Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on väga oluline ka oma territooriumi hoidmise seisukohalt. Kas näiteks tüki Ida-Virumaa staatus (kus paiknevad meie elektrijaamad ja põlevkivikaevandused) on tähtsam kui maailmarahu? On parem, kui me ei paneks oma liitlasi sääraste valikute ette.

      Vaadates tagasi viimase viie aasta jooksul ilmunud artiklitele ja kaitseministrile antud nõuannetele pole mul põhjust häbeneda. Paljudel oleks. Kaitsekulutuste vähendajad, „hiiglasliku rahvaarmee” ja Kaitseliidu likvideerijad, palgaarmee eestvõitlejad – täna on kunagistest riigikaitse Saulustest saanud Paulused, kes üksteise võidu nõuavad liitlastelt suuremat panust Eesti julgeolekusse. On see sisuline muutus või tuulenuusutamine? Eks aeg näita.

      Tõsi, liitlased on lõpuks hakanud ennast liigutama ja tegema seda, mida oleks pidanud tegema juba kümme aastat tagasi – lahendanud näiteks Eesti õhuturbe küsimuse. Samal ajal on president Obama külaskäik ja NATO liikmesriikide Walesi tippkohtumine tekitanud Eesti poliitikutes ja riigiametnikes enesepettusliku rahulolutunde, et kõik on hästi, meil endil polegi vaja ennast kokku võtta. Eesti pole pärast Venemaa–Ukraina sõja puhkemist teinud sõjalise riigikaitse puhul midagi plaanivälist peale Javelin-tüüpi keskmaa tankitõrje-raketisüsteemide hanke paari aasta võrra ettepoole nihutamise (teen siin liiga Kaitseliidule, kes on alates Venemaa–Ukraina sõja puhkemisest tublisti harjutanud ja oma valmisolekut suurendanud).

      Eesti ametiisikud on pärast Venemaa–Ukraina sõja puhkemist rutanud üksteise võidu kinnitama, kui hästi on Eesti kaitstud. Samasuguseid laia suuga kinnitusi jagasid ka Pätsi režiimi võimukandjad 1938.–1939. aastal.

      Eesti on paremini kaitstud kui Läti või Leedu, aga kaugeltki mitte hästi. Laiapõhjalise riigikaitse juhtimine on määratlemata ja juhtimisorganid loomata, mistõttu vähestes mittesõjalise riigikaitse valdkondades on jõutud midagi ära teha. Piirivalve ei ole pärast sõjaväestatud piirivalveameti kaotamist ja politseiga liitmist mitte tugevnenud, vaid hoopis alla käinud. Tuhandete inimeste üle kahe aastakümne pikkuse tööga on küll sõjalisele riigikaitsele põhi alla pandud, aga keegi ei taha tunnistada tehtud vigu ega vastutada tegematajätmiste eest.

      Hea näide vastutuse puudumisest on Herman Simmi juhtum. Tuleb välja, et ta ise määras ennast ametisse, edendas oma karjääri ning kontrollis ka oma tausta ja tööülesannete täitmist, ühesõnaga., tegutses täielikus vaakumis.

      Kaitseväe juhataja institutsiooni põhiseadusest väljaarvamisega on kaitseväe juhtkond kaotanud oma ülesannete täitmiseks vajaliku elementaarse võimu ja tegevusvabaduse. Mida aeg edasi, seda rohkem peegeldub see otsustes.

      Näiteks alates 2014. aasta 1. augustist on kaitseringkonnad kaotatud. Detsentraliseeritud juhtimissüsteemi likvideerimisega oleme muutnud end suurriigi ideaalvastaseks, teinud suurima kõigist võimalikest vigadest, mille eest „Takerdunud rünnakus” hoiatasin.

      Tõin seal esile ka Eesti sõjalise riigikaitse peamised võimelüngad: miiniveeskamise ja rannakaitse, soomusmanöövrivõime ning keskmaa õhutõrje puudumise. Ühtki neist pole vahepeal likvideeritud. Seda pole planeeritud ka „Riigikaitse arengukavas 2013–22”. Soomusmanöövrivõime ilma tankideta ei ole tõsiseltvõetav.

      Ka ajateenistuse maht pole viimastel aastatel suurenenud, teenistusse kutsutakse alla poole kutsealuste aastakäigust. Tõsimeeli pakutakse välja absurdihõngulisi ideid, nagu võiks keskkooli sõjaline õpe ajateenistust asendada.

      Maakaitse ehk territoriaalkaitse ja selle juhtimine on lükatud Kaitseliidu kaela, mis tähendab, et Kaitseliit peaks võtma Eesti kaitsmisel pearolli. Kuidas on Kaitseliidul oma paarisaja kaadrikaitseväelasega võimalik seda teha? Miks peaks Kaitseliit kaitseväge asendama ja mis rolli kaitsevägi sel juhul üldse täidaks?

      Viie väekoondise (nelja kaitseringkonna ja ühe jalaväebrigaadi) asemel on nüüd kõigest kaks. Teise jalaväebrigaadi moodustamine ei asenda nelja kaitseringkonna puudumist. Sõjaline riigikaitse kui süsteem on viimase kahe aasta jooksul liikunud mitte korrastatuse, vaid kaose poole. Eesti esmane iseseisev kaitsevõime on täna nõrgem kui paar-kolm aastat tagasi.

      Eksimustest õppimise ja nende edaspidise vältimise asemel (mis oli ju „Takerdunud rünnaku” avaldamise mõte) teeme uusi ja järjest elementaarsemaid vigu.

      Kui Venemaa–Gruusia sõda oli piltlikult väljendudes äratuskella helin, siis Venemaa–Ukraina sõda on juba häirekella kõmin. Kas elame edasi „jõukohase riigikaitse” mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ja kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme?

      Venemaa alustas uut sõda, seega on aeg juba kujunevat traditsiooni jätkata ja sel puhul artiklikogumik välja anda. Artiklid ja nõuanded on esitatud täielikul, kärpimata kujul. Kärpeid on tehtud üksnes juhul, kui kärbitu kordab mujal esitatut. 2014. aasta septembris-oktoobris lisatud ajakohased kommentaarid on lisatud kursiivkirjas.

      I ARTIKLID

      AJALOO ÕPPIMATA ÕPPETUNNID

      Eesti 1939: sõda alistumise asemel

(Eesti Päevaleht 23.02.2009)

      „Aga kui siiski mingisugune võim ja jõud meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda. Meie kaitseme end sama julgesti, sama kindlalt, sama üksmeelselt, kui see sündis 20 aastat tagasi Vabadussõja aegadel. See on meie kindel otsus, teist teed meil ei ole.”

Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri raadioläkitus23. septembril 1939.

      Need olid tühjad sõnad. Neil olnuks kaalu vaid siis, kui Eesti sõjavägi oleks viidud 23. septembriks sõjaaja koosseisu, nii nagu tegi Soome kordusõppuste sildi all enne Talvesõja algust.

      Eesti juhtkond sai Nõukogude Liidu – Saksamaa mittekallaletungilepingust ja Eesti jäämisest Nõukogude Liidu huvisfääri teada ilmselt juba augusti viimastel päevadel. Seega ei saanud edasised sündmused olla ootamatud.

      Esimene võimalus alustada varjatud mobilisatsiooni reservväelaste kordusõppustele kutsumisega avanes kohe pärast Teise maailmasõja algust. Leedu ja Läti talitasid just nõndamoodi. Teine, viimane võimalus mobilisatsiooni alustada oli 18. septembril, pärast Nõukogude vägede sissetungi Poolasse. Paraku ei astunud Eesti ühtegi sammu sõjaaja relvajõudude mobiliseerimiseks. Eesti valis „hääletu alistumise” tee.

      Mis olid Eesti riigikaitse tugevad ja nõrgad küljed 1939. aasta sügisel? Missugused oleksid olnud Eesti šansid sõjas Nõukogude Liidu vastu? Kuidas see sõda oleks mõjutanud Eesti tulevikku?

      1939. aastal kehtinud mobilisatsiooniplaan nägi ette mobilisatsiooni teostamise 72 tunni ehk kolme ööpäeva jooksul. Eesti relvajõudude sõjaaja koosseisus oli 104 364 meest, muu hulgas kolm jalaväediviisi ja kuus brigaadi juhatust, 16 jalaväerügementi ning 18 suurtükiväegruppi. Meie ohvitseridel ja sõduritel oli hea väljaõpe. Vabadussõja võit oli näidanud, et suurriikide armeedega on võimalik võidelda ja neid lahinguväljal lüüa. Sellepärast võib kindel olla ka meie toonase sõjaväe kaitsetahtes ja moraalses vastupidavuses.

      Samuti oli Vabadussõda meile pärandanud võitlusvõimelise jalaja suurtükiväe, piisavalt vintpüsse, kuulipildujaid ja suurtükke. Laskemoonavarust kõigi nende relvade jaoks piisanuks vähemalt kaheks kuuks. Meil oli arvestatav sõjatööstus, mis oleks suutnud toota lahinguvarustust ja laskemoona ka sõja ajal.

      1939. aastal oli Eesti sõjaväel 11 000 tankitõrjemiini ja 48 oma aja kohta moodsat tankitõrjesuurtükki, aga näiteks Soome kaitseväel samal ajal tankitõrjerelvad sisuliselt puudusid. Merekindlused, akvatooriumi mineerimine ja allveelaevad oleksid pakkunud Tallinnale mere poolt head kaitset.

      Suurest Depressioonist СКАЧАТЬ