Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis pealtnäha tundusid neile ratsionaalsed. Kuid need otsused olid valed.

      Missioonipoliitikut eristabki olupoliitikust võime teha otsuseid, mis sel hetkel ei pruugi tunduda ratsionaalsed, aga on pikaajalises perspektiivis õiged. Konstantin Päts anno 1918 oli kahtlemata missioonipoliitik. 1930. aastate lõpuks oli ta taandunud pelgaks olupoliitikuks.

      Võib esile tuua vähemalt seitse viga, mis iseloomustavad Eesti olupoliitikuid ja olupoliitikat nii 1930. aastatel kui ka tänapäeval.

      1. Käsitlus, et maailmakord on staatiline, ja sellest tulenev võimalike negatiivsete arengustsenaariumide ignoreerimine

      Tõsi, on olnud üsna pikki perioode (näiteks külma sõja aeg), mil maailmakord püsiski suhteliselt stabiilne. Kuid sellised ajad on pigem erand kui reegel.

      1930. aastate lõpus oli maailm midagi hoopis muud kui aastakümne alguses. Toonased Eesti poliitikud ei suutnud neid muutusi tajuda, ammugi ennetada. Teise maailmasõja küpsemine, rääkimata selleks valmistumisest magati piltlikult öeldes maha.

      Nüüdisaegne maailm on veelgi dünaamilisem. 2001. aastal ei olnud maailm enam sama, mis 1991. aastal, ega 2008. aastal sama, mis kümnendi alguses. Muutused võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed, kuid ainus tegur, mida on paraku võimalik pikemas perspektiivis arvestada, on tuleviku ettearvamatus.

      Poliitika, mis ei võtnud arvesse negatiivset arengustsenaariumi, tõi 1930. aastate lõpus kaasa katastroofi. Asjatu oleks loota, et samasugune poliitika tooks täna meile edu.

      2. Allikakriitika nõrkus teiste riikide poliitikute või ametiisikute väidete puhul

      Mis põhjust oli uskuda Neville Chamberlaini, et Sudeetide ala Saksamaale loovutamisega on maailmarahu päästetud? Või mis tahes Nõukogude ametiisiku mingeid väiteid? Ei tundu usutav, et Eesti toonane poliitiline eliit polnud teadlik Nõukogude Liidu tegelikkusest.

      Mis põhjust oli eile uskuda, et nüüdisaegse sõja olemus on muutunud ning Iraagi ja Afganistani sõjad toovad kiire ja kerge võidu? Või USA endise presidendi Geoges Bushi väidet 2003. aasta mais, et ülesanne on täidetud ja Iraagi sõda võidetud? Või endise NATO peasekretäri lord Robertsoni väiteid reservarmee võitlusvõimetusest ja ajateenistuse kasutusest?

      Miks peaksime täna uskuma, et konflikte ei otsustata enam sõjalise jõuga? Või et mõni teine riik seab Eesti huvid oma rahvuslikest huvidest ettepoole? Vanasti öeldi, et loll saab kirikus ka peksa. Kriitiline meel ja talupojatarkus on igasuguste poliitiliste avalduste hindamisel alati omal kohal.

      3. Vähene usk omaenda jõusse ja võimalustesse

      Vabadussõjas Punaarmee ja Saksa Landeswehri üle saavutatud võit oleks eeldanud, et Eesti poliitikutel tekib elementaarne usk meie rahva sõjalisse sooritusvõimesse. Paraku nii ei läinud.

      Jah, meie umbes 104 500-mehelisel sõjaaja kaitseväel oli 1939. aasta sügisel terve hulk tõsiseid võimelünki. Meil puudusid moodsad hävituslennukid ja meie vähesed tankid olid sõjatehniliselt vananenud. Meie tankitõrje ja õhutõrje olid ebapiisavad. Kuid meil oli korralik jalaja suurtükivägi. Meie väljaõppe tase oli hea ja moraal kindel.

      Tõsiseid võimelünki oli tollal kõigil armeedel. Punaarmee oli nõrgestatud 1937.–38. aasta puhastustest ega olnud veel õppinud uut tüüpi mehhaniseeritud armeed efektiivselt kasutama.

      Kui enamik Euroopa neutraalseid riike (kaasa arvatud meie naabrid Läti ja Leedu) korraldasid kohe maailmasõja puhkedes osalise mobilisatsiooni, siis Eesti ei teinud katsetki sõjaaja kaitseväge mobiliseerida. Sellega oli Eesti Vabariigi saatus otsustatud.

      Kas Eesti tänaste poliitikute usk meie jõusse ja võimalustesse on nüüd tugevam kui 1939. aastal? See on oluline küsimus, sest kui käsitame ennast ise rahvusvahelise poliitika objektina, mitte subjektina, siis pole ju mõtet imestada, et minevikus sõlmiti meie selja taga pakte ja tulevikus aetakse rahvusvahelist poliitikat üle meie pea.

      4. Liigne teistele lootmine

      Päts ja Laidoner olid tegelikult valmis sõdima, kuid mitte üksi. Eesti Vabariigi välispoliitika oli pikka aega orienteeritud Inglismaale ja seejärel Saksamaale, samal ajal kui riik ise jäi neutraalseks. Kriitilisel momendil polnud sellest kõigest kasu.

      Pärast iseseisvuse taastamist oleme suutnud neutraliteedi lõksu vältida. Kuid NATOsse ja Euroopa Liitu kuulumine ei tähenda, et kõik liikmesriigid a priori arvestaksid Eesti rahvuslike huvidega. Edward Lucas väidab põhjendatult, et NATO ja Euroopa Liit on lõhenenud ja kumbki pole suuteline etendama kohast rolli kollektiivse julgeolekuorganisatsioonina (EPL, 29.11.). Esmase iseseisva kaitsevõime, totaalkaitse ning kahe- ja mitmepoolsete suhete tähtsus meiega ühiseid huvisid omavate riikidega suureneb veelgi.

      5. Lühinägelikud poliitilised otsused

      Lühinägelikud ja pikemas ajaperspektiivis valed otsused on nelja eespool käsitletud vea loogiline tagajärg. Võib-olla käsitasid Päts ja Laidoner Nõukogude Liiduga sõlmitud baasidelepingut tõesti üksnes Eesti poliitilise orientatsiooni muutusena? Vahest olid nad veel Talvesõja ajal kindlad, et on teinud kavala poliitilise manöövri, samal ajal kui rumalad ja kangekaelsed soomlased sõdima hakkasid? Vahest lootis Päts veel 1940. aasta suvel Eesti riiklust likvideerivatele aktidele allkirju andes, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule kallale ja asi laheneb kuidagi iseenesest?

      Õnneks ei ole tänapäeva Eesti poliitikutel veel olnud vaja otsustada sõja ja rahu üle Eesti pinnal. See aga ei tähenda, et poleks tehtud hulgaliselt lühinägelikke otsuseid. Õhukese riigi kontseptsioon ise on lühinägelik. Me ei ole suutnud ennetada ega efektiivselt toime tulla oluliste ühiskondlike probleemidega. Me kohtleme oma elanikkonna vaesemat kolmandikku viisil, mida vahest võiks endale lubada sajamiljonilise elanikkonnaga riik. Me loobusime eurost ajutise kiirema majanduskasvu nimel.

      Isegi kui oleme teinud õigeid otsuseid, näiteks astunud NATOsse ja Euroopa Liitu, on meil raskusi nende otsuste rakendamisega. Ebapiisavat esmast iseseisvat kaitsevõimet ja totaalkaitse puudumist on õigustatud meie NATO-liikmelisusega. Euroopa Liitu kuulumisest tulenevast kasust ja hüvedest oleme suutnud ära kasutada vaid väikese osa. NATOsse ja Euroopa Liitu kuulumine on tekitanud meis hoopiski kummalise letargia, justnagu poleks vaja enam ise pingutada.

      6. Viimase hetkeni väitmine, et kõik on parimas korras

      Päts ja toonane Eesti poliitiline juhtkond kinnitasid 1940. aastal kuni lõpuni, et muretsemiseks pole põhjust ja kõik on hästi.

      Kas täna on asjad teisiti? Viimase hetkeni on rahvale kinnitatud, et euro tuleb kohe-kohe. Majanduslangust ei toimu. Eelarvega pole probleeme jne. Kõik on parimas korras, vähemalt seni, kuni tõsiasju ei ole võimalik enam eitada.

      7. Süüdi on kehvad olud ja muu maailm, kui asjad untsu lähevad.

      Õigustused 1939.–40. aastal: me ei saanud mitte midagi teha. Kõiges oli süüdi Molotovi–Ribbentropi pakt. Mitte keegi ei toetanud meid (ehkki näiteks Soomelt, kes hiljem Nõukogude Liiduga sõdis, ja Lätilt, kellega meil oli vastastikuse sõjalise kaitse leping, isegi ei küsitud abi). Me oleksime paari päevaga lüüa saanud. Kui oleksime vastu hakanud, oleks kogu Eesti rahvas minema küüditatud, tapetud või hävitatud. Jne.

      Õigustused täna: meie võimuses ei olnud inflatsiooni pidurdada, süüdi oli kütuse ja tooraine hindade tõus. Meie majanduslangus on osa maailma majanduslangusest. Jne.

      Meie tegime kõik õigesti. Teised on süüdi.

      See СКАЧАТЬ