Vabaduse hind. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suunas pilgu mõneks hetkeks üle toimetuse, sorteerides ajusopist välja pildi „mahalangenud puust”. Seni oli ikka veel tegu lihtsalt lumehunnikuga. Mehe pilk selgines.

      „Sarimõrvar?” itsitas ta. „Looda aga!”

      Uudistedirektor keeras kanna peal ringi ja läks oma mõrtsukküünaldele uut reporterit otsima.

      „Nii et surnukehale sattusid siis sina peale,” tähendas Berit. „Noor ema?

      Lahutusprotsess? Avaldus ebaseadusliku ähvardamise kohta, mida keegi tõsiselt ei võtnud?”

      „Võimalik,” vastas Annika. „Politsei pole naise nime veel avaldanud.”

      Ilma nimeta ei saanud rahvastikuregistrist ühtki aadressi ja seetõttu ka mitte naabri nime, nii puudus ka taust ja lugu, kui naine üldse oli mõrvatud.

      „Miskit vahvat?” uuris Annika ja nookas peaga Beriti teksti poole, ise samal ajal kotist apelsini õngitsedes.

      „Alain Thery’d mäletad? Möödunud sügisel kirjutasin temast omajagu.”

      Annika sobras mälus, eelmisel sügisel oli ta hõivatud Tea Party-liikumise ja USA Kongressi valimistega. Ta raputas pead.

      „Prantsuse ettevõtlusmogul, kes Puerto Banúsi lähedal oma merejahil õhku lendas?” selgitas Berit ja vaatas Annikat üle oma arvutiprillide.

      Annika vajus mälestustesse.

      Puerto Banús, valged paadid ja sinine meri – seal, hotell Pyri tänavapoolses numbritoas leppis ta Thomasega ära. Annika jälgis tol ajal perekond Söderströmi gaasimõrvalugu, Thomas elas veel koos Sophia Grenborgiga, kuid oli Malagas konverentsil, ja sellesama konverentsi ajal murdis ta sedapuhku Sophiale Annikaga truudust.

      „YouTube’is on film üleval,” ütles Berit, kes oli veendunud, et Alain Thery oli olnud Euroopa suurim orjakaupmees. Kogu ta ettevõtlusimpeerium oli fassaad, mille varjus Euroopasse noori aafriklasi toimetada ja neid kas või surmani ära kasutada, kui vaja.

      „Kõlab nagu surnu laimamine,” sõnas Annika, viskas apelsinikoored paberikorvi ja pistis ühe lõigu suhu. See oli hapu nagu sidrun.

      „YouTube’i laetud filmi järgi on maailmas tänapäeval rohkem orje kui kunagi varem ja nende hind on langenud erakordselt madalale.”

      „Thomas tegeleb umbes taoliste asjadega,” ütles Annika, vedas näo viltu ja võttis apelsinist veel ühe lõigu.

      „Frontex,” vastas Berit.

      Annika viskas ülejäänud apelsini paberikorvi nagu kooredki.

      „Täpselt. Frontex.”

      Thomas ja tema tähtis töö.

      „Minu meelest on see kohutav,” ütles Berit. „Kogu see Frontex on üks uskumatult küüniline eksperiment, uus raudne eesriie.”

      Annika logis Facebooki ja keris ekraanipilti, et kolleegide staatuseuuendusi näha.

      „Frontexi eesmärk,” jätkas Berit, „on takistada maailma vaeseid, et nad ei saaks osa Euroopa rikkustest. Keskorganisatsiooni abiga pääsevad kohalikud valitsused kriitikatulvast. Inimesi välja saates võivad nad lihtsalt Frontexile viidata ja käsi laiutada, umbes nagu Pontius Pilatus.”

      Annika naeratas.

      „Ja nooruses võitlesid sina muidugi Vietnami ühtsuse ja iseseisvuse eest.”

      Facebookis kirjutas Eva-Britt Qvist, et ootab õhtust teatriskäiku, Patrik sõi 43 minutit tagasi vrapirulli ja Pildi-Pelle oli üles pannud lingi, mis viis Õhtulehe 1975. aasta suvel tehtud dokumentaalfilmini.

      „Frontexi viimaseid leiutisi on lasta Kolmandal maailmal ise oma piirid kinni panna. Väga praktiline. Meie siin Esimeses, vanas ja vabas maailmas peseme käed asjast täielikult puhtaks. Liibüas sai Khadaffi meie oma Euroopa Liidu volinikult pool miljardit, et ta Somaalia, Eritrea ja Sudaani põgenikud hiigelsuurtes koonduslaagrites kinni hoiaks.”

      „Õige,” vastas Annika, „sellepärast on Thomas ka Nairobis. Nad tahavad, et keenialased Somaalia piiri kinni paneks.”

      Ta võttis mobiili ja valis uuesti Thomase numbri.

      „Sul on uus telefon?” küsis Berit.

      „Jah,” noogutas Annika.

      „Hello, you have reached Thomas Samuelsson at the …”

      Ta katkestas kõne ja püüdis oma tunnetes selgusele jõuda. Küsimus oli, kellega mees siis täna õhtul magab. Selle mõtte juures ei tundnud Annika enam alandust, vaid üksnes tuima tüdimust.

      Kui pere suvel Rootsi tagasi tuli, sai Thomas järelevalveametnikuna tööd „migratsioonivaldkonna juhtimisüksuses”. Polnud just kõige hiilgavam ametipost ja Thomas oli üsna pahur. Ta arvas, et pärast Washingtoni aastaid on ta väärt mingit vingemat tööd. Võib-olla lohutas teda mõte kõigile konverentsidele, kuhu tal on nüüd võimalik sõita.

      Annika heitis isiklikud mõtted toimekalt kõrvale ja helistas kesklinna prokuratuuri, mis tegeles Nacka kommuunis toime pandud kuritegudega, ta teadis, et nende kõnekeskus töötab ööpäevaringselt.

      Paraku ei osanud kõnekeskuse töötaja talle öelda, missugune prokurör tegeleb augustis Fisksätra parkimisplatsil toime pandud tapmise uurimisega.

      „Me saame väljastada ainult neid andmeid, mis on arvutis,” selgitas töötaja vabandavalt, „vastuse saamiseks peaksin teid ühendama juhtumimenetlejatega, kuid nende kabinet on kella kolmest suletud.”

      Nojah, eks ta ju ainult proovis ka.

      Annika helistas igaks juhuks ka põhja- ja läänepiirkonna prokuratuuri, kuid sealgi ei teadnud keegi, kes tegeleb Arninge ujumiskoha ja Hässelby eramajade rajooni mõrvadega. (Seevastu oli hästi teada, kes tegeleb üldsuse tähelepanu pälvinud kuritegudega, nagu vaatemänguline rahaauto rööv helikopteriga või dopingut kasutanud sporditähed.)

      „Nüüd korraldab Frontex juba tšarterlende,” ütles Berit. „Dokumentideta sisserändajad korjatakse kogu Euroopast kokku ja viiakse kas Lagosesse või Ulaanbaatarisse. Rootsi on inimesi sel moel mitu korda välja saatnud.”

      „Ma arvan, et ma tõmban tänaseks joone alla,” lausus Annika.

      Ta klõpsas arvuti kinni, pakkis selle harjunud liigutustega kokku, pistis arvutikotti, tõmbas mantli selga ja astus ukse poole.

      „Kuule, Bengtzon!” lõugas valvur, kui naine oli pöörduksest juba peaaegu väljas.

      „Kurat,” mõtles Annika. „Autovõtmed.”

      Ta tegi pöörduksega terve tiiru ja astus pingutatud naeratusega tagasi halli.

      „Vabandan väga,” pomises ta ja asetas TKG 297 võtmed letile.

      Aga valvur, uus poiss, võttis lihtsalt võtmed ega hakanud sõimama või uurima, kas ta on kütust võtnud või sõidupäevikut täitnud (ta ei teinud seda ega teist).

      „Schyman otsib sind taga,” lausus uus valvur. „Ta istub Konna konverentsiruumis ja tahab, et sa kohe sinna läheksid.”

СКАЧАТЬ