Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid toona valmis vastu hakkama, kaotanud elu või tervise ja sõjalist edu poleks saavutatud.

      Miks olid need mehed, kellel sisuliselt polnud mitte midagi, valmis täiesti lootusetus olukorras võitlema? Miks Eesti poliitiline juhtkond, kelle käsutuses oli terve armee, 1939. aastal alistus, arvates, et on teinud eriti kavala poliitilise manöövri?

      Vastust neile küsimustele ei ole vaja otsida poliitilistest ja sõjalistest olukorrahinnangutest, liitlastest või nende puudumisest, jõuvahekordadest, sõjalis-tehnilisest potentsiaalist või veel mingitest objektiivsetest teguritest. See peitub hoopiski kahes täiesti subjektiivses faktoris: usus võitluse paremusse alistumise ees ja tahtes võidelda või nende mõlema puudumises ja hirmus, mis tahet halvab ja usku hävitab.

      Millele siis tugineb usk alistumise kasulikkusse ja võitlustahte puudumine? See algab käsitlusest, et meie ajalugu on olnud vilets ja armetu. Säärase ajalootõlgendusega ei saa kuidagi nõustuda. Vastupidi, Eesti ajalugu on väga rikas ja mitmekülgne ning koosneb kõigi siin elanud ja elavate rahvaste lugudest. Meil ei ole põhjust häbeneda ka oma sõjaajalugu, nagu tihti tehakse. Kas tõesti tahame väita, et eestlased ei võidelnudki orduväes, Rootsi kuninga lippude all võiVene tsaari kroonus? Seitsmesaja-aastase orjapõlve käsitlus oli õigustatud rahvuslikul ärkamisajal, kuid võtta seda Eesti ajaloo keskse kontseptsioonina veel 21. sajandi alguse ajalooteadmiste kontekstis on pehmelt öeldes naiivne.

      Ajalooga ei ole vaja leppida või mitte leppida. Minevikku on lihtsalt vaja uurida, teha järeldusi ja järeldustest õppida. Kontrafaktiliste ajaloostsenaariumide modelleerimine on üks võimalus, mis aitab ajalugu sügavamalt mõista. Minu eesmärk oli näidata faktide ja professionaalse sõjalise analüüsiga, et 1939. aasta alistumise näol ei olnud tegu mingi ainumõeldava „objektiivse reaalsusega”, nagu väidavad alistumise pooldajad.

      Ka oleks viga käsitada ajaloosündmusi, ükskõik kas tõelisi või kontrafaktilisi, iseendasse sumbuvate eraldi seikadena. 1939. aastal baaside lepingule allakirjutamise ja alistumisega reetsime me oma liitlase Läti ning mõjutasime väga tugevasti Läti ja Leedu analoogseid otsuseid. Sama loogika järgi oleks Eesti otsus vastupanu osutada mõjutanud järgima meie eeskuju ka Lätis ja Leedus.

      Miks ma väidan, et Nõukogude Liit oleks Eesti rahuettepaneku pärast nelja kuni kümne nädalast sõdimist vastu võtnud? Sõda peetakse teatavasti poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel. 1939. aastal oli Nõukogude Liidu eesmärk baaside loomine Baltikumis. Moskva oleks rahulepinguga oma tahtmise saavutanud.

      Alternatiiv oleks olnud suurvõimule alandava sõja jätkamine ja ajaline takerdumine. Kes on vähegi kursis Teise maailmasõja sündmustega, teab, kui kaua kulus sakslastel 1941. aastal ja Punaarmeel 1944. aastal Eesti saarte vallutamiseks. Neid ei kaitsnud kummaltki poolt mingid hiigelarmeed, vaid tagasihoidlikud üksused. Kui Punaarmeel ei õnnestunud kuni sõja viimase päevani Kuramaad vallutada, siis pole ka põhjust alahinnata lätlaste vastupanuvõimalusi, kellel olid 1939. aastal Baltimaade parimad relvajõud.

      Kas minu kontrafaktilist 1939. aasta sündmuste käsitlust võib nimetada uljaks, on loomulikult maitse küsimus. Lugupeetud tõlkija ja kirjanik Enn Soosaar esitas vastuseks alternatiivse kontrafaktilise ajalookäsitluse, mille märksõnad olid tingimusteta kapitulatsioon, 50 000–60 000 sõjavangi ja kümme korda rohkem küüditatuid kui 1941. aastal.

      Kõigepealt, kui Punaarmee oleks kunagi 1940. aasta jaanuaris meie viimased väikesaared lõpuks okupeerinud ja Eesti vallutanud, ning oletades, et kõik sõjavangid oleks viimseni hukatud, ei oleks tapetute arv ikkagi ületanud meie Teise maailmasõja ja järgnenud vabadusvõitluse tegelikke kaotusi. Teiseks, kui väita, et isegi kogu meie tsiviilelanikkond oleks küüditatud, nagu juhtus näiteks tšetšeenide ja krimmitatarlastega, siis ei oleks see ikkagi Eesti rahvast hävitanud, vaid meie kaotused oleksid jäänud samasse suurusjärku neile rahvastele osaks langenuga.

      Tegelikult puudub mõlemal oletusel vähegi realistlik põhi. Meie võimalike kaotuste objektiivne hindamine on võimalik kõigi Teises maailmasõjas osalenud rahvaste tegelike kaotuste võrdleva analüüsi, mitte millegi muu kaudu. Siin võib esile tuua kaks tõsiasja: Eesti kodanike kaotused kuuluvad vaieldamatult suurimate kilda, samal ajal kui mitte ükski sõdiv rahvus ei minetanud üle 30 % oma liikmetest. Hoolimata kogu lugupidamisest Enn Soosaare vastu arvan ma, et tema arusaam lähtub peaasjalikult hirmust, mis oleks võinud vastupanu korral meiega juhtuda. Hirmul on aga suured silmad.

      Julgen väita, et eestlased on üks kõige vähem oma ajaloost õppinud rahvas. Kui näiteks Norra kuningas andis pärast Teist maailmasõda välja kuningliku käsu (royal decree), mis kuulutas edaspidi iga alistumiskäsu juba ette ebaseaduslikuks ja alistumisele kaasaaitajad reeturiteks, siis meil leidub alistumisfilosoofiast lähtujaid paraku nii poliitikute kui ka riigiametnike hulgas. Riigikaitsega tegelemise asemel peaksid säärased isikud minema hoopis kriisist vaevatud rahvamajandust elavdama. Muidu võib Eestit kunagi tulevikus jällegi tabada olukord, kus peab alistuma, sest seda nõuab „objektiivne reaalsus”.

      Lõpuks on mul 1939. aasta alistumise pooldajatele ja õigustajatele veel üks soovitus: „Andke alla vaidluses alistumise üle!” Te ju peate alistumist õigeks.

      Kommentaar (18.09.2014)

      1939. aasta „hääletu alistumise” juured peituvad 1934. aastas. Konstantin Pätsi režiim tuli võimule ebaseadusliku võimuhaaramise teel, valitses riiki diktaatorlike meetoditega, valetas rahvale ja ilustas poliitilist tegelikkust kuni oma lõpuni 1940. aasta suvel, pidades võimu säilitamist tähtsamaks kui riigikaitse arendamist.

      104 364-meheline sõjaaja kaitsevägi (kolm diviisi) oli toonaseid olusid ja võimalikke ohte arvestades liiga väike (näiteks Läti sõjaaja relvajõud koosnesid 1939. aastal seitsmest diviisist). Lõunarinnet ei oleks õnnestunud ühe diviisiga kaua hoida, aga 3. diviisi Petserimaale paigutamine oleks tähendanud kõigi reservide käikulaskmist. 1939. aasta talvel – 1940. aasta kevadel püüti seda viga parandada ja neljandat diviisi kiiruga juurde moodustada, aga oli juba hilja.

      Eesti oleks vajanud toona umbes 150 000-mehelist sõjaaja kaitseväge viie diviisiga. Säärase kaitseväe loomine oleks olnud raske, aga teostatav. Kokkuhoid riigikaitse arvel oli lõppkokkuvõtteks üks põhjuseid, miks me oma riigi käest kaotasime.

      Nõukogude Liidus käivitati Stalini käsul juba 1930. aastate alguses Punaarmee ulatuslik suurendamis-, moderniseerimis- ja ümberrelvastamisprogramm. See oli Pätsi valitsusele teada, aga paraku ei mõjutanud poliitilisi otsuseid ega valikuid. 1938. aastal, kui lõpuks ärgati, oli juba hilja.

      1938. aastast alates leidis aset mitu tõsist piiriintsidenti, Eesti piirivalvurite tapmisi ja röövimisi. Loogiline vastus oleks olnud piiri kindlustamine ja kaitserajatiste väljaehitamine. Ka seda ei tehtud.

      Millega seda kõike seletada? Igal juhul ei saa Konstantin Pätsi valitsemisaega aastail 1934–1940 käsitada millegi muu kui läbikukkunud režiimina, mille tekitatud taaka kannab Eesti rahvas siiamaani.

      Olupoliitiku seitse viga

(Eesti Päevaleht 11.12.2008)

      Soome ajaloolane Martti Turtola on oma Pätsi ja Laidoneri raamatutes esitanud provotseeriva küsimuse: „Kas mehed, kes juhtisid EestiVabariigi loomist, reetsid 1939.–40. aastal riigi, mille nad ise olid rajanud?”

      Vastan sellele küsimusele lakooniliselt: „Ei.” Kui nad rääkisid veel Teise maailmasõja eelõhtul vastupanust iga hinna eest, siis ilmselt mõtlesid nad seda tõsiselt. Nad lihtsalt lootsid mõne suurriigi toetusele. Puuduvad usaldusväärsed faktid, mille põhjal võiks väita, et „hääletu alistumise” näol oli tegu aastaid ette planeeritud tegevusplaani või vandenõu realiseerumisega.

      Kes Päts, Laidoner ja teised võitluseta alistumise teostajad СКАЧАТЬ