Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõike seda, aga ei tea ikka veel, kes ma ise olen.”

      „Kas ei vaeva see küsimus meid alati?” mõtiskles Luke. Clary kuulis maja teises otsas ust suletavat ja Simoni samme köögile lähenevat. Temaga koos tuli sisse külma ööõhku.

      „Kas sobiks, kui ma täna õhtul siin põhku poeksin?” küsis poiss. „On juba natuke hilja hakata koju minema.”

      „Sa ju tead, et oled siin alati teretulnud.” Luke vaatas kella. „Lähen katsun natuke magada. Pean hommikul juba kell viis ärkama, et kella kuueks haiglasse jõuda.”

      „Miks kuueks?” küsis Simon, kui Luke oli köögist välja läinud.

      „Siis algab haiglas külastusaeg,” vastas Clary. „Sa ei pea kušetil magama. Muidugi kui sa just ei taha.”

      „Mul pole midagi selle vastu, et siia jääda,” vastas poiss, heites juuksed silmilt närviliselt tagasi. „Saan sulle homme seltsiks olla. Jään hea meelega.”

      „Ma tean. Tahtsin öelda, et sa ei pea magama kušetil, kui ei taha.”

      „Aga kus siis…” lause jäi pooleli ja silmad läksid prillide taga suureks. „Ah soo.”

      „See on kaheinimesevoodi,” ütles Clary. „Külalistetoas.”

      Simon võttis käed taskust. Tema põsed olid tulipunased. Jace oleks püüdnud teeselda ükskõiksust, aga Simon isegi ei proovinud. „Kas oled kindel?”

      „Täitsa kindel.”

      Simon tuli tema juurde, kummardus ning suudles teda õrnalt ja kohmakalt huultele. Naeratades tõusis Clary püsti. „Aitab küll köögist,” ütles ta. „Köögiga on nüüd kõik.” Võttes Simonil kindlalt randmetest kinni, vedas ta poisi enda järel uksest välja külalistetoa poole, kus ta magas.

      5

      Isade patud

      Vaikuse linna vangikongide pimedus oli sügavam kui ükski teine, mida Jace oli eales kogenud. Noormees ei näinud isegi omaenda silmade ette tõstetud kätt ega eristanud kongi põrandat ja lage. Ta teadis ruumist ainult nii palju, kui oli jõudnud silmata tõrviku põgusal välgatusel. Salkkond Vaikivaid Vendi oli ta siia eskortinud, avanud tema ees riivistatud kongiukse ja toimetanud ta sisse nagu tavalise kurjategija.

      Teisalt: seda ta nende silmis ilmselt oligi.

      Jace oli märganud, et kongil on kiviplaatidest põrand, kolm seina on tahutud kividest ning neljanda moodustavad tihedasti paiknevad elektronvarvad, mille otsad suubuvad sügavale kivisse. Nende varbade keskel teadis ta paiknevat ukse. Sedagi teadis ta, et piki idaseina jookseb pikk metallkang, sest selle külge olid Vaikivad Vennad kinnitanud ahela ühes otsas oleva hõbedase käeraua, kuna teine ümbritses tema rannet. Ta sai ahelate tontliku kõlina saatel teha mõne sammu edasi-tagasi, aga rohkem mitte. Juba oli parem ranne hellaks hõõrdunud mõttetutest katsetest kätt lahti rebida. Hea seegi, et olen vasakukäeline, mõtles Jace. See mõte oli ainus valguskilluke läbitungimatus pimeduses. Suurt kasu sellest ju õigupoolest ei olnud, aga ikkagi oli hea teada, et tema tugevam võitluskäsi on vaba.

      Jace hakkas uuesti aeglaselt piki kongi edasi liikuma, libistades seejuures käega üle seina. Teda ajas närvi, et ta ei tea, mis kell on. Idrises oli isa õpetanud poega aega määrama päikese nurga, õhtuste varjude pikkuse ja öötaevas olevate tähtede asendi järgi. Siin tähti ei olnud. Tõttöelda oli ta hakanud kahtlema, kas näeb üleüldse veel kunagi taevast.

      Jace jäi seisma. Mispärast oli talle küll niisugune mõte pähe tulnud?

      Muidugi näeb ta jälle taevast. Klaav ei kavatse teda ju tappa, surmanuhtlus on ette nähtud mõrtsukatele. Hirmuseeme jäi paraku temasse ja ajas rinnakorvi all võrseid, andes end tunda ootamatute kummaliste valupistetena. Seletamatud paanikahood polnud Jace’ile üldiselt omased. Alec oleks selle kohta öelnud, et natuke konstruktiivset argpükslikkust tuleks talle kasuks. Hirm oli tunne, mis ei väisanud teda just sageli.

      Talle meenus, mida oli öelnud Maryse: Sina ei kartnud ju kunagi pimedust.

      See oli tõsi. Praeguses ärevuses oli midagi ebaloomulikku – see ei olnud talle sugugi omane. Põhjus pidi peituma milleski muus kui lihtlabases pimeduses. Ta hingas uuesti kergelt sisse. Tarvis on öö kuidagi mööda saata. Üksainus öö – see oligi kõik. Jace astus ahela kalgil kõlinal taas sammu edasi.

      Õhku lõhestas heli, mis sundis teda paigale tarduma. Kõrge ulvav hääl täis ehedat silmitut hirmu üha kestis ja kestis nagu viiulil mängitav noot, muutudes ajapikku kõrgemaks, õhemaks ja teravamaks, kuni katkes viimaks järsult.

      Jace tõi kuuldavale vandesõna. Tema kõrvad kumisesid ja suus oli hirmu kibe metalne maitse. Kes oleks võinud arvata, et hirmul on maitse? Ta surus selja vastu kongi seina ja püüdis end tahtejõuga rahulikuks sundida.

      Heli kordus, sedapuhku kõvemini. Järgnes karjatus, siis veel teine ja kolmaski. Ülalt kostis mürts ning Jace tõmbus loomusunniliselt küüru, enne kui talle meenus, et ta on mitme tasandi sügavusel maa all. Uus mürtsatus manas tema silme ette pildi: mausoleumide uksed raksatavad valla ja neist komberdavad välja sajandite eest surnud varjuküttide laibad. Nüüd pelgalt luukered, mida hoiavad koos kuivanud kõõlused, lohistavad nad end lihatute sõrmedega üle Vaikuse linna valge sillutise…

      Aitab! Meeletu tahtepingutusega surus Jace selle nägemuse alla. Surnud ei tule tagasi. Ja pealegi on nood kooljad ju nefilimid nagu tema isegi – tema tapetud õed ja vennad. Mida ta siis ometi nii väga kardab? Ta pigistas käed rusikasse, nii et küüned tungisid peopessa. Niisugune paanika ei tee talle au. Ta saab sellest võitu. Ta surub selle endas maha. Jace tõmbas sügavalt hinge, täites oma kopsud. Ent siis kõlas järgmine karje. See oli juba väga vali. Hingeõhk tungis raginal tema rinnust välja, kui päris sealsamas lähedal kaikus tugev mürtsatus ning ta nägi heledat valguskiirt, kuuma sähvatust, mis rebestas silmi.

      Tema pilgu ette kerkis Vend Jeremiah, paremas käes põlev tõrvik. Pärgamendikarva kapuuts oli peast langenud, paljastades groteskseks õudusgrimassiks väändunud näo. Suu, mis varem oli õmmeldud kokku, seisis nüüd hääletus karjes pärani ja rebestatud huulte küljest tolknesid verised katkenud niidid. Tema heledal rüül olid tõrviku valguses mustana paistvad suured vereplekid. Vaarudes astus Jeremiah paar kobavat sammu edasi, käed välja sirutatud, vankus siis Jace’i ülimaks hämmastuseks ettepoole ja varises, pea ees, põrandale. Jace kuulis konte raksatavat, kui arhivaari keha maha langes. Tõrvik lõi vilkuma, pudenes Jeremiah’l käest ja veeres madalasse kivirenni, mis oli uuristatud otse trellidega ukse taha.

      Silmapilk laskus Jace põlvili ja sirutas end välja nii kaugele, kui ahel lubas, püüdes haarata sõrmedega tõrvikust. Valgus hääbus kiiresti, aga selle kustuval kumal nägi Jace Jeremiah’ surnud nägu. See oli pööratud tema poole ning Vaikiva Venna lahtisest suust immitses ikka veel verd. Hammaste asemel olid tal igerikud mustad kontsud.

      Jace tundis, nagu oleks tema rinnale vajunud mingi koorem. Vaikivad Vennad ei avanud kunagi suud. Nad ei rääkinud, naernud ega karjunud. Aga just seda oli Jace nüüd kuulnud – ta oli selles päris kindel –, pool sajandit vaikinud meeste karjatust, heli täis piiritut jubedust, mida ei suutnud vaigistada isegi iidne vaikimisruun. Aga kuidas võis see võimalik olla? Ja kus olid teised Vaikivad Vennad?

      Jace oleks tahtnud appi karjuda, aga tema rinda rõhus ikka veel seletamatu raskus. Tal mattis hinge. Noormees pingutas end uuesti, et tõrvikut kätte saada, ning tundis üht randmeluud prõksatavat. Mööda käsivart sööstis üles valuhoog, aga СКАЧАТЬ