Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ osaks nagu teine nahk. Sa ei saa lakata olemast varjukütt. See pärand on sul veres ja sa ei ole võimeline seda muutma, nii nagu sa ei saa muuta ka oma veregruppi.”

      „Olen mõelnud,” lausus Clary, „kas ei peaks minagi laskma endale mõned märgid teha.”

      Simon pillas käest pitsakooriku, mida ta oli närinud.

      „Nalja teed või?”

      „Ei tee. Mispärast peaksin ma niisuguse asjaga naljatama? Ja miks ei võiks ma märke kanda? Olen ju varjukütt, järelikult peaks minulgi olema mingi kaitse.”

      „Mille eest sa tahad end kaitsta?” nõudis Simon, kallutades ennast ettepoole, nii et tooli esijalad kolksuga põrandale maandusid. „Ma arvasin, et kogu selle varjuküti värgiga on nüüd lõpp. Mõtlesin, et tahad pöörduda tagasi normaalse elu juurde.”

      „Ma pole kindel, kas niisugust asja nagu normaalne elu on üldse olemas,” sõnas Luke ja tema hääl kõlas leebelt.

      Clary silmitses oma käsivart, millele Jace oli joonistanud selle ühe ja ainsa märgi, mis tema kehal kunagi oli olnud. Selle valged pitsitaolised kontuurid olid nahal ikka veel aimatavad – pigem mälestuse kui armina. „Muidugi ei soovi ma oma ellu mingeid koledusi. Aga mis siis, kui need koledused ei taha mu elust kaduda? Võib-olla ei anta mulle valida.”

      „Või siis ei taha sa ise nii kangesti neist koledustest eemalduda,” pomises Simon. „Igatahes senikaua, kuni nendega on seotud Jace.”

      Luke köhatas. „Enamik nefilime teeb läbi mitme tasandi treeningud, enne kui saab esimesed märgid. Ma ei soovita sul lasta neid endale teha enne, kui oled juhendaja käe all läbi teinud mingid kursused. Kas sa seda üldse soovid, jääb muidugi sinu otsustada, aga on üks asi, mis peab sul kindlasti olema. See kuulub lahutamatult iga varjuküti juurde.”

      „Ülbe ja üleolev hoiak,” pakkus Simon.

      „Stele,” sõnas Luke. „Igal varjukütil peab olema stele.”

      „Kas sinul on?” küsis Clary.

      Ilma et oleks vastanud, läks Luke köögist välja. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi, käes musta riidetüki sisse mähitud ese. Asetanud selle lauale, keeras ta riide lahti ja nähtavale ilmus sädelev kepikesetaoline ese, mis oli tehtud heledast läbikumavast kristallist. Stele.

      „Kui ilus,” ütles Clary.

      „Hea, et sulle meeldib,” ütles Luke, „sest tahan anda selle sulle.”

      „Mulle?” Tüdruk vaatas talle üllatunult otsa. „Aga see on ju sinu oma, kas pole?”

      Mees raputas pead. „See kuulus sinu emale. Jocelyn ei tahtnud seda korteris hoida, sest seal võinuks see sulle silma puutuda, ja palus mul stele seepärast enda poole viia.”

      Clary võttis stele kätte. See tundus jahe, kuid ta teadis seda kasutamise ajal kuumenevat ja hõõguma löövat. Stele oli iseäralik ese: natuke liiga lühike, et sobida relvaks, aga pisut liiga pikk, et sellega olnuks mugav joonistada. Võib-olla ajapikku harjutakse selle veidra kujuga ära, arvas Clary.

      „Kas ma tohin selle endale jätta?”

      „Muidugi. See on küll vana mudel, peaaegu kahekümne aasta tagune. Nüüd teevad nad ehk juba moodsamaid, aga oma asja ajab see hästi ära.”

      Simon jälgis, kuidas tüdruk hoiab stelet nagu dirigent taktikeppi, vedades sellega nende vahele õhku nähtamatuid jooni. „Millegipärast meenutab see mulle, kuidas vanaisa andis mulle oma vanad golfikepid.”

      Clary puhkes naerma ja laskis käe alla. „Jah, ainult et sa pole neid kunagi kasutanud.”

      „Ning mina loodan, et sa ei kasuta kunagi seda,” vastas Simon ja vaatas kõrvale, enne kui tüdruk jõudis midagi vastata.

      Märkidelt tõusis mustade spiraalidena suitsu ning ta tundis, et lämbub omaenda naha kõrbelõhnast. Isa seisis tema kohal, käes stele, mille ots hõõgus nagu liiga kauaks tulle jäetud ahjuroobil. „Pane silmad kinni, Jonathan,” ütles isa. „Valu on ainult see, mida lubad endal tunda.” Aga Jace’i käsi kõverdus loomusunniliselt, otsekui tõmbuks tema nahk tagasi, soovimata puutuda kokku stelega. Ta kuulis praksatust, kui murdus käeluu, ja siis teistki…

      Jace avas silmad ja pilgutas neid pimeduses. Isa hääl hajus nagu suits, mille tuul laiali kannab. Valu püsis. Jace tundis selle metalset maitset oma keelel – ta oli huule seestpoolt katki hammustanud. Võpatades tõusis ta istukile.

      Kostis uus naksatus ning tahtmatult vaatas Jace oma kätt. See oli märgistamata. Ta mõistis, et heli tuleb väljast. Keegi koputas, ehkki kõhklevalt, tema uksele.

      Jace veeretas end voodist välja. Põrand oli paljaste jalgade all nii jahe, et teda läbis külmavärin. Ta oli riietega magama jäänud ning silmitses nüüd vastikustundega oma kortsunud särki. Tal oli kindlasti ikka veel hundihais küljes. Ja kogu tema keha oli valu täis.

      Jälle kostis koputus. Jace läks üle toa, lükkas ukse lahti ja pilgutas üllatusest silmi. „Alec.”

      Alec, käed teksade taskus, kehitas kohmetult õlgu. „Anna andeks, et tulen nii hilja. Ema saatis mind. Ta ootab sind raamatukogus.”

      ”Mis kell on?”

      „Peaaegu kesköö.”

      „Ja mille pagana pärast sina veel üleval oled?”

      „Und ei tulnud.” Tundus, et poiss räägib tõtt. Tema siniste silmade ümber olid tumedad rõngad.

      Jace libistas sõrmedega läbi sassis juuste. „Olgu peale. Oota veidi, ma vahetan särki.” Astunud riidekapi juurde, soris ta natuke aega korralikult kokkuvolditud riiete nelinurksetes virnades, kuni leidis tumesinise pikkade varrukatega särgi ja tõmbas selle, mis tal seljas oli, ettevaatlikult üle pea ära – siin-seal oli see kuivanud verega keha küljes kinni.

      Alec pööras pilgu kõrvale. „Mis sinuga juhtus?” Tema häälest kostis kummalist pinget.

      „Hakkasin ühe libahundikarjaga tüli norima.” Jace libistas sinise särgi selga ja astus Aleci järel koridori. „Sul on midagi kaela peal,” tähendas ta.

      Aleci käsi kerkis kurgu juurde. „Mis?”

      „Tundub, nagu oleks sind hammustatud,” vastas Jace. „Millega sa õieti kogu õhtu tegelesid?”

      „Mitte millegagi.” Näost punane kui peet, käsi ikka veel kaela juures, hakkas Alec kiirel sammul mööda koridori edasi minema, Jace tema kannul. „Käisin pargis jalutamas. Mõtlesin, et klaarin natuke pead.”

      „Ja sattusid kokku vampiiriga?”

      „Mis? Ei! Ma kukkusin.”

      „Kukkusid kaela peale?” Alecilt kostis mingi häälitsus, mis lubas Jace’il arvata, et see teema on ilmselt ammendatud. „Mis seal ikka. Millest sa oma pead siis klaarida tahtsid?”

      „Sinust. Oma vanematest,” vastas Alec. „Kui sina olid läinud, tuli ema ja rääkis, miks ta nii vihane on. Hodge’ist jutustas ta ka. Suur tänu sulle muide, et sina unustasid seda mainida.”

      „Palun vabandust.” Nüüd oli Jace’i СКАЧАТЬ