Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu. Inga Raitar

Чтение книги онлайн.

      Tiibet. 1558

      “Ta rikkus kloostri seadust,” pahvatas Ikaro trotslikult. “Seaduse järgi ei tohi ta enam meie hulka jääda!”

      Noorem, umbes kümneaastane poisike tema vastas kandis samuti oranži kloostrirüüd. Ikaro fenomenaalsest mälust hoolimata peeti Amoghat, kloostri andekuselt teist õpilast vääriliseks mungaseisusesse astuma veel enne, kui ta lapsepõlv noorukieaga asendus. Poiste vahel valitses midagi sõprusesarnast, hoolimata nende viieaastasest, puberteedi saabudes juba otsustavaks muutuda võivast vanusevahest. Amogha arvati vanemate kloostrivendade poolt olevat ühe kloostriülema, laama Mato Rimpotshe taaskehastuseks. Seepärast oli kloostriülem saatnud Amogha koju saadikud, kes poisi vanematega läbi rääkisid ning poisi kloostrisse kasvama tõid. Tanaka, kelle ülesandeks oli nooremate poiste järele vaatamine ja nende juhendamine kloostri igapäevategevustes, kiindus asjalikku ja oma ea kohta hämmastavalt tõsisesse poisikesse samavõrd kui juba viis aastat talle venna eest olnud Ikarosse. Kolmikut peeti kloostris lahutamatuks, nad veetsid koos kõik õpingutest, palvetundidest ja must tegevusest vabad hetked.

      Just Tanaka oli poisikesi oja äärde pikkadele jalutuskäikudele viinud. Kloostrikord ei soosinud välismaailmaga kontakte, pühendunu pidi otsima rahu enda seest. Maailmast tulid vaid ihad ja kiusatused, mis kiskusid tõelise otsingu teest kõrvale.

      “Ehk on see tema tee,” ütles Amogha kümneaastase kohta ebatavalise mõtlikkusega. “Ta on kogu aeg omamoodi olnud. Mitte nagu teised kloostrivennad. Ta ei sobi siia.”

      “Kas sa arvad, et ma peaksin minema ja Arme Rimpotshele rääkima, mis ma oja ääres nägin?” Ikaro tundis et tema sisemus kistakse kaheks. Ühelt poolt tundis ta Tanaka vastu midagi sellist, mida polnud tundnud kellegi vastu siin kloostris. Amogha oli sõber ja hingesugulane, Tanaka aga midagi sellist, mille kohta viieteistaastasel kloostrikasvandikul sõnu ei leidunud. Pilt avatud huultega naisest ja tema kohale kummarduvast ekstaatilise ilmega Tanakast rebis lõhki midagi poisi sees, midagi, mille olemasolust poisike endale aru anda ei osanud. Ikaro tundis, et teda on reedetud. Tanaka suurim patt oli mitte kloostriseaduste, vaid Ikaro tunnete reetmine. Kuidas sai sõber tahta midagi nii madalat ja räpast nagu pesunaine, samas kui tal oli olemas Ikaro siiras puhas ja täielik kiindumus? Pilt naise rindadest, liikumas kehade võppumise taktis, ei andnud Ikarole asu. Kusagilt poisi alateadvusest segunes selle pildiga ähmane pilt Ikaro emast keerlemas külaväljakul kesk naerda möirgavaid ja käsi plaksutavaid rämeda olekuga talumehi. Ikaro käis meeste vahel, kes tundusid nii suured ja pikad, ning sirutas nende poole riideräbalat, millesse mõni meestest viskas mündi või leivapalukese. Pilt, millega Ikarol seondus alandus ja häbi, pilt, mida ta oli püüdnud enesest välja tõrjuda ja eneses palvete ning pühade tekstide kordamisega olematuks mõelda.

      Ema oli olnud roojane, teadis Ikaro äkki. Ihad ja kired hukutasid ema, viisid ta selleni, et ta Ikaro hülgas. Ihad ja kired viisid ema kuristikku juba enne, kui ta tegelikult sel traagilisel ööl sinna hüppas. Poiss väristas õlgu, otsekui tundnuks ta taas kuristikust jääkilde ning räbaldunud sõba üles keerutavat novembrituult. Nüüd tulid needsamad ihad ja kired pesunaise kujul Tanakat, tema parimat sõpra hukutama. Naine polnud väärt, et tema peale mõelda, ometi ei lasknud mõte naist tema kujutluspiltidest lahti. Naise loomalik poos muutus Ikaro kujutlustes kogu naissoo loomalikkuse sümboliks. Inimene oli jumalik olend. Tanaka oli jumalik olend. Kuidas sai ta langeda nii madalale!

      “Ma arvan, et sa peaks enne rääkima Tanakaga ja siis otsustama, kas minna Rimpotshe jutule või mitte.” Amogha astus ligemale ja pani käe sõbra õlale. “Kui nad teada saavad, saadetakse ta kloostrist minema ning ma kardan, et tema kodus ei taheta teda seepeale samuti enam vastu võtta, Tanaka on öelnud, et on siin kloostris vaid isa soovil, isa ei andestaks talle seda ilmselt kunagi.”

      Ikaro võpatas ja lükkas teise käe eemale. “Ma ei taha temaga rääkida!” Poiss tundis, kuidas reetmise valu ta sisikonda lõhki käristada tahtis. Nii valus polnud tal peale ema surma olnud. “Ma ei taha temaga enam kunagi rääkida!” Ikaro tormas eemale, olles enda sees otsusele jõudnud.

      Leebe ja mõtliku pilguga Amogha vaatas sõbrale järele, langetas pea ja asus oma palvehelmeid sõrmitsema.

      Iirimaa. 1845

      Ireen lippas üle heinamaa kodu poole. Peas kumises, maailm näis pöörlevat nii tema sees kui ka tema ümber. Tüdruk tundis end õnnelikuna, nii õnnelikuna, et õnn tema sisse ära mahtuda ei suutnud, vaid vägisi lauluna üle huulte välja tulla soovis. Huuled pakitsesid, kogu ta keha õhetas ikka veel, otsekui oleks poisi huuled jätnud jäljed, mis ikka veel maguserutavalt kirvendasid. Duncan oli homme lubanud jälle välule tulla. Ja sügisel, kui hein koos, pidi ta tulema ning Ireeni kosima.

      Sinnamaani oli Ireen vaid eemalt poissi märganud ja aru saanud, et viimane teda pidevalt, pika pilguga saatis. Poisi pilgus oli midagi, mis teda teistest külapoistest eristas. Teiste poiste saadetud libedad pilgud ja nilbevõitu üleõla hõigatud laused ei pannud Ireeni seestpoolt võpatama. Pigem olid need vastumeelt, meenutades ema hoiatusi poiste petliku meele kohta. “Mida ilusamate sõnadega meelitab, seda vähem tegelikult sinust hoolib,” oli ema õpetanud. “Ilusate sõnadega tahetakse vaid tüdrukut voodisse ja meelelahutuseks, see, kes tõsiselt tahab, käitub teistmoodi.”

      Duncan oli käitunud teistmoodi. Ta polnud kuni tänase õhtuni Ireenile sõnakestki lausunud, vaid vaadanud oli ja selliste silmadega, et Ireen ta pilku oma kehal lausa füüsiliselt tajus, kui poiss vankriga mööda sõitis. Ning pikapeale oli Ireen hakanud ootama tema möödasõitmisi. Teistele ta püüdis oma huvi mitte välja näidata, et Duncani vankri möödasõidu ajal sättis Ireen end alati nii, et vargsi juuste alt poissi silmadega saata. Nii olid nad mõnda aega olnud teineteise olemasolust liigagi teadlikud, ometi polnud tüdruk andnud märku, et teab teise huvist ja mis ehk olulisemgi – on teise huvist ka ise huvitatud.

      Niigi teadis Ireen, et teised külatüdrukud teda ei sallinud. Sõbrannasid tal omavanuste külalaste hulgas polnud, ainsaks, kes temast üldse hoolis, oli ta mõisa pesutüdrukust ema.

      Hetkel tundis Ireen end sama kerge ja õnnelikuna, nagu oli tundnud väikse käharpäise tüdrukuna koos emaga oja ääres ringi lipates. Need olid ainsad õnnelikud mälestused Ireeni elus – mälestused pesu pesevast ja vaikseid nukraid laulukesi ümisevast ilusast emast, kelle juurde piki ojakallast võis joosta ja kel tütre jaoks alati kallistus või hell pilk varuks oli. Muu maailm vaatas kõõrdi või lausa vihaga. Teadmata, miks, teadis Ireen juba lapsest saati, et on teistest erinev. Mitte erinev, vaid halvem. Tüdrukulaps, litsilaps, krahvipoja mängumuru lilleke, ilus nagu õnnetus, mis nimedega teda iganes ei kutsutud, kõigis nimedes СКАЧАТЬ