Ivan Orava mälestused. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

      Küll see oli hale vaatepilt! Madrused olid habemesse kasvanud ja väga kahvatud. Nad polnud tükk aega ühtegi head inimest kohanud ja seepärast hirmu täis. Kui me Laidoneriga meestest mööda kõndisime, klammerdusid nad üksteise külge, tillukesed pelglikud pupillid hiiglaslikes silmavalgetes, ja halisesid tasa. Kui mulle miski sääsk suhu lendas ja ma köhima kukkusin, puhkesid paljud ehmunult nutma.

      Läksime kapteni kajutisse. Ka tema oli hirmust poolsegane. Ta keeras oma vestinööpi ja vabises silmanähtavalt.

      „Johan Laidoner,” tutvustas ennast ülemjuhataja.

      „Mina olen kapten Nemo,” ütles poolakas. „Kas venelased ei saa meid enam kätte?” Ta vahtis aknast välja ja püüdis laua alla pugeda.

      „Ärge kartke, te olete Eesti Vabariigi kaitse all,” seletasin mina.

      Laidoner hakkas meest küsitlema, uuris, mis poolakatega õieti juhtus, aga kuigi palju ta teada ei saanud. Orzeli kapten kogeles, ajas sõnu segi ja katkestas oma jutu aeg-ajalt kohkunud kiljatustega. Ta ei mäletanud, mis ajast venelased tema laeva jälitasid, mainis vaid, et vähemalt kolmed lihavõtted on tal sellepärast pidamata jäänud. Korduvalt pidime talle kinnitama, et voodi all pole kedagi. Lõpuks vajus väsinud mees kokku ja jäi magama, aeg-ajalt unes ema hüüdes.

      Laeva tekil käis aga juba hoogne päästetöö. Madrused istusid suure paja ümber ja kugistasid kuuma suppi, ise silmanurgast laeval askeldavaid eestlasi jälgides. Äkilisemad liigutused ajasid neile siiski veel hirmu naha vahele, nad võpatasid, katsid näo kätega ja peitsid suppi.

      Ka president Päts oli kohal. Ta oli enesele vana dressi selga pannud ja vedas pardale kuhjunud prügi.

      „Tere, tere,” ütles ta meid märgates. „Kuulsin, et on vaja töökäsi ja sõitsin siia. Käisin hommikul Tahkurannas, aitasin oma mälestussammast ehitada, tunked olid nüüd kohe käepärast võtta. Tulge, viime need paar propsi kaldale.”

      Tegime mitu päeva tublit tööd ja viimaks nägi laev välja kui uus.

      Poola meeskond poleks aga nagu meie jõupingutusi märganudki. Endiselt käisid nad ringi üksteisel käest kinni hoides ja heitsid kartlikke pilke silmapiiri poole. Kui keegi neid hüüdis, tegid nad liigutuse, nagu tahaksid, pea ees, merre karata.

      Seda arvestades jätsime me ööseks pardale kaks eesti sõjameest, kelle nimed olid Plint ja Plunt. Orzeli kapten Nemo tänas meid, kuid sõjameestele kätt ei andnud ja liikus üldse pidevalt, külg ees.

      Kella viie ajal öösel läks keegi joodik laevast mööda. Kapten Nemo hüüdis: „Kes seal on?”

      „Karu olen!” praalis joodik ja läks jaurates edasi.

      Kapten Nemol tõusid juuksed peas püsti nagu tikud.

      „Karu!” sosistas ta. „Soomuslaev Potjomkin! Surm! Appi!”

      Ta jooksis masinaruumi ja andis käsu tuhatnelja põgeneda.

      Madrusele, kelle närvid niigi krussis olid, ei tulnud käsku korrata. Laev hüppas paigast.

      Nüüd tormasid kohale Plint ja Plunt.

      „Ei tohi sõita!” hüüdsid nad. „Ei ole lubatud!”

      Hirmust lõdisev kapten võttis kokku kogu oma kavaluse. „Pange korraks silmad kinni ja te näete, kuidas kuu muutub päikeseks,” õpetas ta. „Lugege kümne tuhandeni!”

      „Ei mina usu, kapten,” naeris Plint.

      „Mina ka mitte,” muigas Plunt. „Aga kui sa just tahad, eks me või ju seda teha.”

      Nad lugesid kümne tuhandeni ja avasid silmad.

      „Mis me ütlesime!” hüüdsid nad. „Kuu on ikka kuu!”

      Aga Orzel oli selleks ajaks juba Gotlandil.

      Veel ei teadnud me, millised tagajärjed sellel põgenemisel on. Varsti saime teada.

      Kuues peatükk

      MOSKVA VISKAB KAARDID LAUALE

      Kohe pärast allveelaeva „Orzel” põgenemist sai president Päts Moskvast kirja. See oli väga lühike ja kõlas nii: „Etskae! Et teie lasete siis poola kõrilõikajatel sisse ja välja käia, nagu parajasti lusti on! Ohhoo! Molotov.”

      „Aga poolakad ei olnud ju kõrilõikajad,” ütles president Päts, kui oli kirja läbi lugenud. „Kuidas ta saab niimoodi kirjutada? See on ju vale!” Ning Päts judistas ennast – niivõrd aus mees oli ta ja sedavõrd vastik oli talle laim.

      „Miks Molotovi nimi kaks korda on kirjutatud?” küsis Jaan Tõnisson, kes oli nagu ikka „heas tujus”.

      Päts hakkas talle seletama, et Tõnisson näeb kahekordselt ja peaks vähem jooma; meie Laidoneriga aga otsustasime, et kiri on kurjakuulutav ja välisminister Karl Selter peab minema Moskvasse asja uurima.

      Selter oli nõus. Ta ostis Molotovile külakostiks järgmise aasta kalendri, mida kaunistasid pildid Matsalu linnuriigist; eestlaste rahvusliku uhkusena võttis ta suveniiriks ka lataka Saaremaa dolomiiti. Päts andis Selterile СКАЧАТЬ