Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Need sõnad ajasid Brani veel rohkem segadusse. Üksi jäänud, püüdis ta oma kolmandat silma lahti teha, kuid ei teadnud, kuidas see käib. Ükskõik kui palju ta laupa kibrutas ja seda toksis, ei näinud ta põrmugi teistmoodi kui varem. Järgnevatel päevadel püüdis ta teisi hoiatada ja rääkis neile, mida Jojen oli näinud, kuid asi ei võtnud vedu. Mikkenile tegi see nalja. „Või et meri? Ma olengi eluaeg merd näha tahtnud. Aga pole kunagi sinnakanti sattunud. Ah et nüüd tuleb see minu juurde, jah? Jumalad on head, et nad ühe vaese sepa pärast sihukest vaeva näevad.”

      „Jumalad võtavad mu siis, kui õigeks arvavad,” kostis seitsmik Chayle vaikselt, „aga ma ei tahaks küll uskuda, et ma upun, Bran. Ma kasvasin nimelt üles Valge Väitsa ääres. Ma olen päris kõva ujuja.”

      Õllevats oli ainuke, kes hoiatusest pisutki välja tegi. Ta läks ise Jojeniga rääkima ja loobus pärast seda saunaskäimisest ega läinud enam kaevu ligigi. Lõpuks lehkas ta nii hullusti, et kuus sõdalast viskasid ta tulikuuma veega täidetud toobrisse ja küürisid ta naha marraskile, Õllevats aga röökis, et nad uputavad ta ära, nii nagu konnapoiss oli ennustanud. Pärast seda põrnitses ta kurjalt iga kord, kui lossi ümbruses Brani või Jojeni nägi, ja pomises midagi omaette.

      Paar päeva pärast Õllevatsa kümblust jõudis ser Rodrik tagasi Talitundrusse, kaasas vang – lihav noormees, kellel olid niisked pruntis huuled ja pikad juuksed ja kes haises nagu kemmerg, veel hullemini, kui Õllevats oli haisenud. „Teda hüütakse Tõhuks,” kostis Õlepea, kui Bran küsis, kes see on. „Tema õiget nime ma ei tea. Ta oli Boltoni Sohiku teenistuses ja olevat aidanud tal emand Hornwoodi tappa.”

      Sohik ise oli surnud, nagu Bran samal õhtul söögilauas kuulis. Ser Rodriku mehed olid tabanud ta emand Hornwoodi valdustes mingilt jubedalt teolt (Bran ei saanud täpselt aru, mis see oli, aga tundus, et see oli midagi sellist, mida tehakse alasti) ja ta nooltega surnuks lasknud, kui ta põgeneda püüdis. Õnnetu emand Hornwoodi jaoks jäi nende abi aga hiljaks. Pärast nende pulmi oli Sohik ta ühte torni luku taha pannud ja unustanud talle süüa anda. Bran oli kuulnud meeste juttu, et kui ser Rodrik oli ukse maha murdnud, leidsid nad emanda, suu üleni verine ja sõrmed otsast näritud.

      „See koletis jättis endast maha paraja umbsõlme,” ütles vana rüütel meister Luwinile. „Meeldigu see meile või mitte, aga emand Hornwood oli tema naine. Sohik sundis teda nii seitsmiku kui südamepuu ees tõotust andma ja magas temaga samal õhtul tunnistajate juuresolekul. Ta kirjutas alla testamendile, mis nimetas Sohiku tema pärijaks, ja kinnitas selle oma pitseriga.”

      „Mõõga ähvardusel antud tõotused pole siduvad,” väitis meister vastu.

      „Roose Bolton võib teisiti arvata. Küsimus on ju maavalduses.” Ser Rodrikul oli löödud ilme. „Mul on kange tahtmine ka sellel tema sulasel pea maha lüüa, ta pole oma isandast põrmugi parem. Paraku pean ma ta elu säästma, kuni Robb oma sõjakäikudelt naaseb. See mees on Sohiku kõige hullemate kuritegude ainuke tunnistaja. Võib-olla loobub isand Bolton tema juttu kuuldes oma nõudmisest, praegu aga tapavad Manderly rüütlid ja Pelgukantsi sõjamehed üksteist Hornwoodi metsades ja mul pole piisavalt mehi, et neid takistada.” Vana rüütel pöördus istmel ja vaatas rangelt Branile otsa. „Ja millega sina mu äraolekul tegelesid, aulik prints? Käskisid meie sõdalastel ennast mitte pesta? Kas sa tahad, et nad hakkaksid samamoodi haisema nagu see Tõhk?”

      „Meri tuleb siia,” ütles Bran. „Jojen nägi seda kaemisunenäos. Õllevats upub ära.”

      Meister Luwin sikutas oma kaelaketti. „Noor Reed arvab, et näeb oma unenägudes tulevikku ette, ser Rodrik. Ma olen Branile rääkinud, kui ebakindlad on säärased ennustused, kuid ausalt öelda on lood Kivisel Rannikul tõepoolest halvad. Röövlid pikklaevadelt rüüstavad kalurikülasid. Vägistavad ja põletavad. Leobald Tallhart saatis oma vennapoja Benfredi neid puruks lööma, aga küllap pagevad nad relvakandjaid nähes kohemaid oma laevadele ja panevad plehku.”

      „Jah, ja ründavad kusagil mujal. Ebalased võtku kõiki sääraseid argpükse. Nad ei söandaks seda kunagi, nagu poleks söandanud ka Boltoni Sohik, kui meie peajõud poleks tuhande penikoorma kaugusel lõunas.” Ser Rodrik vaatas Branile otsa. „Mida see poiss sulle veel rääkis?”

      „Ta rääkis, et vesi voolab üle meie müüride. Ta nägi, et Õllevats on uppunud, ja Mikken ja seitsmik Chayle ka.”

      Ser Rodrik kortsutas kulmu. „Kui mul peaks tekkima tarvidus ise nende rüüstajate vastu sõtta minna, siis ma Õllevatsa kaasa ei võta. Ega Jojen mind uppununa ei näinud? Ei? Tore.”

      Need sõnad julgustasid Brani. Võib-olla ei upu nad siis ära, mõtles ta. Kui nad merest eemale hoiavad.

      Ka Meera arvas sedasama, kui ta koos Joniga hiljem samal õhtul Brani tuppa tuli, et kolmekesi lauamängu mängida, kuid tema vend vangutas pead. „Neid asju, mida ma kaemisunenägudes näen, ei saa muuta.”

      Need sõnad vihastasid tema õde. „Miks peaksid jumalad hoiatuse saatma, kui meil pole võimalik seda kuulda võtta ja tulevasi sündmusi muuta?”

      „Ma ei tea,” vastas Jojen nukralt.

      „Sina hüppaksid Õllevatsa asemel vist ise kaevu, et see ükskord teoks saaks! Ta peaks võitlema, ja Bran samuti.”

      „Mina?” Bran lõi äkitselt kartma. „Mille vastu ma peaksin võitlema? Kas mina upun ka ära?”

      Meera vaatas talle süüdlaslikult otsa. „Ma poleks pidanud seda ütlema…”

      Bran mõistis, et tüdruk varjab tema eest midagi. „Kas sa nägid mind kaemisunenäos?” küsis ta Jojenilt kartlikult. „Kas ma olin uppunud?”

      „Ei olnud.” Tundus, nagu valmistaks iga sõna Jojenile piina. „Ma nägin unes seda meest, kes täna siia toodi – keda hüütakse Tõhuks. Sina ja su vend olite surnult tema jalge ees pikali maas ja ta nülgis pika punase noaga teie nägudelt nahka.”

      Meera tõusis püsti. „Ma võiksin vangikotta minna ja oda talle otse südamesse torgata. Kuidas ta saaks Brani tappa, kui ta on ise surnud?”

      „Vangivahid peaksid su kinni,” vastas Jojen. „Valvesõdurid. Ja kui sa neile ütleksid, miks sa tahad teda tappa, ei jääks nad sind uskuma.”

      „Minul on ka valvesõdurid,” tuletas Bran neile meelde. „Õllevats ja Tühi-Tym ja Õlepea ja teised.”

      Jojeni samblakarva silmad olid täis haletsust. „Nad ei suuda teda takistada, Bran. Ma ei näinud küll, miks, aga ma nägin, kuidas see kõik lõppes. Ma nägin sind ja Rickonit teie krüptides, seal all pimeduses, kõigi nende surnud kuningate ja nende kivist huntide juures.”

      Ei, mõtles Bran. Ei. „Aga kui ma siit ära läheksin… Hallveele või varese juurde, kuhugi kaugele, kust nad mind üles ei leia…”

      „See ei aita midagi. See oli kaemisunenägu, Bran, ja kaemisunenäod ei valeta.”

      TYRION

      Varys seisis söepanni juures ja soojendas selle kohal oma pehmeid käsi. „Näib nii, et Renly mõrvati koletul viisil otse oma väe keskel. Tema kõri lõikas kõrvuni läbi mõõk, mis tungis läbi terase ja luu, nagu oleksid need pehme juust.”

      „Mõrvati kelle käe läbi?” päris Cersei.

      „Kas te pole kunagi mõelnud, et liiga palju vastuseid on sama hea kui mitte ühtegi vastust? Minu keelekandjad ei ole alati СКАЧАТЬ