Luude linn. Surmav arsenal I. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tal üle.”

      Clary valis taldrikult tšillipipra ja näkitses seda mõtlikult. „Aga kas sa oled ikka kindel?” küsis ta. „Kas oled kindel, et tunned teda? Mõnikord kahtlen, kas keegi teda õieti tunneb.”

      Simon jäi talle jahmunult otsa vaatama. „Nüüd ma ei saa sinust küll aru.”

      Clary ahmis õhku, et jahutada tulitavat suud. „Noh, tead, ta ei räägi ju kunagi endast. Ma ei tea midagi tema varasemast elust ega perekonnast või õieti sellestki, kuidas ta kohtas minu isa. Tal pole isegi pulmapilte. Näib, nagu oleks tema elu alanud minu sünniga. Nõnda ta ütlebki alati, kui temalt selle kohta küsin.”

      „Oo.” Simon manas näole naljaka ilme. „See on nii armas.”

      „Ei, üldsegi mitte. See on veider. On ju kummaline, et ma ei tea midagi oma vanavanematest. Olgu: tean, et isa vanemad ei käitunud mu emaga eriti kenasti, aga nii halvad ei saanud nad ju ka olla. Mis inimesed need on, kes ei taha isegi oma lapselast näha?”

      „Võib-olla ta vihkab neid. Ehk olid nad vägivaldsed või midagi niisugust,” oletas Simon. „Tal on ju ometi mingid armid, eks?”

      Clary jäi talle otsa vaatama. „Mis asjad tal on?”

      Simon neelas suutäie burrito’t. „Need väikesed peenikesed armid seljal ja käsivartel. Ma olen näinud sinu ema ujumisriietes, tead küll.”

      „Mina pole küll mingeid arme märganud,” sõnas Clary otsustavalt. „Sa kujutad neid endale lihtsalt ette.”

      Simon silmitses teda ainiti ja näis tahtvat midagi öelda, kui kusagil õlakoti põhjas hakkas tungivalt helisema Clary mobiiltelefon. Tüdruk õngitses selle välja, vaatas ekraanil vilkuvaid numbreid ja kortsutas kulmu. „Mamps helistab.”

      „Seda oli juba su näost näha. Kas räägid temaga?”

      „Mitte praegu,” vastas Clary, tundes kõhus tuttavat süütorget, kui telefon lõpetas helisemise ja sisse lülitus kõnepost. „Ma ei taha temaga tülitseda.”

      „Sa võid alati tulla minu poole,” ütles Simon. „Nii kauaks kui tahad.”

      „Ootame natuke, äkki ta rahuneb pisut maha.” Clary vajutas telefoni kõnepostiklahvile. Ema häälest kostis ikka veel pinget, aga ilmselgelt püüdis ta jätta rõõmsameelset muljet. „Lapsuke, anna andeks, et ma selle puhkuseplaaniga nii äkki sulle sisse sõitsin. Tule koju ja arutame seda.” Clary katkestas enne sõnumi lõppu, tundes end veel rohkem süüdi, aga samal ajal ka vihasena. „Ta tahab puhkuseplaani arutada.”

      „Kas sina tahad seda temaga arutada?”

      „Ma ei tea.” Clary hõõrus käeseljaga silmi. „Kas sul on ikka veel plaanis minna luuletusi kuulama?”

      „Ma lubasin, et lähen.”

      Clary lükkas tooli lauast eemale ja tõusis. „Siis tulen mina ka. Helistan emale, kui see läbi saab.” Kotirihm libises mööda tema käsivart alla. Simon lükkas selle hajameelselt tagasi ja noormehe sõrmed peatusid viivuks tüdruku paljal õlal.

      Väljas oli õhk niiske nagu käsn. Clary juuksed kiskusid rõskusest krussi ja Simoni sinine T-särk kleepus vastu selga. „Kuidas siis bändil asjad edenevad?” küsis Clary. „Midagi uut ka olete teinud või? Kui ma sinuga ennist rääkisin, käis taustal igavene lärm.”

      Simoni nägu lõi särama. „Kõik läheb suurepäraselt,” vastas ta. „Matt ütleb end tundvat kedagi, kes võib hankida meile mängu Scrapi baaris. Nimevalikust on ka juttu olnud.”

      „Tõesti või?” Clary püüdis hoiduda muigamast. Simoni bänd polnud tegelikult kunagi muusikat teinud.

      „Me ei suuda otsustada, kumb on parem: kas Sea Vegetable Conspiracy või Rock Solid Panda.”

      Clary raputas pead. „Mõlemad on jubedad.”

      „Eric soovitas valida Lawn Chair Crisis.”

      „Eric peaks ehk jääma oma hasartmängude juurde.”

      „Aga siis me peaksime ju uue trummari otsima.”

      „Oh, kas Eric on siis trummar? Mina mõtlesin, et ta pommib teilt lihtsalt raha ning teeb ennast koolis tüdrukute ees tähtsaks jutuga, et mängib bändis.”

      „Mitte sinnapoolegi,” ütles Simon innukalt. „Eric on pööranud oma elus uue lehekülje. Tal on nüüd oma tüdruk. Nad on käinud juba kolm kuud.”

      „Siis on ta ju sama hästi kui abielus,” sõnas Clary, astudes mööda abielupaarist, kes lükkas lapsekäru. Selles istuval väikesel tüdrukul olid juustes kollased plastklambrid ja süles inglinukuke, mille safiirsiniseid tiibu ehtisid kuldsed triibud. Claryle tundus, nagu oleks ta silmanurgast näinud selle tiibu võbelevat. Ta pööras kiiresti pea kõrvale.

      „See tähendab siis, et mina olen bändis ainus, kel pole oma tüdrukut. Ja see, nagu sa väga hästi tead, ongi bändi tegemise mõte: saada tüdrukuid.”

      „Mina arvasin, et sel pidi olema midagi pistmist muusikaga.” Otse Clary eest läks üle tee kepiga mees ja kõndis edasi Berkeley Streeti poole. Tüdruk pööras pilgu kõrvale, kartes, et kui jääb kedagi kauemaks silmitsema, kasvavad sellele kohe tiivad, ekstra paar käsi või pikk kaheharuline maokeel. „Ja kellele see õieti korda läheb, kas sul on tüdruk või mitte?”

      „Minule,” sõnas Simon mornilt. „Varsti on oma tüdrukuta veel ainult kaks kutti: mina ja kooli majahoidja Wendell, aga tema lõhnab aknapesuvahendi järele.”

      „Vähemalt on sul hea teada, et tema on veel vaba.”

      Simon põrnitses teda vihaselt. „See pole üldse naljakas, Fray.”

      „Ja siis on igatahes veel Stringi-Sheila Barbarino,” pakkus Clary. Ta oli istunud üheksandas klassis matemaatikatunnis Sheila taga. Iga kord kui too pliiatsi pillas – ning seda juhtus sageli –, tuli Claryl vaadata tema aluspesu, mis kerkis kõrgele välja tema ülimadala värvliga teksadest.

      „Tema ongi see tüdruk, kellega Eric kolm kuud on käinud,” ütles Simon. „Tema andis mulle muide nõu vaadata, missugusel tüdrukul on kõige kihvtim keha, ja kutsuda ta kohe esimesel koolipäeval välja.”

      „Eric on seksistlik siga,” lausus Clary. Ühtäkki ei tahtnud ta teada, missugusel tüdrukul on Simoni meelest kõige kihvtim keha. „Võib-olla peaksite võtma oma bändi nimeks Sexist Pigs.”

      „Kõlab päris hästi,” ei lasknud Simon end häirida. Clary tegi talle grimassi. Telefon helises nii nõudlikult, et õlakott vibreeris. Ta õngitses selle külgtaskust välja. „Kas jälle ema?” küsis Simon.

      Clary noogutas. Tema vaimusilma ette kerkis ema, nagu too oli seisnud nende korteri ukseavas – väike ja üksik. Tüdruku rinnus paisus ängistav süütunne.

      Ta vaatas Simoni poole. Poiss silmitses teda pilguga, mida näis tumestavat mure. Tema nägu oli nii tuttav, et Clary oleks võinud selle jooni isegi une pealt sõrmega järgida. Ta mõtles üksildastele nädalatele, mis teda Simonita ees ootavad, ja surus telefoni tagasi kotti. „Lähme nüüd,” ütles ta. „Muidu jääme etendusele hiljaks.”

3Varjukütt

      Kui СКАЧАТЬ