Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

      Varys puudutas sõrmega põske ja naeratas mõistatuslikult. „Mu isand, mõni kahtlustavam mees võiks arvata, et te püüate leida hetke, mil Sandor Clegane kuningas Joffreyd ei kaitse, et poisile segamatult midagi kurja teha.”

      „Te peaksite mind küllalt hästi tundma, isand Varys,” vastas Tyrion. „Ma tahan ju ainult Joffreys enda vastu poolehoidu äratada.”

      Eunuhh oli lubanud asja uurida. Paraku esitas sõda oma nõudmisi; Joffrey mehekstegemine tuli nüüd edasi lükata. „Kahtlemata tunned sa oma poega minust paremini,” oli Tyrion sunnitud Cerseile ütlema, „kuid sellegipoolest räägivad paljud asjad mõne Tyrelliga abiellumise kasuks. Ainult tänu sellele võib Joffrey oma pulmaööni üldse hinges püsida.”

      Pisinäpp nõustus temaga. „Starki tütrel pole Joffreyle anda midagi peale oma keha, olgu see kui tahes mõnus. Margaery Tyrell annab viiskümmend tuhat sõjameest ja kogu Mägiaia toe.”

      „Tõepoolest.” Varys asetas oma pehme käe kuninganna käisele. „Teil on ema süda ja ma tean, et Majesteet armastab oma väikest kullakest. Ometi peavad kuningad õppima riigi hüvesid oma ihadest ülemaks seadma. Mina toetan seda pakkumist.”

      Kuninganna vabastas ennast eunuhhi puudutusest. „Te ei räägiks nõnda, kui te oleksite naised. Rääkige, mida tahate, head isandad, kuid Joffrey on liiga uhke, et Renly riismetega leppida. Ta ei nõustu mingil juhul.”

      Tyrion kehitas õlgu. „Kui kuningas kolme aasta pärast täisikka jõuab, võib ta oma suva järgi nõusoleku anda või mitte anda. Senikaua oled sina tema asevalitseja ja mina tema Käsi ja ta abiellub sellega, kellega me tal abielluda käsime. Kas või riismetega.”

      Cersei nooletupp sai tühjaks. „Tee siis oma pakkumine, aga hoidku sind jumalad, kui see tüdruk Joffile ei meeldi.”

      „Mul on väga hea meel, et me suutsime kokku leppida,” sõnas Tyrion. „Aga kes meist Vaevasillale läheb? Me peame oma pakkumise ser Lorasele tegema enne, kui ta veri maha jahtub.”

      „Sa kavatsed saata mõne nõukogu liikme?”

      „Ma ei saa ometi eeldada, et Lillede Rüütel Bronni või Shaggaga läbi rääkima hakkab, või kuidas? Tyrellid on uhked.”

      Tema õde üritas silmapilkselt olukorda enda kasuks pöörata. „Ser Jacelyn Bywater on ülikusoost. Saada tema.”

      Tyrion raputas pead. „Meil on tarvis kedagi, kes suudaks enamat, kui meie sõnu korrata ja vastus tagasi tuua. Meie saadik peab rääkima kuninga ja nõukogu eest ning asja kärmelt lahendama.”

      „Käsi kõneleb kuninga häälel.” Küünlavalgus helkis Cersei silmades roheliselt nagu turmatuli. „Kui me saadame sinu, Tyrion, siis on see sama hea, nagu läheks Joffrey ise. Kes siis veel? Sa käid sõnadega sama osavalt ümber nagu Jaime mõõgaga.”

      Sa tahad siis nii kangesti, et ma siit linnast kaoksin, Cersei? „Sa oled ülimalt lahke, õde, kuid mulle näib, et ühe poisi ema sobib paremini tema abielu korraldama kui ükski onu. Ja sul on sõprade võitmiseks anne, millele mul pole midagi võrdväärset vastu panna.”

      Cersei silmad tõmbusid vidukile. „Joff vajab mind enda kõrval.”

      „Teie Hiilgus, mu isand Käsi,” ütles Pisinäpp, „kuningas vajab teid mõlemaid siin. Las mina lähen teie asemel.”

      „Teie?” Mis kasu tema sellest loodab? imestas Tyrion.

      „Ma kuulun kuninga nõukokku, kuid pole tema sugulane, mistõttu ma oleksin nigel pantvang. Ma sain ser Lorasega üpris hästi läbi, kui ta õukonnas viibis, ega andnud talle vaenuks mingit põhjust. Mace Tyrell ei kanna minu teada minu peale vimma ja ma pean enda kiituseks ütlema, et ma pole läbirääkimistes vilumatu.”

      Me oleme tal peos. Tyrion ei usaldanud Petyr Baelishit ega tahtnud, et see mees tema silma alt lahkub, kuid mida muud tal üle jäi? Minema pidi kas Pisinäpp või Tyrion ise ja kääbus mõistis liigagi hästi, et kui ta Kuningalinnast vähegi kauemaks lahkub, nurjab see kõik, mida tal oli õnnestunud korda saata. „Kuningalinna ja Vaevasilla vahel käivad lahingud,” sõnas ta ettevaatlikult. „Ja te võite olla enam kui kindel, et ka isand Stannis saadab oma karjased venna jonnakaid lambaid kokku ajama.”

      „Ma pole karjaseid kunagi peljanud. Mulle teevad muret hoopis lambad. Siiski mõtlen ma, et kaitsesalk kuluks mulle ära.”

      „Ma saan anda sada linnavahti,” ütles Tyrion.

      „Viissada.”

      „Kolmsada.”

      „Ja lisaks nelikümmend või kakskümmend rüütlit ja sama palju kannupoisse. Kui ma saabun ilma kuningliku saatjaskonnata, peavad Tyrellid mind tähtsusetuks tegelaseks.”

      See oli kahtlemata tõsi. „Nõus.”

      „Ma võtan Loraski ja Toobri oma salka ja saadan nad pärast edasi nende auliku isa juurde. Hea tahte märgiks. Meil on Paxter Redwyne’i tarvis, ta on Mace Tyrelli vanim sõber ja täieõiguslik suurvalitseja.”

      „Ja äraandja,” tõrkus kuninganna. „Lehissaar oleks koos kõigi teistega Renlyle truudust vandunud, kuid Redwyne teadis väga hästi, et tema kutsikad maksaksid selle eest.”

      „Renly on surnud, Teie Hiilgus,” tähendas Pisinäpp, „ja ei Stannis ega isand Paxter pole unustanud, kuidas Redwyne’de galeerid Tormiotsa piiramise ajal nad merest ära lõikasid. Anname kaksikud tagasi ja võib-olla võidame sellega Redwyne’ poolehoiu.”

      Cerseid see ei veennud. „Tema poolehoiu võivad ebalased endale saada, mina tahan tema sõjamehi ja laevu. Ja kõige kindlamini saame need siis, kui nendest kaksikutest kümne küünega kinni hoiame.”

      Tyrionil leidus sellele vastus. „Siis saadame ser Hobberi tagasi Lehissaarele ja jätame ser Horase siia. Ma arvan, et isand Paxter on küllalt taibukas, et selle tähendust mõista.”

      Selle ettepanekuga nõustuti vastu vaidlemata, kuid Pisinäpp ei olnud veel lõpetanud. „Me vajame hobuseid. Kiireid ja tugevaid. Sõja tõttu on vahetushobuseid kindlasti raske leida. Tarvis läheb ka kaunikest kullavaru, nende kingituste jaoks, millest me ennist rääkisime.”

      „Võtke nii palju, kui tarvis. Kui linn langeb, paneb Stannis sellele nagunii käpa peale.”

      „Ma tahan kaasa ka volikirja. Ürikut, mis ei jäta Mace Tyrellile vähimatki kahtlust minu volituste suhtes ja mis annaks mulle täie õiguse temaga selle kosjatehingu ja teiste vajalike asjakorralduste osas läbi rääkida ning anda kuninga nimel siduvaid lubadusi. Sellele peaksid alla kirjutama Joffrey ja kõik meie nõukogu liikmed ning see peaks kandma meie kõigi pitsereid.”

      Tyrion niheles rahutult. „Sobib. Kas nüüd on kõik? Tuletan teile meelde, et siit Vaevasillale on pikk tee.”

      „Ma asun teele enne koitu.” Pisinäpp tõusis püsti. „Ma loodan, et kui ma tagasi jõuan, kannab kuningas hoolt, et need sangarlikud jõupingutused, mida ma tema huvides teen, saaksid kohaselt tasutud?”

      Varys kihistas naerda. „Joffrey on ülimalt tänumeelne valitseja. Ma olen kindel, et teil ei saa olema põhjust nurisemiseks, mu tubli vapper isand.”

      Kuninganna oli otsekohesem. СКАЧАТЬ