Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Paistab tõesti, aga ma usaldan teda veel vähem kui Kroyd – kui see üldse võimalik on. Kroy on vähemalt etteaimatav. Ma võin olla kindel, et ta masendab mind igal sammul ja hakkab mulle vastu. Poulderi puhul ei saa milleski kindel olla. Ta naeratab ja meelitab ja kuuletub kõige väiksema pisiasjani, kuni näeb endale kasulikku võimalust ja pöördub mitu korda raevukamalt minu vastu, küll te näete. Neile mõlemale korraga meele järele olla on võimatu.” Burri silmad tõmbusid pilukile, ta neelatas ja hõõrus kõhtu. „Aga kuni nad mõlemad on rahulolematud, on meil võimalus. Ainus asi, mille eest tänulik olla, on see, et nad vihkavad teineteist veel rohkem kui mind.”

      Burri kulm läks rohkem kipra kui tavaliselt. „Sellele kohale kandideerimisel olid nad mõlemad minust ees. Kindral Poulder on nimelt ülemlektori vana sõber. Kroy on ülemkohtunik Marovia nõbu. Kui Anglandi oli vaja vägede ülemjuhatajat, ei suutnud Kinnine Nõukogu nende kahe vahel valida. Lõpuks valiti paratamatu kompromissina mind. Tolvan kuskilt provintsist, eks ole, West? Täpselt see ma nende jaoks olen. Muidugi tõhusalt tegutsev tolvan, aga ikkagi tolvan. Ma olen kindel, et kui Poulder või Kroy peaks homme surma saama, vahetataks mind kohe järgmisel päeval ellujäänu vastu välja. Ülemjuhataja jaoks on raske kentsakamat olukorda ette kujutada – muidugi seni, kuni lisada asjale kroonprints.”

      West peaaegu võpatas. Kuidas see õudus plussiks pöörata? „Prints Ladisla on… innukas?” pakkus ta.

      „Mida ma ilma teie optimismita küll teeksin?” Burr kõhistas rõõmutult naerda. „Innukas? Ta elab unistustes! Teda on terve tema elu poputatud, nunnutatud ja viimse piirini hellitatud! See poiss ja päriselu ei tea teineteisest midagi!”

      „Kas tal peab kindlasti omaette väeüksus olema, härra lordmarssal?”

      Burr hõõrus oma jämedate sõrmedega silmi. „Kahjuks küll. Kinnine Nõukogu oli selles osas väga selgesõnaline. Neile teeb muret, et kuninga tervis on halb, troonipärijat peab rahvas aga täielikuks narriks ja päevavargaks. Nad loodavad, et siit tuleb uhke võit ja nad saavad kogu au printsile anda. Siis saadetakse ta võidusärast hiilgavana tagasi Aduasse ja temast võib saada kuningas, keda matsid armastavad.”

      Burr vaikis hetke ja vaatas põrandale. „Ma olen teinud kõik, mida suutsin, et Ladisla ohtu ei satuks. Ma paigutasin ta sinna, kus põhjalasi ei tohiks olla ja kuhu nad ka kunagi ei tule, kui vähegi veab. Kuid sõda on kõike muud kui ettearvatav. Ladislal võib tekkida vajadus võidelda. Sellepärast peab keegi teda kaitsma. Keegi, kellel on lahingukogemus olemas. Keegi, kes on sama sitke ja sihikindel, kui tema narrist ohvitserid on pehmed ja laisad. Keegi, kes suudaks printsi hädaohtu sattumisest päästa.” Ta vaatas oma raskete kulmude alt Westile otsa.

      Westil läks kõhus kohutavalt külmaks. „Mina?”

      „Kahjuks küll. Pole kedagi, kelle ma parema meelega enda juurde jätaksin, aga prints küsis isiklikult teid.”

      „Mind, härra lordmarssal? Aga ma pole ju õukondlane! Ma pole isegi aadlik!”

      Burr mühatas. „Kui mind välja jätta, on Ladisla ilmselt ainus inimene sõjaväes, kellele ei lähe korda, kelle poeg keegi on. Ta on troonipärija! Aadlikud või kerjused, temast oleme kõik palju madalamal.”

      „Aga miks just mina?”

      „Sellepärast, et te olete võitleja. Tungisite Ulriochis esimesena läbi müüriaugu ja nii edasi. Te olete lahingus olnud, ja palju. Teil on võitleja maine, West, ja prints tahab seda ka endale. Sellepärast just teie.” Burr õngitses kuuetaskust mingi kirja ning ulatas Westile. „Ehk aitab see mõru pilli magusamaks teha.”

      West murdis kirja pitseri, voltis paksu paberi lahti ja laskis pilgul üle paari puhta käekirjaga kirjutatud rea libiseda. Kui ta oli lõpule jõudnud, luges ta kirja veel kord läbi, lihtsalt et kindel olla. Ta tõstis pilgu. „Aukõrgendus.”

      „Ma tean. Mina korraldasin selle. Võib-olla võetakse teid natuke tõsisemalt, kui teil on kuue peal üks tärn juures, võib-olla mitte. Aga igatahes olete te selle ära teeninud.”

      „Aitäh, härra lordmarssal,” pomises West juhmilt.

      „Aitäh kõige hullema töö eest sõjaväes?” Burr hakkas naerma ja laksas talle isalikult õlale. „Me hakkame teist puudust tundma, see on selge. Ma lähen esimest rügementi üle vaatama. Ma olen alati arvanud, et väejuht peab end sõduritele näitama. Kas tahate minuga koos ratsutada, kolonel?”

      Kui nad linnaväravatest välja ratsutasid, langes lund. Tuul pillutas valgeid täpikesi, mis sulasid niipea, kui langesid teele, puudele, Westi hobuse turjale ja nende järel ratsutavate ihukaitsjate turvisele.

      „Lumi,” porises Burr üle õla. „Juba sajab lund. Kas natuke vara pole?”

      „Väga vara, aga juba on küllalt külm.” West võttis ühe käe ratsmetelt ja tõmbas kuuekaeluse koomale. „Külmem kui sügise lõpp tavaliselt.”

      „Cumnurist põhja pool on kindlasti veel tubli tüki külmem.”

      „Jah, härra lordmarssal, ja nüüd enam soojemaks ei lähe.”

      „Tuleb vist karm talv, kolonel, või kuidas?”

      „Väga võimalik, härra lordmarssal.” Kolonel? Kolonel West? Need sõnad koos tundusid ikka veel imelikuna, isegi Westile endale. Keegi poleks osanud arvata, et mitteaadliku poeg jõuab nii kaugele. West ise veel kõige vähem.

      „Pikk karm talv,” lausus Burr mõtlikult. „Me peame Bethodi kiiresti üles leidma. Üles leidma ja talle kiiresti lõpu peale tegema, enne kui me kõik ära külmume.” Ta vaatas möödavilksatavaid puid, õhus pöörlevaid lumehelbeid ja Westi, kulm kogu aeg kortsus. „Halvad teed, halb maastik, halb ilm. Olukord pole just kõige parem, või kuidas, kolonel?”

      „Ei, härra lordmarssal,” vastas West süngelt, kuid praegu tegi talle muret hoopis tema enda olukord.

      „No kuulge, asi võiks hullem olla. Te asute positsioonidele jõest lõuna pool, seal on kenasti soe. Tõenäoliselt ei näe te terve talve jooksul põhjalase juuksekarvagi. Ja ma olen kuulnud, et prints ja tema kaaskond saavad päris hästi süüa. See on tubli tüki parem kui Poulderi ja Kroy seltsis lume sees ringi sumbata.”

      „Muidugi, härra lordmarssal.” Kuid West ei olnud päris kindel.

      Burr vaatas üle õla ihukaitsjate poole, kes aupaklikus kauguses ratsutasid. „Teate, kui ma olin noor – enne seda, kui mulle langes osaks kuninga sõjaväe juhatamise kahtlane au –, meeldis mulle hirmsasti ratsutada. Ma võisin hobusega miilide kaupa kihutada. Nii tundsin ma end… elusana. Nüüd tundub, et selle jaoks pole enam üldse aega. Kohtumised, dokumendid ja laua taga istumine… ma ei tegele enam millegi muuga. Mõnikord tahaks ju lihtsalt ratsutada, eks, West?”

      „Muidugi, härra lordmarssal, aga praegu poleks…”

      „Nõõ!” Lordmarssal vajutas kannused kõvasti hobuse külgedesse ja ratsu sööstis mööda rada minema, nii et pori lendas kapjade alt. West vahtis hetke tummalt Burrile järele.

      „Pagan!” sosistas ta. See vana jäärapäine narr laseb end niimoodi kindlasti sadulast visata ja murrab kaela. Ja mis siis saab? Prints Ladisla peab sõjaväe etteotsa asuma. West judistas end selle mõtte juures ja sundis ka oma hobuse galopile. Mis tal muud üle jäi?

      Vasakul ja paremal kihutasid mööda puud, tee voolas tema alt läbi. Tema kõrvus oli ainult kabjamüdin ja ratsmete kõlin. Tuul tormas talle suhu ja piitsutas silmi. Lumehelbed kihutasid talle otse СКАЧАТЬ