Sammu võrra maas. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõrvar relva maha jättis? Sattus paanikasse? Või mida?”

      Nad ei osanud Martinssoni küsimustele vastata. Wallander vaatas oma väsinud ja masendunud kolleege.

      „Ma ütlen teile oma isikliku arvamuse,” ütles ta. „Eks hiljem paistab, kas see ka midagi väärt on. Aga niipea kui ma siia korterisse tulin ja seda vaatepilti nägin, oli mul tunne, et midagi on valesti. Ma ei tea, mis. Tegemist on mõrvaga, kõik viitab sissemurdmisele. Aga kui see polnud sissemurdmine, mis see siis oli? Kättemaks? Või ei tuldud siia varastama, vaid midagi otsima?”

      Ta tõusis, võttis köögikapilt klaasi ja jõi jälle vett.

      „Ma käisin haiglas Ylva Brinkiga rääkimas,” jätkas ta. „Svedbergil oli vähe sugulasi. Täpsemalt kaks nõbu, üks on Ylva. Ma sain aru, et nad kohtusid üsna korrapäraselt. Aga üks asi pani mind mõtlema. Pühapäeval oli Svedberg talle telefonis kurtnud, et on üle töötanud. Kuidas see võimalik on? Ta ju tuli just puhkuselt?”

      Ann-Britt ja Martinsson ootasid, et ta jätkaks.

      „Ma ei tea, kas see omab mingit tähtsust,” ütles Wallander. „Peame välja uurima, mis selle taga on.”

      „Kas keegi teab, mis juhtum Svedbergil käsil oli?” küsis Ann-Britt.

      „Need kaduma jäänud noored,” ütles Martinsson.

      „Midagi pidi veel olema,” väitis Wallander. „Sellega võis ta kõrvalt tegeleda, sest sellele juhtumile pole üldse ametlikku käiku antudki. Pigem oleme äraootaval seisukohal. Pealegi läks ta peaaegu kohe pärast seda puhkusele, kui vanemad olid politseisse pöördunud.”

      Keegi ei osanud midagi öelda.

      „Uurige välja, mis tal käsil oli,” ütles Wallander.

      „Arvad, et tal oli mingi saladus?” küsis Martinsson ettevaatlikult.

      „Igaühel on ju omad saladused?”

      „Kas seda hakkamegi otsima? Svedbergi saladust?”

      „Me otsime tema tapjat. Punkt.”

      Nad leppisid kokku, et koosolek on politseimajas kell kaheksa. Martinsson läks veel kord vastaskorterisse, et naabritega otsad kokku tõmmata. Ann-Britt jäi istuma. Wallander vaatas tema väsinud nägu.

      „Sa ei maganud, kui ma helistasin?”

      Ta kahetses oma küsimust kohe. See ei puutunud temasse, kas Ann-Britt oli maganud või olnud ärkvel. Kuid Ann-Britt ei pahandanud.

      „Ei,” vastas ta. „Ma ei maganud.”

      „Su mees on vist kodus, et sa said nii ruttu tulla? Ta jäi laste juurde?”

      „Me tülitsesime parajasti, kui sa helistasid. Mingi pisiasja pärast. Nagu ikka, kui ei leita endas jõudu suurte ja oluliste asjade pärast tülitseda.”

      Nad istusid vaikides. Aeg-ajalt kostis Nybergi hääl.

      „Ma ei mõista,” ütles Ann-Britt. „Kes võis soovida Svedbergile halba?”

      „Kes teda kõige paremini tundis?” küsis Wallander.

      Ann-Britt vaatas teda imestunult.

      „Küllap sina?”

      „Ei. Ma ei tundnud teda kuigi hästi.”

      „Aga ta vaatas sinu poole üles.”

      „Seda ma küll ei usu.”

      „Sa ei pannud ise tähele. Mina panin. Võib-olla teised ka. Ta oli alati lojaalne kõige suhtes, mida sina tegid või ütlesid. Isegi siis, kui sa eksisid.”

      „Aga ikkagi,” jätkas Wallander. „Kes tundis teda kõige paremini?”

      „Mitte keegi ei tundnud teda kõige paremini.”

      „Vaat siis peame teda tundma õppima. Nüüd, kui teda enam pole.”

      Nyberg tuli kööki. Tal oli kohvitass käes. Wallander teadis, et Nybergil on alati öise väljakutse puhuks termos hakkamas.

      „Kuidas läheb?” küsis Wallander.

      „Jääb mulje, nagu oleks tegemist sissemurdmisega,” ütles Nyberg. „Aga miks kurjategija relva maha viskas?”

      „Tulistamise kellaaeg on samuti lahtine,” jätkas Wallander.

      „Seda ütelgu arstid.”

      „Ma tahaksin siiski sinu arvamust kuulda.”

      „Mulle ei meeldi oletusi teha.”

      „Ma tean. Aga sul on kogemusi. Luban, et ei süüdista sind, kui sa peaksid eksima.”

      Nyberg silus oma habemetüükas lõuga. Tema silmad olid punased.

      „Arvan, et ta on ööpäeva surnud olnud,” ütles ta. „Vähem küll mitte.”

      Nad mõtlesid vaikides Nybergi sõnade üle järele. Üks ööpäev, mõtles Wallander. Kolmapäeva õhtu. Või millalgi neljapäeval.

      Nyberg haigutas ja lahkus köögist.

      „Ma arvan, et sa peaksid nüüd koju minema,” ütles Wallander Ann-Britt Höglundile. „Kell kaheksa katsume mingi tegevuskava kokku panna.”

      Kell köögiseinal näitas veerand kuus.

      Ann-Britt pani jaki selga ja läks. Wallander jäi köögilaua taha istuma. Aknalaual oli patakas arveid. Ta lehitses need läbi. Millestki tuleb ju alustada, mõtles ta. Miks mitte arvetest aknalaual. Seal oli elektriarve, pangaautomaadi väljavõte ja meesterõivaste kaupluse kviitung. Wallander pani prillid ette. Svedberg oli 3. augustil raha välja võtnud. 2000 krooni. Arvele oli jäänud 19 314 krooni. Elektriarve tasumise tähtaeg oli augusti lõpus. Meesterõivaste poe kviitungilt nägi Wallander, et Svedberg oli 3. augustil ostnud triiksärgi. Samal päeval, kui ta automaadist raha välja võttis. Särk oli maksnud 695 krooni. Üllatavalt kallis, mõtles Wallander. Ta pani paberid aknalauale tagasi. Siis läks ta Nybergilt kilekindaid küsima. Naasis nendega kööki. Vaatas kiirustamata ringi. Avas kappe ja sahtleid. Svedbergi köögis valitses samasugune kord kui tema kirjutuslaual. Miski ei äratanud kahtlust, midagi ei paistnud puudu olevat. Wallander käis veel korra Nybergi juures ja tuli tagasi taskulambiga. Selle abil uuris ta torustikku. Ta ei teadnud isegi, mida ta sealt leida lootis. Ta jättis köögi rahule ja läks töötuppa. Kusagil siin peab olema teleskoop, mõtles ta. Ta istus kirjutuslaua taha toolile ja vaatas ringi. Nyberg tuli ja teatas, et nad on valmis Svedbergi surnukeha ära viima. Ta küsis, kas Wallander tahab seda veel kord näha. Wallander raputas pead. Vaatepilt Svedbergi poolikust peast oli ta mällu sööbinud nagu foto. Viimse üksikasjani. Tema pilk rändas toas ringi. Raamaturiiul, millest oli suur osa raamatuid välja kistud ja põrandale pillutud. Kirjutuslaual automaatvastaja, pliiatsihoidja, mõned vanad tinasõdurid, kalendermärkmik. Wallander lehitses selle läbi, kuu kuu järel. 11. jaanuaril kell 9.30 käis Svedberg hambaarsti juures. 7. märtsil Ylva Brinki sünnipäev. 18. aprillile oli Svedberg kirjutanud nime „Adamsson”. Nimi esines veel ka 5. ja 12. mai koha peal. Juunis ja juulis polnud ühtegi sissekannet. Svedbergil oli puhkus. Pärast kurtis, et on üle töötanud. Wallander lehitses СКАЧАТЬ