Sammu võrra maas. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Oleks hea, kui helistad hiljemalt paari tunni jooksul,” ütles Wallander. „Kell üksteist saab ajakirjandus asjast teada.”

      „Ma ei suuda ikka uskuda,” ütles naine.

      Korraga tulid tal pisarad silma. Wallander tundis, et on ise samuti nutma puhkemas. Nad istusid vaikides ja võitlesid oma tunnetega. Wallander püüdis keskenduda seinakella sekundiosutile.

      „Üks küsimus veel,” sõnas ta siis. „Svedberg oli vanapoiss. Ma pole kunagi kuulnud, et ta elus oleks olnud mõni naine.”

      „Ei olnudki,” vastas Ylva Brink.

      „Äkki sel suvel juhtus hoopis midagi sellist.”

      „Et ta kohtas mõnd naist?”

      „Jah.”

      „Et sellepärast oli ta nii üle töötanud?”

      Wallander mõistis olukorra absurdsust.

      „Ma pean küsima,” ütles ta jälle. „Muidu ei jõua me kuhugi.”

      Naine saatis ta klaasusteni.

      „Te peate süüdlase kätte saama,” ütles ta, pigistades Wallanderi käsivart.

      „Politseiniku tapmine on saatuslik samm,” vastas Wallander. „See on nagu kirjutamata garantii, et me süüdlase tabame.”

      Nad surusid hüvastijätuks kätt.

      „Ma helistan Sturele,” ütles Ylva Brink. „Hiljemalt kell kuus.”

      Ukse vahel tuli Wallanderile veel üks küsimus pähe. Üks olulisemaid.

      „On sul aimu, kas Svedberg hoidis kodus suuremat summat raha?”

      Naine vaatas talle imestunult otsa.

      „Kust ta selle raha oleks pidanud võtma? Ta kurtis ikka, et palk on liiga väike.”

      „Ongi.”

      „Tead, mis ämmaemandad teenivad?”

      „Ei?”

      „Ma parem ei ütle. Me ei võistle ju, kellel on suurem palk, vaid kellel on väiksem palk.”

      Haiglast välja astudes tõmbas Wallander sügavalt hinge. Linnud siristasid, kell polnud veel neligi. Puhus nõrk tuul. Õhk oli endiselt soe. Ta hakkas aeglaselt mööda Stora Norregatanit tagasi minema.

      Üks küsimus tükkis teiste seast esile.

      Miks oli Svedberg üle töötanud? Ta oli ju just puhkuselt tulnud.

      Kas sellel võis midagi mõrvaga pistmist olla?

      Wallander jäi keset kitsast kõnniteed seisma. Läks mõtetes tagasi sellesse hetke, kui ta ukse vahelt seda õudset vaatepilti oli silmanud. Martinsson oli seisnud tema selja taga. Wallander oli näinud surnud meest ja relva. Kuid peaaegu kohe oli tal tekkinud tunne, et miski ei klapi.

      Mis see ometi oli? Ta pingutas, aga asjatult.

      Kannatust, mõtles ta. Ma olen väsinud. Öö oli pikk. Ja see pole veel läbi.

      Ta hakkas jälle astuma. Mõtles, millal ta ükskord magada saab. Ja oma toitumissoovitusi lugeda. Ta seisatas taas. Peas oli kuju võtnud üks küsimus. Mis siis, kui ma suren sama ootamatult kui Svedberg? Kes minust puudust tunneb? Mida minust räägitakse? Et ma olin tubli politseinik? Kellest jääb järele tühi tool koosolekulaua taga? Aga kes minust kui inimesest puudust tunneb? Vahest Ann-Britt Höglund? Võib-olla isegi Martinsson?

      Üks tuvi lendas otse üle Wallanderi pea.

      Kui vähe me üksteisest teame, mõtles ta. Mida ma üldse Svedbergist arvasin? Kui ma nüüd enda vastu aus olen, kas ma üldse tunnen temast puudust? Kas saab leinata inimest, keda ei tundnudki?

      Ta hakkas jälle astuma. Aga ta teadis, et need küsimused ei jäta teda rahule.

      Svedbergi korterisse astudes sisenes ta taas justkui õudusunenäkku. Lõpp hilissuvisel soojusel ja linnulaulul. Siin korteris eredate lampide valguses valitses ainult surm. Lisa Holgersson oli politseimajja läinud. Wallander kutsus Ann-Britt Höglundi ja Martinssoni endaga kööki. Ta pidi juba äärepealt küsima, kas keegi on Svedbergi näinud, ent sai veel sõnasabast kinni. Nad istusid köögilaua äärde. Wallander vaatas teiste kaameid nägusid ja mõtles, milline ta ise välja näeb.

      „Kuidas läheb?” küsis ta.

      „Sissemurdmine pole ju ainus versioon?” küsis Ann-Britt.

      „Versioone on palju,” vastas Wallander. „Kättemaks, hull, kaks hullu, kolm hullu. Ei tea. Ja kuni me ei tea, lähtume sellest, mida näeme.”

      „Üks versioon on veel,” lausus Martinsson aegamisi.

      Wallander noogutas. Ta aimas, mida Martinsson tahab öelda.

      „Fakt, et Svedberg oli politseinik,” ütles Martinsson.

      „Olete mingeid jälgi leidnud?” küsis Wallander. „Kuidas Nybergil edeneb? Mida arst ütles?”

      Nad vaatasid oma märkmeid. Ann-Britt sai esimesena lehitsemisega valmis.

      „Tulistatud on haavlipüssi mõlemast torust,” alustas ta. „Nii arst kui Nyberg on kindlad, et lasud tulid tihedasti üksteise järel. Ma ei tea, kuidas nad seda teavad. Otse Svedbergile pähe.”

      Ann-Briti hääl värises. Ta tõmbas sügavalt hinge, enne kui jätkas.

      „Võimatu on kindlaks teha, kas Svedberg istus tulistamise hetkel toolil. Samuti pole teada, kui kaugelt tulistati. Tuba ja mööbli paigutust vaadates võis see olla kõige rohkem neli meetrit. Aga võidi tulistada ka väga lähedalt.”

      Martinsson tõusis järsku püsti ja pomises midagi. Ta kadus tualetti. Nad ootasid. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi.

      „Oleksin pidanud kaks aastat tagasi lõpu tegema,” ütles ta. „Politseist ära minema, kui ma juba korra selle otsuse tegin.”

      „Just praegu on meid eriti vaja,” ütles Wallander teravalt, ehkki ta sai väga hästi aru, mida Martinsson silmas pidas.

      „Svedberg on riides,” jätkas Ann-Britt. „Järelikult ei aetud teda voodist üles. Tulistamise kellaaeg on sellegipoolest lahtine.”

      Wallander vaatas Martinssoni poole.

      „Ma olen kõik mitu korda üle küsinud,” ütles Martinsson. „Ükski naaber pole midagi kuulnud.”

      „Kas süüdi võib olla tänavaliiklus?” küsis Wallander.

      „Ma ei usu, et see suudaks kaht haavlipüssi pauku summutada.”

      „Ühesõnaga, me ei tea, millal see juhtus. Me teame, et Svedberg oli riides. Nii et päris hilised öötunnid võib ilmselt välistada. Minu meelest oli Svedbergil kombeks üsna vara magama minna.”

      Martinsson oli nõus. Ann-Britt ei osanud midagi arvata.

      „Kuidas СКАЧАТЬ