Sammu võrra maas. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sealt paberi, kuhu keegi oli kriipsujukusid sirgeldanud, silus sirgeks ja võttis laualt ajalehe alla.

      „Ma pean mõne küsimuse esitama,” ütles ta. „Kas tal lähedasi oli? Pean tunnistama, et ei tea peale sinu kedagi.”

      „Vanemad on tal surnud. Õdesid-vendi pole. Peale minu ainult üks sugulane ongi. Mina olen isa poolt nõbu. Emapoolse nõo nimi on Sture Björklund.”

      Wallander pani nime kirja.

      „Kas ta elab Ystadis?”

      „Hedeskoga lähedal maal.”

      „Ta on siis talumees?”

      „Ta on Kopenhaageni ülikooli professor.”

      Wallander oli üllatunud.

      „Mulle ei meenu, et Svedberg oleks kunagi temast rääkinud.”

      „Nad said väga harva kokku. Kui sa küsid, kellega Svedberg oma sugulastest läbi käis, siis ainult minuga.”

      „Talle tuleb siiski teatada,” ütles Wallander. „Ajakirjanduses äratab see lugu suurt tähelepanu. Ikkagi politseiniku surm vägivaldsetel asjaoludel.”

      Ylva Brink vaatas talle pingsalt otsa.

      „„Vägivaldsetel asjaoludel”? Mida see tähendab?”

      „Et tõenäoliselt ta mõrvati.”

      „Mis võimalus siis veel on?”

      „See olekski olnud minu järgmine küsimus,” ütles Wallander. „Kas Svedberg võis enesetapu sooritada?”

      „Eks me kõik võiksime. Teatud olukorras.”

      „Võib-olla tõesti.”

      „Kas seda pole siis aru saada? Kas inimene on tapetud või tegi ta enesetapu?”

      „On ikka. Aga ma pean küsima.”

      Ylva Brink mõtles järele.

      „Ma olen vahel isegi seda kaalunud,” ütles ta siis. „Rasketel aegadel. Jumal ise teab, et neid on mul ette tulnud. Aga ma pole ilmaski mõelnud, et Karl võiks ennast ära tappa.”

      „Sest tal polnud põhjust?”

      „Õnnetu ta nüüd vaevalt oli.”

      „Millal sa temaga viimati rääkisid?”

      „Ta helistas mulle pühapäeval.”

      „Kuidas ta tundus?”

      „Tavaline.”

      „Miks ta helistas?”

      „Meil oli kombeks korra nädalas helistada. Kui tema ei helistanud, siis helistasin mina. Vahel käis ta minu juures õhtust söömas. Vahel mina tema juures. Võib-olla mäletad, et mu mees on harva kodus. Ta töötab õlitankeril. Ja lapsed on suured.”

      „Kas Svedberg tegi süüa?”

      „Miks ta ei oleks pidanud?”

      „Ma ei kujuta teda köögis ette.”

      „Ta oskas hästi süüa teha. Eriti kala.”

      Wallander pöördus endise küsimuse juurde tagasi.

      „Niisiis ta helistas pühapäeval. Neljandal augustil. Ja kõik oli tavaline.”

      „Jah.”

      „Millest te rääkisite?”

      „Lobisesime niisama. Aga ma mäletan, et ta kurtis väsimuse üle. Ütles, et on üle töötanud.”

      Wallander jäi mõtlikuks.

      „Kas ta nii ütleski? Et on üle töötanud?”

      „Jah.”

      „Aga ta tuli just puhkuselt?”

      „Ma mäletan väga selgesti.”

      Wallander mõtles natuke, enne kui jätkas.

      „Kas sa tead, mida ta puhkuse ajal tegi?”

      „Küllap sa tead, et talle ei meeldinud Ystadist ära käia? Tavaliselt oli ta kodus. Vahel tegi väikese reisi Poola.”

      „Aga mida ta kodus tegi? Istus nelja seina vahel?”

      „Tegeles oma huvialadega.”

      „Nagu näiteks?”

      Naine vangutas pead.

      „Kas sa siis ei teagi? Tal oli elus kaks kirge: taevatähed ja Ameerika indiaanlaste ajalugu.”

      „Indiaanlastest olen ma kuulnud. Ja et ta käis vahel Falsterbos linde vaatlemas. Aga tähtedest ma ei teadnud.”

      „Tal on väga hea teleskoop.”

      Wallanderile ei meenunud, et ta oleks Svedbergi korteris teleskoopi näinud.

      „Kus ta seda hoidis?”

      „Töötoas.”

      „Nii et sellega ta oma puhkust sisustaski? Vaatas tähti? Luges indiaanlaste kohta?”

      „Ma arvan küll. Aga see suvi oli teistsugune.”

      „Mis mõttes?”

      „Tavaliselt me saime ikka suvel kokku. Tihedamini kui muidu. Aga sel suvel polnud tal aega. Ta ütles mitu korda ära, kui ma teda õhtusöögile kutsusin.”

      „Miks ta ära ütles?”

      Ylva Brink kõhkles.

      „Jäi mulje, et tal on tegemist.”

      Wallander aimas instinktiivselt, et nüüd hakkavad nad millelegi olulisele lähenema.

      „Ta ei öelnud, millega ta tegeles?”

      „Ei.”

      „Aga sa imestasid?”

      „Mitte eriti.”

      „Märkasid sa tema juures mingit muutust? Oli ta kuidagi teistsugune? Paistis tal muresid olevat?”

      „Ta oli täiesti tavaline. Lihtsalt tal polnud aega.”

      „Millal sa seda tähele panid? Millal ta seda esimest korda ütles?”

      Naine mõtles järele.

      „Kohe pärast jaanipäeva. Umbes siis, kui ta puhkusele läks.”

      Õde ilmus jälle uksele. Ylva Brink tõusis.

      „Ma tulen kohe tagasi.”

      Wallander otsis tualeti üles. Ta jõi kaks СКАЧАТЬ