Luude linn. Surmav arsenal I. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja silmitses Claryt üle prilliklaaside. „Kas seda läheb koolis vaja?”

      „Seda või? „Kuldne oks”? Ei, kool algab alles mõne nädala pärast.” Clary võttis raamatu tagasi. „See on ema oma.”

      „Seda ma arvasingi.”

      Clary pani raamatu jälle lauale. „Luke.”

      „Ah?” Raamat juba unustatud, sobras mees kamina juures seisvas tööriistakastis. „Ahaa, siin see ongi.” Ta tõmbas välja oranži plastist teibipüstoli ja silmitses seda sügava rahuloluga.

      „Mida sa teeksid, kui näeksid midagi niisugust, mida keegi teine ei näe?”

      Teibipüstol kukkus Luke’il käest ja kolksatas vastu kaminaplaate. Ta põlvitas maha, et seda üles võtta, ega vaadanud tema poole. „Kas nii, et olen ainus inimene, kes näeb pealt, kuidas sooritatakse kuritegu, või mis mõttes?”

      „Ei. Selles mõttes, et ümberringi on teisi inimesi ka, aga sina oled ainus, kes on suuteline mingit sündmust nägema. Nagu oleks see peale sinu kõigile nähtamatu.”

      Luke, ikka veel põlvili ja mõlkis teibipüstol käes, mõtles järele.

      „Ma tean, et see kõlab jaburalt,” jätkas Clary närviliselt, „aga…”

      Luke pöördus tema poole. Tema silmad tundusid prilliklaaside taga erakordselt sinised ning nende pilk oli kindel, kuid leebe. „Clary, sa oled kunstnik nagu sinu emagi. See tähendab, et te näete maailma teisiti kui muud inimesed. Teile on antud võime näha tavalistes asjades ilu ja õudust, aga ega te sellepärast veel hullud ole – olete lihtsalt teistsugused. Teistsugune olla pole mingi kuritegu.”

      Clary tõmbas jalad enda ligi ja toetas lõua põlvedele. Tema silme ette kerkis jälle laoruum: Isabelle’i kuldne piits, sinijuukselise poisi surmakrampides tõmblev keha ja Jace’i kollakaspruunid silmad. Ilu ja õudus. Ta lausus: „Kui mu isa veel elaks, kas tema oleks samuti kunstnik?”

      Luke näis olevat jahmunud. Enne kui ta jõudis vastata, paiskus uks lahti ja sisse marssis Clary ema, saapakontsad lihvitud puitpõrandal klõbisemas. Ta ulatas Luke’ile kõliseva autovõtmete kimbu, pöördus ja vaatas tütre poole.

      Jocelyn Fray oli sale sirgeselgne naine. Tema juuksed, mõne tooni võrra tumedamad kui Claryl, olid praegu keeratud tumepunasesse krunni, mida hoidis koos grafiidikarva pulk. Lavendlivärvi pluusi peal kandis ta tunkesid, mida katsid värvipritsmed, ning õlivärviga olid koos ka tema pruunide matkasaabaste tallad.

      Claryle öeldi alatasa, et ta on väga ema moodi, aga ise ta sellest aru ei saanud. Sarnased olid nad ehk ainult figuuri poolest: nad mõlemad olid saledad, väikeste rindade ja kitsaste puusadega. Clary teadis, et ta pole nii ilus kui ema. Et olla ilus, pidid sa olema pikk ja nõtke. Clarytaolisi lühikesi, napilt üle poolteisemeetriseid nimetati kenakesteks. Mitte ilusateks, saati siis kauniteks, vaid lihtsalt kenakesteks. Kui arvata juurde porgandikarva juuksed ja tedretähnidest kirjatud nägu, oli Clary kaltsunukk, samal ajal kui ema oli Barbie.

      Kõigele lisaks oli Jocelynil graatsiline kõnnak, mis sundis inimesi tema möödudes pead pöörama. Clary seevastu koperdas alati omaenda jalgade otsa. Inimesed pöördusid teda vaatama ehk üksnes siis, kui ta trepist alla kukkudes neist mööda tuhises.

      „Aitäh, et kastid üles tõid,” ütles ema Luke’ile ja naeratas. Mees ei naeratanud vastu. Clary kõht tõmbus ärevalt krampi – midagi oli ilmselgelt valesti. „Vabanda, et mul nii kaua aega läks. Parklas on täna küll oma miljon inimest…”

      „Ema,” sekkus Clary. „Milleks neid kaste vaja läheb?”

      Jocelyn hammustas huulde. Luke vaatas vilksamisi Clary poole, otsekui õhutaks Jocelynit looga lagedale tulema. Närvilise randmeliigutusega lükkas Jocelyn lahtise juuksekihara kõrva taha, läks kušeti juurde ja võttis tütre kõrval istet.

      Nüüd, kui ema oli nii lähedal, nägi Clary, kui väsinud näoga ta on. Ema silmade all olid tumedad rõngad ja tema laud olid magamatusest rasked.

      „Kas sa oled ikka veel eilse pärast pahane?” küsis Clary.

      „Ei,” vastas ema kiiresti ja lõi siis kõhklema. „Võib-olla natuke. Midagi niisugust nagu eile õhtul ei oleks sa tohtinud teha. Tead seda väga hästi.”

      „Ma palusin ju juba vabandust. Milles siis asi on? Kui tahad mind koduaresti panna, siis ütle otse välja.”

      „Ei, ma ei taha seda,” vastas ema. „Ma ei kavatse sind koduaresti panna.” Tema hääl oli pingul nagu pillikeel. Ta vaatas Luke’i poole, aga too raputas pead.

      „Räägi talle, Jocelyn,” ütles mees.

      „Palun ärge tehke nägu, nagu polekski mind siin,” lausus Clary pahaselt. „Mis tähendab „räägi talle”? Mida peab ema mulle rääkima?”

      Jocelyn ohkas rõhukalt. „Me läheme puhkusele.”

      Luke’i nägu muutus ühtäkki täiesti ilmetuks nagu lõuend, millelt on värv maha pühitud.

      Clary raputas pead. „Ja ongi kogu lugu või? Te lähete puhkusereisile?” Ta vajus patjadel seljakile. „Ma ei saa aru. Miks on vaja sellest nii suur number teha?”

      „Sa ei saa vist aru. Tahtsin öelda, et me kõik läheme puhkusele. Meie kolmekesi – sina, mina ja Luke. Me sõidame maamajja.”

      „Aa.” Clary heitis pilgu Luke’i poole, aga too vaatas aknast välja, käsivarred rinnal risti ja lõuapärad kõvasti kokku pigistatud. Mis talle küll muret teeb, mõtles Clary endamisi. Luke’ile meeldis New York Cityst põhja poole jäävas maakohas asuv vana talumaja. Tema oligi selle kümme aastat tagasi ostnud ja restaureerinud ning käis seal nii sageli, kui vähegi sai.

      „Kui kauaks me sinna jääme?”

      „Suve lõpuni,” vastas Jocelyn. „Tõin kastid, juhuks kui soovid võtta kaasa raamatuid, maalimistarbeid…”

      „Suve lõpuni?” Clary ajas end pahaselt püstakile. „Ma ei saa nii kauaks tulla, mamps. Mul on oma plaanid: esiteks kavatsesime Simoniga korraldada kooli alguse tähistamiseks peo, teiseks pean osalema kunstiringi ettevõtmistes, kolmandaks on mul Tischi kunstikoolis veel kümme loengut…”

      „Loengutelt puudumise pärast on muidugi kahju, aga teised asjad on võimalik ära jätta. Simon ei pane sulle pahaks ja kunstiringis saadakse samuti aru.”

      Clary kuulis ema hääles otsusekindlust ja mõistis, et asi on tõsine. „Aga kunstitundide eest on ju makstud! Ma kogusin selleks aasta otsa raha. Sa lubasid!” Ta pöördus tormakalt Luke’i poole. „Räägi temaga! Tee talle selgeks, et see pole aus!”

      Luke ei pööranud pilku aknalt, aga Clary nägi tema lõualihast pingule tõmbuvat. „Ta on sinu ema. Otsus on tema teha.”

      „Ma ei saa sellest aru,” pöördus Clary uuesti ema poole. „Miks?”

      „Ma pean siit minema pääsema, Clary,” vastas Jocelyn ja tema suunurgad hakkasid värisema. „Vajan rahu ja vaikust, et maalida. Ja rahaga on meil praegu kitsas käes…”

      „Eks müü siis veel mõned isa aktsiad,” torkas Clary vihaselt. „Seda sa ju tavaliselt teed, eks?”

      Jocelyn tõmbus eemale, nagu СКАЧАТЬ