Ivan Orava mälestused. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

      „Näe, himu on tööd teha! Ei jõua kevadet oodata, lähen, panen kohe kartulid maha,” vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kõik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jõulupuu järele.

      Tööd tehti ka mujal, isegi kultuuripõllul. Kõige usinamad olid Tammsaare, Andres ja Pearu. Karl August Hindrey ütles mulle kord naljatades, et kui need kolm juba kultuuri tegema hakkavad, ei siis teised järele jõua. Karl August Hindrey ise tegi samuti väga palju tööd. Tema vanaisa oli Peeter Suure moorlane.

      Nii olid lood Eesti Vabariigis. Päevade ja ööde kaupa murtav töö muutis meie riigi jõukaks ning me võisime endale lubada nii mõndagi. Ja mitte ainult endale – ka rahvusvähemustele oli Eestis antud vabad käed. Kui ikka mõni mustlane soovis hobust varastada, ei pannud seda keegi pahaks. Kui tartlane sõi toorest koera, ei kutsunud keegi politseid. Seda sellepärast, et kõigil rahvakildudel oli Eesti Vabariigis kultuuriautonoomia. Kogu selle idülli litsus laiaks vene elevant. Aga see on juba järgmise peatüki teema.

      Teine peatükk

      TAEVASSE TÕUSEVAD MUSTAD PILVED

      Mustad pilved tõusid taevasse 1939. aasta augustikuus. Senine rõõmus meeleolu asendus närvilisusega, inimesed olid pidevast erutusest higised ja närisid küüsi nii mis pritsis. Kõik said aru, et õhus on midagi halba ja kurjakuulutavat. Veidraid asju juhtus – nii näiteks võisid ühel hommikul paljud varased jalutajad näha suurt linnuparve, mis oli taevasse moodustanud sõna „Brežnev”.

      „Mida see küll tähendab?” imestasid inimesed. Alateadlikult tõmmati pea õlgade vahele. Pentsiku sõna mõttest polnud tollal tõesti võimalik aru saada, tänapäeval aga meenutan ma seda kui taeva poolt läkitatud hoiatust.

      Saaremaal tõusis hauast üles Suur Tõll. Aeglaselt sammus ta mere äärde ja kukkus partsti vette. Nii tekkis Muhu saar. Ka see enne täitis eesti rahva südamed murega.

      Samal ajal muutusid üha ülbemaks need, kellest hiljem said punaste kobrade kõige usinamad teenrid. Vabariigi ajal oli Tallinnas kena komme, et õhtul kella kuuest seitsmeni liikusid kõik inimesed trotuaaril lustakal polkasammul. Ühel päeval kepsutasin minagi tänaval, kui järsku nägin – astub minu ees keegi mees, hiiglaslik hundikoer käekõrval ja ei tantsigi. See mees oli Johannes Lauristin.

      „Miks sa, Johannes, ei tantsi?” küsisin ma.

      „Ei taha ja ei tantsi!” vastas Lauristin jõhkralt. „Milleks mul tantsida? Vaata missugune koer mul on!”

      „Missugune siis?” pärisin mina. „Harilik koer.”

      „Ehee!” naeris Johannes. „Ta muneb kulda. Šarik! Zolota!”

      Kohe ajas peni silmad punni ja munes kuldmuna.

      „Kust sa sellise imelooma said?” küsisin mina uudishimulikult.

      „Ehee!” vastas Lauristin. „Ei ütle.”

      Tegin ettepaneku kinkida koer president Pätsile, kuna ta on meie juht. Aga Lauristin polnud sellega nõus ja viis koera ära.

      Tagantjärele on muidugi selge, kust selline koer pärit oli ja milliste teenete eest ta Johannes Lauristinile kingiti…

      Teist Johannest, Johannes Semperit, kohtasin ma turul kärbseseeni müümas.

      „Sa oled ju esteet, Semper!” riidlesin ma temaga. „Miks sa müüd kärbseseeni! Inimestel hakkab halb!”

      „Kas Siberis on parem?” küsis Semper süngelt.

      „Mida?” ei saanud ma aru.

      „Ei midagi,” ütles Semper ja sulges silmad. Tema laugudele oli pastakaga kirjutatud: „Luuletus nõukogude passist.”

      Taipasin, et kuri seisab juba ukse taga ning ootab vilet. „Kuidas päästa meie maad?” mõtlesin ma pingsalt ning otsustasin minna president Pätsi poole.

      Otse meie juhi maja ees kohtasin ma kolmandat Johannest – nimelt Vares-Barbarust. Ta sõi jäätist.

      „Oi, Orav!” hüüdis ta. „Kas sa Varese valitsusse tuled? Hiir lubas tulla!”

      Heitsin talle pika pilgu ning läksin Pätsi juurde sisse. Seal oli nagu ikka rahulik ja hea. Ainuke aus Johannes, kes veel Eestisse jäänud oli, Johannes Kotkas, maadles nurgas Kristjan Palusaluga. Pärast matši lõppu kinkis Päts Palusalule talu.

      Jaan Tõnisson oli ka seal, veidi vintis nagu ikka. Astusin ta juurde ja ütlesin: „Eestimaa tulevik on tume.”

      „Inqrix buqux,” vastas Tõnisson liblikate keeles.

      Akna tagant läks mööda Ribbentrop, vaatas sisse ja küsis, kuspool Moskva on.

      „Lähen Molotovi ja Paktiga kohtuma,” ütles ta kuratlikult naerdes.

      Ent sellest juba järgmises peatükis.

      Kolmas peatükk

      MOSKVAS TEHAKSE JÕLEDUSI

      Enne veel, kui me läheme 23. augustil 1939. aastal Moskvas aset leidnud seatembu juurde, oleks vaja pisut kõnelda Leopold Paktist, jälgi trio ühest osalisest.

      Pakt oli inimene, kes kogu oma elu jooksul tegi häbi eesti rahvale. Ta oli lipitseja, tallalakkuja ning süldisarnane mees. Juba varases nooruses asus too Hiiumaalt pärit solgihing otsima mõnd ülemust, kelle ees roomata. Paraku olid Eesti juhid ausad ning õilsad inimesed. Neile lipitsemine ei meeldinud. Nii juhtuski, et kui Pakt president Pätsi juures olles kõhuli viskus ja tema sokke püüdis suudelda, sai president väga pahaseks.

      „Tõuske kohe püsti,” ütles ta. „Eestlane käib sirge seljaga!” Kohalviibinud lapsed tõid presidendile lilli.

      Aga Paktile sirge selg ei meeldinud. Tema liikus ikka köökus ning kõveras, huuled pruntis, et kellegi kätt suudelda. Ning kuna Eestis keegi taolist pugemist ei sallinud, pöördus Pakt välismaiste kõrilõikajate poole.

      Saksamaal ning Nõukogude Liidus võeti too porisüda kohe avasüli vastu. Eriti heaks sõbraks sai Pakt Molotovi СКАЧАТЬ