Luude linn. Surmav arsenal I. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võpatas. „Ma maksan sulle kunstitundide eest tasutud raha tagasi, Clary, aga sa tuled meiega kaasa, kas tahad seda või mitte. Oled liiga noor selleks, et üksi siia jääda. Võib juhtuda midagi halba.”

      „Nagu näiteks? Mis siin võib juhtuda?” nõudis Clary.

      Kostis kolksatus. Ta pöördus üllatunult ringi ning nägi, et Luke on lükanud ümber ühe paljudest seina ääres põrandal seisvatest raamitud piltidest. Sünge moega asetas mees selle oma kohale tagasi ning kui ta end uuesti sirgu ajas, olid tema huuled surutud kokku kitsaks triibuks. „Ma lähen ära.”

      Jocelyn hammustas huulde. „Oota.” Ta tõttas Luke’i järel esikusse ning jõudis talle järele, kui mehe käsi oli juba ukselingil. End kušetil ringi pööranud, kuulis Clary ema tungivalt sosistamas: „…Bane,” ütles Jocelyn. „Olen talle juba kolm nädalat helistanud. Automaatvastaja ütleb, et ta on Tansaanias. Mida ma pean tegema?”

      „Jocelyn,” Luke raputas pead. „Sa ei saa jäädagi tema vahet jooksma.”

      „Aga Clary…”

      „…pole Jonathan,” sisistas Luke. „Sina ei ole pärast seda enam kunagi endine olnud, aga Clary ei ole Jonathan.”

      Mis puutub siia minu isa, mõtles Clary hämmeldunult.

      „Ma ei saa teda kogu aeg kodus hoida, takistada tal välja minemast. Ta ei lepi sellega.”

      „Muidugi ei lepi!” Luke’i hääl oli nüüd päris vihane. „Ta pole mingi lemmikloom, vaid teismeline tüdruk – peaaegu täiskasvanu.”

      „Kui me oleksime maal…”

      „Räägi temaga, Jocelyn.” Luke’i hääl oli karm. „Tõsiselt.” Ta sirutas käe uuesti ukselingi poole.

      Uks lendas lahti. Jocelyn karjatas vaikselt.

      „Jumal!” hüüatas Luke.

      „Tegelikult olen see ainult mina,” lausus Simon. „Aga olen kuulnud öeldavat, et sarnasus on rabav.” Ta lehvitas ukse vahelt Claryle. „Kas oled valmis?”

      Jocelyn võttis käe suu eest. „Simon, kas sa kuulasid ukse taga pealt?”

      Simon pilgutas silmi. „Ei, ma just jõudsin siia.” Ta libistas pilgu Jocelyni kahvatult näolt süngele Luke’ile. „Kas midagi on juhtunud? Kas ma peaksin ära minema?”

      „Ära tee väljagi,” sõnas Luke. „Arvan, et oleme oma jutu lõpetanud.” Ta astus Simonist mööda ja jooksis müdinal trepist alla. Alakorrusel paugatas välisuks.

      Simon tammus ukselävel, ilme ebalev. „Ma võin tulla natukese aja pärast,” ütles ta. „Ausalt. See ei ole mul raske.”

      „Võib-olla…” alustas Jocelyn, aga Clary oli juba püsti hüpanud.

      „Unusta ära, Simon. Lähme,” lausus ta, haarates ukse kõrvalt konksu otsast koti. Ta libistas rihma üle õla ning heitis emale vihase pilgu. „Pärast näeme, mamps.”

      Jocelyn hammustas huulde. „Clary, kas sa ei arva, et me peaksime sellest rääkima?”

      „Kui „puhkusel” oleme, küllap jõuame siis kõigest rääkida,” torkas Clary mürgiselt ning märkas rahuldustundega, et torge tabas märki: ema võpatas. „Ära mind ootama jää,” lisas Clary, haaras Simonil käsivarrest ja vaat et tiris poisi uksest välja.

      Noormees toetas kannad kõvasti maha ja vaatas andekspaluvalt üle õla tagasi. Clary ema seisis esikus, sõrmed kramplikult vaheliti surutud, ning paistis ühtäkki nii väike ja rusutud. „Head aega, proua Fray!” hüüdis Simon. „Kena õhtut!”

      „Ah, lõpeta ära, Simon,” nähvas Clary ja lõi ukse nende järel pauguga kinni, jäämata ootama ema vastust.

      „Issand jumal, sa kisud mul käe otsast,” kurtis Simon, kui Clary vedas teda roheliste tossude raevukal plaginal enda järel trepist alla. Tüdruk heitis pilgu ülespoole, otsekui kardaks näha mademel vihast ema, aga korteri uks jäi suletuks.

      „Anna andeks,” pomises Clary ja vabastas Simoni randme. Trepist alla jõudnud, jäi ta nii järsult seisma, et õlakott laksatas talle vastu puusa.

      Pruun kivihoone, milles Clary elas, oli nagu enamik Park Slope’i maju olnud kunagi ühe jõuka perekonna elamu. Selle endisest hiilgusest andsid veel praegugi märku keerdtrepp, eeskoja marmorplaatidest põrand ja pea kohal olev katuseaknaruut. Nüüd oli hoone jagatud korteriteks ning Clary ja ema jagasid kolmekorruselist maja alumise korruse üürniku, vanapoolse naisega, kes pidas kodus esoteerikapoodi. Väljas käis ta üksnes haruharva ning kundesidki ei liikunud eriti tihedalt. Uksele kinnitatud kuldne plaat kuulutas, et ta on „MADAM DOROTHEA, SELGELTNÄGIJA JA ENNUSTAJA”.

      Paokil ukse vahelt immitses fuajeesse rasket ja imalat viirukilõhna. Clary kuulis nõrka häältesuminat.

      „Rõõm näha, et tema äri õitseb,” ütles Simon. „Prohvetitel pole tänapäeval just kerge kindlat tööd leida.”

      „Pead sa kõige suhtes nii sarkastiline olema?” nähvas Clary.

      Simon pilgutas jahmunult silmi. „Ma arvasin, et sulle meeldib, kui ma olen vaimukas ja irooniline.”

      Clary valmistus just vastama, kui madam Dorothea uks paiskus pärani ja välja astus üks mees. Too oli pikka kasvu, pruuni naha, kassilike kuldroheliste silmade ja mustade sassis juustega. Mees naeratas talle teravate, pimestavalt valgete hammaste särades.

      Claryl hakkas pea nii tugevasti ringi käima, et ta kartis end iga hetk minestavat.

      Simon silmitses teda murelikult. „Kas sinuga on kõik korras? Näed välja, nagu hakkaks sul pilt tasku minema.”

      Clary vaatas poissi, justkui näeks teda esimest korda. „Mis? Ei, kõik on hästi.”

      Simon ei paistnud tahtvat teemat vahetada. „Tundub, nagu oleks sulle ennast just praegu kummitus ilmutanud.”

      Tüdruk raputas pead. Kusagil mälusopis igritses teadmine, et ta oli midagi näinud, aga kui ta püüdis sellele keskenduda, valgus pilt laiali nagu vesi. „Pole midagi. Arvasin, et nägin Dorothea kassi, aga küllap oli see mingi valguse vingerpuss.” Simon jäi talle ainiti otsa vaatama. „Ma pole eilsest peale midagi söönud,” õigustas Clary ennast. „Küllap olen pisut hajevil.”

      Noormees põimis käe rahustavalt ümber tema õlgade. „Tule nüüd, ma ostan sulle midagi hamba alla.”

      „Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks ta niiviisi teeb,” lausus Clary juba neljandat korda, sorkides taldrikul tortillatükikesega guacamole-kastet. Nad olid Clary kodu lähedal asuvas lihtsas Mehhiko söögikohas, mis kandis nime Nacho Mama. „Just nagu üle nädala määratavast koduarestist oleks veel vähe, nüüd saadetakse mind veel suve lõpuni maapakku.”

      „Mida teha, sinu mamps on mõnikord niisugune. Kõik sõltub sellest, kas ta hingab parajasti sisse või välja.” Simon naeratas talle laialt oma taimetoidu-burrito tagant.

      „Muidugi. Pööra aga pealegi kõik naljaks,” vastas Clary. „Ega see ju sina ole, keda veetakse jumal teab kui kauaks jumal teab kuhu pärapõrgusse…”

      „Clary,” katkestas СКАЧАТЬ