Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas. „Korvid on minu ala, Cashiv. Keegi ei kanna neid paremini.”

      Cashiv naeris. „Me tuleme homme hommikul ja võtame su peole kaasa.”

      „Kohtume harjutusväljakul,” pakkus Soli. Cashiv noogutas ning lonkis seltsimeestega mööda tänavat Krisha putka poole.

      Manvah asetas käe Solile õlale. „Anna andeks, et nii läks, poeg.”

      Soli kehitas õlgu. „Mõni päev kargad sina ja mõni päev karatakse sind. Ma ei salli ainult seda, et Krisha võitis.”

      Manvah kergitas pisut loori ja sülitas maha. „Krisha ei võitnud midagi. Tal pole müümiseks korve.”

      „Kuidas sa tead?” küsis Soli.

      Manvah kõhistas naerda. „Nädala eest sokutasin ma tema kaubatelki närilised.”

      Aidanud putkat korda seada, saatis Soli nad tagasi nende eluruumidesse väikeses plonnhoones täpselt siis, kui dama’d Sharik Hora minarettidest videvikku laulsid. Enamik korve oli õnnestunud päästa, aga mitu vajasid parandamist. Manvah kandis turjal suurt kimpu palmilehti.

      „Ma pean rivistusele kiirustama,” ütles Soli. Inevera ja Manvah heitsid talle käed ümber, suudeldes teda, enne kui ta pöördus ja hämarduvasse linna jooksis.

      Toas tegid nad riivist lahti oma ruumide põrandaluugi ja suundusid ööseks Linnaalusesse.

      Kõigil Krasia hoonetel oli vähemalt üks korrus sügaval maa all, moodustades käigud, mis viisid otse Linnaalusesse, tohutusse miilidepikkusesse tunnelite ja koobaste meekärge. Sinna varjusid igal ööl naised, lapsed ja khaffit’id, kuna mehed pidasid alagai’sharak’i. Vägevad lõigatud kivi lahmakad takistasid deemonitel juurdepääsu Nie sügavikust ning olid uuristatud võimsate loitsumärkidega, et hoida eemal neidki, kes olid tõusnud mujal.

      Linnaalune oli vallutamatu redupaik, ehitatud mitte ainult rahvahulkadele varjendiks, vaid ka eraldi linnaks, kui peaks juhtuma mõeldamatu ja Kõrbeoda alagai’de kätte langema. Siin oli igale perele magamiskoht, koolid, paleed, pühakojad ja rohkemgi.

      Ineveral ja tema emal oli Linnaaluses vaid pisike kelder õlgkottidega magamiseks, külmruumiga toidu jaoks ja tillukese kambriga, kus oli sügav auk ihuvajaduste rahuldamiseks.

      Manvah süütas lambi ning nad istusid lauda külma õhtueinet sööma. Kui nõud olid puhtad, laotas ta palmilehed laiali. Inevera tõttas talle appi.

      Manvah raputas pead. „Heida magama. Sul on homme tähtis päev. Ma ei taha, et oleksid punaste silmadega ja unine, kui dama’ting’id sind küsitlevad.”

      Inevera silmitses pikka tüdrukute ja nende emade rivi enda ees, igaüks ootamas oma korda dama’ting’ide paviljonis. Everami Mõrsjad nõudsid, et kui dama’d kevadisel pööripäeval koitu laulavad, tuleb kõik üheksandat aastat käivad tüdrukud tuua Hannu Pash’ile teada saama, millise elutee Everam on neile määranud. Poiste puhul võis Hannu Pash kesta aastaid, aga tüdrukute puhul piisas ühestainsast dama’ting’ide ettekuulutusest.

      Enamik kuulutati lihtsalt viljakaks ja neile anti esimene pearätt, kuid mõned väljusid paviljonist ka kihlatuna või uue ametiga. Teised, peamiselt vaesed kirjaoskamatud, osteti nende isadelt, õpetati padjatantsijateks ja saadeti suurde haaremisse, et nad teeniksid Krasia sõdalasi jiwah’Sharum’eina. Neil oli au sünnitada uusi sõdalasi igal ööl alagai’sharak’is deemonitega võitluses hukkunute asemele.

      Inevera oli ärganud elevusega, tõmmanud selga oma pruuni kleidi ja harjanud pakse musti juukseid. Juuksed langesid loomulike lainetena ja särasid kui siid, aga täna näeb maailm neid viimast päeva. Ta siseneb dama’ting’ide paviljoni tüdrukuna, kuid lahkub noore naisena, kelle juuksed on vaid tema tulevasele abikaasale. Talt võetakse pruun kleit ja talle kingitakse korralik must rüü.

      „Pööripäev võib ju olla, aga taevas on täiskuu,” ütles Manvah. „Vähemalt on see hea enne.”

      „Äkki viib mõni Damaji mind oma haaremisse,” pakkus Inevera. „Ma elaksin palees ja kaasavara oleks nii uhke, et sa ei peaks enam kunagi punuma.”

      „Sa ei saaks iial päikese kätte minna,” ütles Manvah tasa, et ümbritsevad ei kuuleks, „ega rääkida kellegagi peale oma liignaiste, sõltudes mehe tujudest, kes vanuse poolest võiks sulle vaarisaks olla.” Ta vangutas pead. „Meie maks on igatahes makstud ja sinu eest kõneleb kaks meesterahvast, nii et suurde haaremisse sind vaevalt müüakse. Ja seegi oleks parem saatus kui viljatuks tunnistamine ja nie’ting’ina põlu alla langemine.”

      Nie’ting. See mõte pani Inevera judisema. Viljatuks tunnistatuil ei lubatud eales musta kanda, nad jäeti elu lõpuni khaffit’ite kombel pruuni, näod häbis katmata.

      „Ehk valitakse mind dama’ting’iks,” lootis Inevera.

      Manvah raputas pead. „Ei valita. Nad ei vali kunagi kedagi.”

      „Vanaema räägib, et sel aastal, kui teda järele katsuti, valiti üks tüdruk,” ütles Inevera.

      „Kui selline päev üldse oli, siis on sellest viiskümmend aastat,” kostis Manvah, „ja sinu isa aulik ema, Everam õnnistagu teda, kipub … liialdama.”

      „Kust siis kõik nie’dama’ting’id tulevad?” imestas Inevera, viidates dama’ting’ide õpilastele, kelle näod olid paljad, kuid kes Everami kihlatutena kandsid valget.

      „Mõned ütlevad, et Everam ise aitab oma mõrsjad käima peale ja nie’dama’ting’id on nende tütred,” vastas Manvah. Inevera vaatas talle kulmu kergitades otsa, nagu arvaks, et ema naljatab.

      Manvah kehitas õlgu. „See on sama hea seletus kui iga teine. Usu mind, emad meie turul ei ole iial näinud, et ühtki tüdrukut valitaks või näo järgi ära tuntaks.”

      „Ema! Õde!” Inevera näole valgus lai naeratus, kui ta nägi lähenemas Solit, kellele järgnes Cashiv. Venna must rüü oli alles Labürindist tolmune ja õlale riputatud kilbil olid värsked mõlgid. Cashiv oli laitmatult puhas nagu ikka.

      Inevera jooksis ja kallistas Solit. Vend naeris, tõstis ta ühe käega üles ja keerutas õhus. Inevera kilkas rõõmust, kartmata sugugi. Soli seltsis ei hirmutanud teda miski. Vend asetas ta maha õrnalt kui udusule ja läks ema embama.

      „Mida sa siin teed?” küsis Manvah. „Mina mõtlesin, et oled juba teel dama Badeni paleesse.”

      „Olengi,” vastas Soli, „aga ma ei saanud õde Hannu Pash’ile lasta, soovimata talle kogu Ala õnnistust.” Ta sirutas käe ja sasis Inevera juukseid. Inevera laksas ta käe pihta, kuid vend oli kärme nagu alati, tõmmates selle enne ära.

      „Mis sa arvad, kas ka isa tuleb mind õnnistama?” küsis Inevera.

      „Ee … ” Soli kõhkles. „Minu teada magab isa alles putka tagatoas. Ta ei jõudnudki eile õhtul rivistusele ning ma ütlesin meistrile, et tal on kõhutõbi … jälle.” Soli kehitas abitult õlgu ja Inevera langetas pilgu, et vend tema pettumust ei näeks.

      Soli kükitas ja kergitas sõrmega õrnalt ta lõuga, vaadates talle silma. „Ma tean, et isa tahab sulle kõiki õnnistusi, mida mina, СКАЧАТЬ