ga ja eile pärastlõunast peale pole kuuldud ei autojuhtidest ega delegaatidest.”

      Kantsler jäi vait.

      Annika silmitses meest ainiti.

      „Mida sa sellega mõtled?” küsis ta. „Mis mõttes „kadunud”?”

      Mees hakkas midagi ütlema, kuid Annika katkestas teda.

      „Ja mismoodi, ma mõtlen, mida tähendab „pole kuuldud”?”

      Annika kargas püsti. Tool ta selja taga kukkus ümber. Jimmy Halenius tõusis samuti püsti. Ta sinised silmad sähvisid.

      „Ühe auto jälitusseade leiti lähedalt,” lausus mees, „samuti ka delegatsiooni tõlk ja üks turvamees. Nii tõlk kui ka turvamees on surnud.”

      Ruum naise ümber hakkas ringi käima ja ta haaras kasepuust laua servast kinni, et tuge leida.

      „See ei ole tõsi,” pomises ta.

      „Meil pole ühtki vihjet, et delegatsiooni teised liikmed kannatada oleks saanud.”

      „See peab olema mingi viga,” ütles Annika. „Äkki nad eksisid ära. Kas te olete kindlad, et nad pole lihtsalt õigelt teelt kõrvale keeranud?”

      „Möödas on üle ööpäeva. Nüüd võime juba välistada võimaluse, et nad on eksinud.”

      Annika keskendus hingamisele, ei tohi unustada hingata …

      „Turvamees ja tõlk – kuidas nemad surid?”

      Halenius silmitses teda mõne sekundi, enne kui vastas: „Neid oli üsna lähedalt pähe tulistatud.”

      Naine koperdas ukseni ja haaras koti, heitis lauale ja otsis oma mobiiltelefone, ükskõik millist neist, kuid ta ei leidnud kumbagi, ta kallas koti sisu kasepuust lauale, apelsin veeres minema ja jäi seisma projektori all, nüüd leidis ta toimetuse telefoni, haaras selle värisevate sõrmedega ja toksis sisse Thomase numbri; ta vajutas valesti ja lõi seejärel kogu numbri uuesti sisse, kostis raginat, praginat ja sisinat ning kõne ühendati:

      „Hello, you have reached …”

      Naine pillas telefoni põrandale tema labakute ja väikese märkmiku kõrvale. Jimmy Halenius kummardus ja võttis telefoni üles.

      „See pole tõsi,” sosistas Annika, teadmata, kas teda on üldse kuulda. Kantsler ütles veel midagi, aga naine ei mõistnud ta sõnu, mehe huuled liikusid ja ta haaras naisel küünarnukist, aga Annika tõmbas käe vabaks, nad olid küll varem mõned korrad kohtunud, aga see mees ei tea temast midagi, ta ei tea midagi ka sellest, kuidas lood Annika ja Thomase suhtega tegelikult on.

      Anders Schyman kummardus ettepoole ja ka tema ütles midagi, tema silmalaud olid paistes.

      „Jätke mind rahule,” ütles Annika liiga valju häälega, sest nad kõik vaatasid teda. Ta kühveldas asjad kotti tagasi, põrandale jäi vaid pisike märkmik; seda pole tal nagunii vaja, seal on ainult idiootliku IKEA-töö märkmed. Siis läks ta ukse, väljapääsu, põgenemistee poole.

      „Annika …” ütles Jimmy Halenius ja proovis teele ette astuda.

      Naine lõi talle lahtise käega näkku.

      „See СКАЧАТЬ