Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kindlakäelisus on sellistega kõige mõistlikum.”

      „Oh, ka mina oskan üsna kindlakäeline olla, kui olukord nõuab. Mind pole kerge jahmatada.”

      „Väga hea, väga hea.” Võti pöördus lukuaugus, uks avanes ja koridori uhkas jäle hais. Ummistunud käimlaaugu ja mädanenud rämpsu lehad, mis on kokku pandud. Kong ukse taga oli imepisike ja akendeta, lagi oli nii madal, et seal ei saanud peaaegu püstigi seista. Palavus oli rõhuv, hais kohutav. See tuletas Gloktale meelde üht teist kongi. See oli olnud kaugemal lõunas, Shaffas. Sügaval keisri palee all. See oli kong, kus mina kaks aastat õhku ahmisin, pimeduses kriiskasin, seinu kraapisin ja omaenda rooja sees ringi roomasin. Tema silm oli tukslema hakanud ja ta pühkis seda ettevaatlikult ühe sõrmega.

      Üks vang lamas sirgelt, nägu seina poole, nahk löögijälgedest must, mõlemad jalad murtud. Teine vang rippus randmeidpidi lae küljes, tema põlved puudutasid põrandat, pea oli lõdvalt rinnale vajunud, selg verele piitsutatud. Vitari kummardus ja tonksas lamajat sõrmega. „Surnud,” ütles ta lihtsalt. Ta läks teise juurde. „Ja see ka. Juba tükk aega.”

      Hubisev valgus langes kolmandale vangile. See vang oli elus. Hädavaevu. Tüdruku käed ja jalad olid ahelates, nägu oli näljast auku vajunud, huuled janust pragunenud. Ta surus räpaseid, veriseid räbalaid vastu keha. Tüdruku kannad kraapisid põrandat, ta üritas end kaugemale nurka lükata ja vadistas midagi seosetut kanta keeles, üks käsi näo ees, et silmi valguse eest kaitsta. Ma mäletan. Pimedusest oli hullem ainult see, kui tuli valgus. Sellega koos tulid alati küsimused.

      Glokta kortsutas kulmu, tema tukslevate silmade pilk liikus üle kahe lõhutud surnukeha ja peatus kössitaval tüdrukul. Tal käis pingutusest, palavusest ja haisust pea ringi. „See on küll väga õdus kohake. Mida nad teile rääkisid?”

      Harker astus vastumeelselt kongi, hoides kätt nina ja suu ees. Kõrguv Frost tuli kohe tema taga. „Seni pole nad midagi rääkinud, aga…”

      „Nendelt kahelt ei kuulegi te enam midagi, see on selge. Ma loodan, et nad kirjutasid ülestunnistustele alla.”

      „Noh… mitte päris. Üleminkvisiitor Davousti ei huvitanud nii väga nende pruunide ülestunnistused, me lihtsalt, noh…”

      „Te ei saanud neid isegi nii kaua elus hoitud, kuni nad üles tunnistavad?”

      Harker oli mossi vajunud. Nagu laps, keda õpetaja on ebaõiglaselt karistanud. „Tüdruk on ju alles,” nähvas inkvisiitor.

      Glokta vaatas tüdrukut ja noolis kohta, kus kunagi olid olnud tema esihambad. Siin ei ole mingit metoodilisust. Mitte mingit sihipärast tegutsemist. Ainult jõhkrus jõhkruse enda pärast. Mul läheks peaaegu süda pahaks, kui ma oleksin täna midagi söönud. „Kui vana ta on?”

      „Vast neliteist, üleminkvisiitor, kuid ma ei mõista, mis see asjasse puutub.”

      „See puutub asjasse niimoodi, inkvisiitor Harker, et vandenõude juhiks on harva neljateistaastased tüdrukud.”

      „Ma pidasin paremaks olla põhjalik.”

      „Põhjalik? Kas te neile mingeid küsimusi üldse esitasite?”

      „Noh, ma…”

      Glokta kepp laksatas Harkerile puhtalt vastu nägu. Äkiline liigutus põhjustas Glokta küljes meeletu valupiste, ta lõi oma nõrgal jalal kõikuma ja pidi Frosti käest kinni haarama. Harker kiunatas valust ja jahmatusest, vaarus vastu seina ja libises kongipõrandale rooja sisse.

      „Te pole mingi inkvisiitor!” sisistas Glokta. „Te olete üks kuradi lihunik! Vaadake, mis seisus see koht on! Ja te tapsite kaks tunnistajat! Mis kasu neist nüüd on, narr!” Glokta kummardus inkvisiitorile lähemale. „Või oligi see teie kavatsus, mis? Võib-olla tappis Davousti kade käsualune? Käsualune, kes tahtis tunnistajad vaikima sundida, mis, Harker? Ehk peaksin ma alustama uurimist inkvisitsioonist endast?”

      Inkvisiitoriabiline Frost kerkis Harkeri kohale, kui see hakkas end üles ajama, ja mees vajus tagasi vastu seina. Tema ninast hakkas verd nirisema. „Ei! Ei, palun! See juhtus kogemata! Ma ei tahtnud neid tappa! Ma tahtsin lihtsalt teada, mis juhtus!”

      „Kogemata? Te olete kas reetur või täielik käpard – ja mul pole kumbagi vaja!” Glokta kummardus Harkerile veel lähemale, tegemata läbi selja sööstvast valust väljagi, ja tema huuled paotusid hambutuks naeratuseks. „Nagu ma aru saan, peate te kindlat kätt metslastega asju ajades kõige tõhusamaks, inkvisiitor. Te näete, et kindlamat kätt kui minul pole kellelgi. Mitte kusagil. Viige see tõuk minu silme alt minema!”

      Frost haaras Harkeri kuuest ja hakkas teda kogu täiega läbi rooja ukse poole lohistama. „Oodake!” halas mees ja üritas uksepiida külge klammerduda. „Palun! Te ei tohi nii teha!” Tema hüüded kadusid koridori.

      Vitari silmade ümber olid naeratuskortsud, justkui oleks stseen talle üsnagi meeldinud. „Mis sellest lagast saab?”

      „Lase siin kõik ära koristada.” Glokta toetus seinale ja pühkis väriseva käega näolt higi. Tema külg tuikas ikka veel valust. „Pese puhtaks. Mata surnukehad maha.”

      Vitari osutas peaga ainsa ellujäänud vangi poole. „Mida temaga teha?”

      „Pese ta puhtaks. Anna talle riided. Anna talle süüa. Lase tal minna.”

      „Pole erilist mõtet teda puhtaks pesta, kui ta tagasi all-linna läheb.”

      See on küll õige.„Olgu pealegi! Ta oli Davousti teenija, niisiis võib ta ka minu teenija olla. Pane ta uuesti tööle!” karjus Glokta juba ukse poole komberdades üle õla. Ta pidi siit minema saama. Ta ei saanud siin peaaegu üldse hingata.

      „Ma ei tahaks teile pettumust valmistada, aga praeguses viletsas seisus pole meie müürid kaugeltki vallutamatud…” Kõneleja hääl kustus, kui Glokta Dagoska valitseva kogu koosolekusaali uksest sisse liipas.

      See ruum oli kalju sisse raiutud kongist nii erinev kui üldse võimalik. Tegelikult on see kõige ilusam ruum, mida ma olen kunagi näinud. Iga toll seintest ja laest oli imepisikeste detailideni nikerdatud, hirmutavalt keerulised geomeetrilised mustrid väänlesid Kanta legendide elusuuruses kujutiste ümber, mis olid maalitud sätendava kulla ja hõbedaga, erepunase ja eresinisega. Põrandaks oli imeliselt keerukas mosaiik, pikk laud oli inkrusteeritud tumeda puidu spiraalide ja heleda elevandiluu killukestega ning poleeritud kõrgläikeni. Kõrged aknad pakkusid oivalist vaadet all laiuvale tolmupruunile linnale ja sillerdavale lahele.

      Naine, kes tõusis, et Gloktat tervitada, paistis imekauni saaliga kokku sobivat. Täielikult.

      „Mina olen Carlot dan Eider,” lausus naine, naeratas vabalt ja sirutas käe, nagu oleks Glokta tema vana sõber. „Vürtsikaupmeeste gildmeister.”

      Glokta pidi tunnistama, et naine avaldas talle muljet. Juba ainuüksi oma külma kõhuga. Ta tervitab mind, nagu ma polekski moondunud, tõmblev, väändunud inimvare. Ta tervitab mind, nagu oleksin ma sama kaunis kui tema. Naisel oli seljas pikk Lõuna moe järgi valmistatud rüü: hõbedaga ääristatud sinine siid küütles ja väreles kõrgetest akendest hoovava jaheda tuuleõhu käes. Tema sõrmedes, randmete ja kaela ümber sätendasid jahmatavalt kallid juveelid. Talle lähenedes tabas Glokta kummalise aroomi. Magus lõhn. Ehk midagi sellist nagu nendel vürtsidel, mis on ta nii rikkaks teinud. Kõige selle mõju polnud Glokta peale sugugi raisatud. Ma olen siiski veel mees. Lihtsalt vähem mees kui varem.

      „Ma СКАЧАТЬ