Ivan Orava mälestused. Andrus Kivirähk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ivan Orava mälestused - Andrus Kivirähk страница 5
Название: Ivan Orava mälestused
Автор: Andrus Kivirähk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789985321829
isbn:
„Tervist!” ütles Selter. „Ma tulin läbirääkimisi pidama.”
Kalinin ehmus päikest nähes ja püüdis neljakäpukil uksest välja joosta. Selter oli kiirem. „Kuhu te lähete?” hüüdis ta. „Tulge, vestleme!”
„Mis mina, vanake, tean vestelda,” pomises ahmi täis Kalinin. „Selle jaoks on siin teised mehed.” Ta mudis oma põlle. „Mina olen rohkem köögiinimene.”
„Te olete ju Ülemnõukogu Presiidiumi esimees!” ütles Selter.
„Eh!” ohkas Kalinin ja nätsutas kurvalt barankat. „Esimees… Näe, keedan praegu Stalinile suppi. Ega mul kerge ei ole. Härrake, annad ehk mulle viis kopikat? Teinekord tahan suitsu teha, siis oleks vaja.”
Selter andis Kalininile pool rubla. Vanamees rõõmustas ja peitis raha taskusse.
„Ole sa tänatud!” kiitis ta. „Siit jätkub elektriarve tasumiseks ja ehk ostan isegi uue kaabu? Ma olen ju Eestis elanud, tean, teie olete lahke rahvas!”
„Mihhail!” ütles samas keegi karmilt. Kalinin ajas baranka kurku, läks näost punaseks, aga köhida ei julgenud. Molotov tuli lähemale, põrnitses Kalininit tigedalt ja sisistas: „Mida sa, vana sikk, siin teed? Kas sa ei, tea kus köök on? Jossif Vissarionovitš juba ootab!”
Kalinin tegi kniksu ja jooksis minema. Molotov aga võttis kohe teise tooni.
„Kallis härra Selter!” ütles ta mesimagusalt. „Andestust, et oodata lasin. Tööd on palju, riik tahab juhtimist. Palju on hädasolijaid. Nagu teiegi. Eks see poolakate lugu on ikka jube küll?”
„Poolakad olid kenad inimesed,” vastas Selter. „Vaadake, ma tõin teile kingituseks ühe kalendri…”
„Aga härra Selter, laske sel kalendril nüüd ometi olla!” ütles Molotov. „On tal siis jalad all või? Ei ole ju!”
„Ei ole jah,” nõustus Selter ja hingas kergendatult. „Näe, leiame Molotoviga ühise keele,” mõtles ta. Kuid oli vara rõõmustada.
„Ühesõnaga, me toome teile oma väed sisse,” kuulutas Molotov. „Muidu ei tea, mis need poolakad veel ära teevad. Me kaitseme teid, ärge kartke!” „Aga…” pomises rabatud Selter. „Lööme siis käed?” pakkus Molotov. „Oi, oi, oi!” hädaldas Selter. „Ma… Mis te nüüd! Selline nõudmine! Me oleme ju iseseisev riik!”
„Jaa-jaa!” naeris Molotov. „See läks mul tõesti meelest. Ikka on teil mõni nali keele peal, härra Selter. Lööme käed?” „Ei, ei!” protesteeris Selter. „President Päts…” „Mis loeb meile keegi Päts!” arvas Molotov. „Kas te ise mees polegi? Aga olgu, kuidas arvate. Käige Eestis ära, arutage. Me ootame.”
Selter võttis oma dolomiidi ja komberdas Kremlist välja. Molotov aga helistas hõbekellukest. Tuli Kalinin tirinaga. Molotov hakkas sööma.
„Balti jaama paneme Jossifi kuju,” tegi ta mõttes plaane.
Seitsmes peatükk
PÄTSI JUURES PEETAKSE NÕU
Venelaste jubedast nõudmisest poolsegane Selter tormas Tallinna jõudes otse Pätsi korterisse, rebis uksel lingi küljest ning karjus: „Molotov tahab tuua Eestisse sõjaväe!”
Välguna lõi mu peast läbi mõte – nüüd tuleb kokku võtta kogu riigimehetarkus, nüüd tuleb tegutseda, nüüd tuleb anda ajalooratta käigule õige suund. Ilmselt mõistsid seda ka teised toas viibijad. Igatahes võttis maad vaikus, täis pinget.
Siis ütles keegi maaler: „Vaat kui tore!”
„Kuidas!” lausa karjatasin ma nördinult. „See on ju kohutav!”
„Võib-olla on kohutav ka,” nõustus maaler. „Mis mina, lihtne ja tola inimene, poliitikast tean. Vaadake parem, daamed ja isandad!”
Ning ta liigutas kõrvu.
Sellega oli kogu ülev moment ära solgitud. Kehitasin vihaselt õlgu ja ütlesin president Pätsile: „Ma arvan, me peaksime aru pidama. Ehk läheksid üleliigsed inimesed seniks välja?”
Päts oli nõus ja varsti võis istuda nõupidamislaua taha. Kohale olid jäänud president, Laidoner, Tõnisson, Pätsi kojamees Runnel ja mina. Selter jõi köögis suhkruvett.
Laidoner oli näost täitsa plass. Ta hoidis diivanist kinni, otsekui käiks tal pea ringi, ja kõneles tasase häälega: „Ah et tulevad jälle… Mina enam ei jaksa. Olime Kuperjanoviga nagu kaks tamme, nüüd Juliust enam ei ole. Ja minagi olen tühi. Vana pakk. Lükka käega ja kukun ümber. Ilma Juliuseta pole ma midagi…”
Tõnisson seevastu ajas habeme õieli ja praalis: „No ilma pauguta ma küll Eestit neile ei anna! Ei, veljed, seda ei ole! Paar pauku panen ma ära nii et mürtsub, ärge selles kahelge!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.