Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle kuiva tasandiku, gurkullaste ratsaväe kiilukujuline rühm kannul. Tookord polnud ta eriti rohkem hirmul kui praegu. Tema käed pigistasid valusalt kõvasti ratsmeid, süda tagus hirmust ja erutusest. Ta avastas, et naeratab. Burril oli õigus olnud. See tekitas tõesti tunde, et oled elus.

      Lordmarssal oli kiirust vähendanud ja West talitses tema juurde jõudes ka oma hobust. Nüüd ta lausa naeris ja ta kuulis, et ka Burr kõhistab naeru. Ta polnud mitu kuud niimoodi naernud. Võib-olla mitu aastat, ta ei mäletanudki, millal viimane kord oli. Siis märkas ta midagi silmanurgast.

      Ta tundis vastikut nõksatust ja kohutavat valu rinnus. Tema pea jõnksatas ettepoole, ratsmed kisti tal käest ja maailm pöördus tagurpidi. Tema hobune oli kadunud. Ta veeres maas, ringi ja ringi.

      Ta üritas end püsti ajada ja maailm nõksatas jälle. Silme eest käisid läbi puud ja valge taevas, hobuse takka üles löövad jalad ja lendav pori. Ta komistas, kukkus näoli tee peale ja tema suu sai pori täis. Keegi tõmbas jõhkralt tema kuuest, vinnas ta püsti ja vedas metsa.

      „Ei,” ahmis ta õhku. Ta ei saanud valu pärast rinnus peaaegu hingata. Polnud mingit põhjust, miks ta oleks pidanud sinnapoole minema.

      Puude vahel oli must joon. West vankus edasi, kahekorra kõveras, läks oma kuuesabale komistades raginal läbi võsa. Üle tee oli veetud nöör, mis tõmmati pingule, kui nad selle juurde jõudsid. Keegi pooleldi vedas, pooleldi kandis teda edasi. Tal käis pea ringi, igasugune suunataju oli kadunud. Nad olid lõksu langenud. Ta kobas oma mõõga järele. Tal läks hetk aega, enne kui ta taipas, et mõõgatupp on tühi.

      Põhjalased. Ta tundis kõhus meeletut hirmutorget. Ta oli põhjalaste kätte langenud, ja Burr samuti. Mõrtsukate kätte, kelle Bethod oli neid tapma saatnud. Kuskilt puude tagant kostis müdinat ja sahinat. West proovis end kokku võtta, et häältest aru saada. Seal olid ihukaitsjad, kes mööda teed kihutasid. Kui ta saaks ainult neile kuidagi märku anda…

      „Siia…” kähistas ta armetult, siis aga suruti räpane käsi tema suule ja ta tiriti märja alusvõsa sisse. Ta rabeles nii kõvasti, kui suutis, kuid tema kehas polnud raasugi jõudu. Ta nägi puude vahelt, kuidas ihukaitsjad kõige rohkem tosina sammu kaugusel mööda vilksatasid, kuid ta oli abitu.

      Ta hammustas kogu jõust kätt oma suu peal, kuid see surus ainult kõvemini, pigistas tema lõuga, litsus huuli. Ta tundis suus vere maitset. Võib-olla oli see tema enda veri, võib-olla käest suu peal. Ihukaitsjate hääled kadusid metsa ja nende järel tuli hirm. Käsi laskis ta lahti, tõukas teda ja ta varises selili.

      Tema kohale kerkis nägu. Karm, kõhn, jõhker nägu: lühikeseks nüsitud mustad juuksed, loomalikuks lõrinaks paljastatud hambad, kalgid, külmad silmad, mis olid raevust tulvil. Nägu pöördus ja sülgas maha. Võõra pea ühel küljel polnud kõrva. Ainult roosa latakas arm ja auk.

      West ei olnud veel kunagi nii õela välimusega inimest näinud. Kõik tema juures rääkis metsikusest. Ta paistis nii tugev, et võiks Westi pooleks rebida, ja jäi mulje, et ta oleks seda suurima heameelega ka teinud. Haavast tema kämblas jooksis verd. Haavast, mille olid teinud Westi hambad. Veri tilkus mehe sõrmeotstelt metsapinnale. Teises käes oli mehel sile puust vars. Westi pilk liikus õudusega mööda seda edasi. Varre otsas oli raske kaarjas tera, mis oli helkivaks ihutud. Kirves.

      Nii et see oligi siis põhjalane. Mitte selline nagu need, kes joobnult Aduas rentslis vedelesid. Mitte selline nagu need, kes olid käinud Westi isa juures talus tööd palumas. Teistmoodi põhjalane. Selline, kelle kohta ema oli hirmujutte rääkinud, kui West poisike oli. Mees, kelle töö ja meelelahutus ja ainus eesmärk elus oli tapmine. Hirmust oimetu West vaatas vaheldumisi mehe karmi kirvetera ja karme silmi. Minuga on lõpp, mõtles ta. Ma suren siin külmas metsas, siruli poris nagu koer.

      Korraga haaras teda tung jooksu pista ja ta ajas end ühele käele. Ta vaatas selja taha, kuid sealt ei paistnud pääsemist. Puude vahelt astus nende poole mees. Suur ja turske paksu habemega mees, mõõk õlal ja laps süles. West pilgutas silmi ja proovis mõõtkavast aru saada. Mees oli kõige suuremat kasvu inimene, keda West oli kunagi näinud, ja laps oli tegelikult marssal Burr. Hiiglane viskas oma koorma maha nagu haokubu. Burr vahtis talle otsa, alt üles, ja röhatas.

      West kiristas hambaid. Mida see vana narr mõtles, kui niimoodi minema kihutas? Nüüd oli ta nad mõlemad surma toonud. „Mõnikord tahaks lihtsalt ratsutada”, „tekitab tunde, et oled elus…” Kumbki neist ei näe järgmist tundi.

      Ta peab vastu hakkama. Võib-olla on just nüüd kõige parem võimalus. Kuigi tal pole ühtegi relva. Parem surra niimoodi kui põlvili poris. Ta üritas endas viha leida. Kui seda vaja polnud, oli seda lõputult. Nüüd ei olnud seda kuskil. Oli ainult meeleheitlik abitus, mis rõhus käsi ja jalgu.

      Olen ma ikka kangelane, mõtles ta. Olen ma ikka sõjamees. Ta suutis end hädavaevu talitseda, et mitte püksi teha. Naise löömisega sain ma küll hakkama, mõtles ta. Oma õe suutsin ma küll poolsurnuks kägistada. See mälestus pani ta ikka veel häbist ja vastikusest läkastama, kuigi tal endal oli surm silme ees. Ta oli mõelnud, et heastab selle hiljem. Aga nüüd ei tule mingit hiljemat. Nüüd ei tule enam midagi. Ta tundis, et silmadesse kerkivad pisarad.

      „Anna andeks,” pomises ta vaikselt. „Anna andeks.” Ta pani silmad kinni ja jäi lõppu ootama.

      „Pole vaja andeks paluda, sõber, ma arvan, et teda on hullemini ka hammustatud.”

      Metsast oli ilmunud veel üks põhjalane, kes kükitas nüüd Westi kõrval. Sorakil ja pulstunud juuksed rippusid kõhna näo ümber. Silmad olid elavad ja tumedad. Arukad silmad. Mehe näole venis tige naeratus, mis oli kõike muud kui rahustav – paistis kaks rida kõvu, kollaseid, teravaotsalisi hambaid. „Istu,” ütles ta nii paksu aktsendiga, et West sai temast hädavaevu aru. „Istu ja ole parem vakka.”

      Westi ja Burri kohal seisis neljas mees. Tohutu suur laia rinnaga mees, kelle randmed olid sama jämedad kui Westi sääred. Tema habemes ja sassis juustes oli halle karvu. Paistis, et ta on põhjalaste juht, sest teised tõmbusid eemale. Ta vaatas Westi pikalt ja mõtlikult, nagu inimene võiks vaadata sipelgat, kui mõtleb, kas litsuda see saapa all laiaks või mitte.

      „Mis te arvate, kumb neist Burr on?” kõmistas põhjalane.

      „Mina olen Burr,” ütles West. Ta pidi lordmarssalit kaitsma. Pidi. Ta ajas end midagi mõtlemata püsti, aga ta oli kukkumisest ikka veel uimane ja pidi puuoksast kinni haarama, et mitte kukkuda. „Mina olen Burr.”

      Vana sõjamees mõõtis teda aeglaselt ja rahulikult pilguga, pealaest jalatallani. „Sina?” Ta pahvatas naerma. Tema naer oli madal ja ähvardav nagu kauguses mürisev äike. „See mulle meeldib! See on tore!” Ta pöördus tigeda väljanägemisega mehe poole. „Nägid? Ja sina veel ütlesid, et neil lõuna omadel pole julgust.”

      „Ma ütlesin, et neil on mõistust vähevõitu.” Ühe kõrvaga mees seiras Westi, nagu näljane kass vaatab lindu. „Ja vastupidist pole veel tõestatud.”

      „Mina arvan, et see on Burr.” Põhjalaste pealik vaatas Burri. „Sina oled Burr?” küsis ta ühiskeeles.

      Lordmarssal vaatas algul Westi poole, siis tema kohal kõrguva põhjalase poole ja ajas end siis aeglaselt jalule. Ta ajas selja sirgu ja pühkis oma mundrit, nagu kavatseks väärikalt surra. „Mina olen Burr ja ma ei kavatse teile meelelahutust pakkuda. Kui tahate meid tappa, tehke seda kohe.” West ei liigutanud. Nüüd paistis, et väärikuse nimel ei pea enam pingutama. Ta tundis juba peaaegu, kuidas kirves tema pealuusse tungib.

      Kuid halli habemega põhjalane ainult muigas. „Ma saan aru, miks te nii arvate, ja meil on kahju, kui me teid ehmatasime, aga me СКАЧАТЬ