Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu. Inga Raitar
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu - Inga Raitar страница 3
Название: Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu
Автор: Inga Raitar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949953264
isbn:
Naine tõusis voodilt ja võttis konverentsimapi tänase päeva materjalidega. Mapi alt libises välja veel üks presentatsioonimaterjal. See polnud Irise oma. Käekiri märkmelehtedel oli võõras. Iris teadis, kellele paber kuulub. Nad olid sattunud kõrvuti istuma Martiniga, sellesama mehega, kelle pass talle lennukis midagi meenutanud oli. Irisele näis, et Martin oli juba teist päeva järjest teda konverentsiruumi uksel oodanud. Vähemalt sisenesid nad mõlemal päeval koos ja sattusid seetõttu kõrvuti istuma. Kohvipausi ajal olid nad täna vist isegi vestelnud. Midagi Martini pojast, kes samuti nagu Iris oli lõpetanud Tartu Ülikooli. Kuigi jah, pea kümme aastat hiljem. Iris ei mäletanud täpselt, need olid jutud, mida väga sügava kaasamõtlemisega ei räägitud.
Martini olekus oli midagi, mis teda ülejäänud poliitikute seltskonnast eristas. Mingi ühtaegu kinnine ja teiselt poolt avameelne olek. Ta ei esinenud, nagu teised, vaid jälgis pigem teiste esinemisi. Või siis ütles neile üsna otsekoheselt asju, mida poliitikaringkondades isegi omavahel eriti sageli ei öeldud. Võimalik, et selle pärast ta väikelinna linnapea ametist kaugemale ei jõudnudki. Või miks ta üldse seal linnapeagi pidi olema? Gunnar, kellega Iris oli eelmisel õhtul ühises väiksemas seltskonnas õhtustanud, tõi mingil hetkel Martini jutuks. Meeste repliikidest oli Iris aru saanud, et Martin on tegelikult hoopis ärimees, kes parteid suures mahus toetanud, kuna ta enda poeg samas parteis kandideeris. Linnapeaks sai ta Gunnari arvates sooviga oma ettevõttele, mis oli ühtaegu nende maakonna ainus ja suurim, positsiooni ja turueeliseid kindlustada.
Iris helistas retseptsiooni ja palus end ühendada Martini toaga.
“Vabandan tülitamast, kuid minu mapi vahele on sattunud ka sinu üks materjal,” alustas Iris, mõeldes samas hoopis sellele, kuidas telefonis sinatamine on märgatavalt keerulisem kui vabas silmast silma vestluses.
“Oi kui kena, et sa helistasid,” kõlas vastuseks Irise omast sootuks mitteametlikum ja sõbralikum toon.
“Vähemalt tead, et see pole kadunud, ma võin selle homme sulle ära tuua,” jätkas Iris teise tooni märkamata.
“Miks homme? Kas sa kohe ei tahaks tulla? Ma olen sulle ju klaasi veini võlgu, kui sa mäletad. Selle paberitäitmise eest. Kui sa veel kellegagi pole õhtust sööma lubanud minna, siis ehk jõuan mina täna neist pealinna meestest ette.”
Mehe hääl toru teises otsas naeris. Iris, kes oma töö tõttu liigagi hästi teadis, kuhu tõmmata joon ametliku ja mitteametliku suhtluse vahel, tundis ühtäkki end samuti lõbustatuna.
“Kui kohe see kohe on? Kas mul ikka kleiti vahetada ja silmi värvida lubatakse või pean madalstardist sööstma?”
“Kohtume fuajees poole tunni pärast, kui see sulle sobib.”
“Olgu, poole tunni pärast.”
Iirimaa. Suvi 1845
Maasikavälu, pikka heina ja võserikku kasvanud vana raiesmik laguneva kivitare kõrval, oli koht, mida Ireen võis omaks pidada. Siin olla kunagi elanud viimane iiri verd klannipealik, enne kui härrastemaja ehitati ning klanni maad lossi juurde kuuluvaks kuulutati. Ireeni ema armastas rääkida, et tema ema olnud pärit just sellesama klannipealiku soost ja verest. Siitsamast läks tee üles, mõisa suunas, teistpoolt lambaaedikuid jäi küla, kuid siia ei olnud tavaliselt kellelgi asja. Maasikad olid põuaga krõbekuivad, ent suhkurmagusad, ning välu lõhnas lausa peadpööritama panevalt üleküpsenud marjade järele.
Ireen uitas kõrges rohus, kuhu lambad tallama ei pääsenud ning mis seetõttu vähestele küpsetele marjadele varjuline kasvukoht oli, ning noppis kaasavõetud topsikesse punaseid pisikesi, ent magusalt lõhnavaid marju. Ema tervis oli sel suvel ühtäkki üles öelnud ja nüüd tuli vaevalt viieteistkümneseks saanud Ireenil minna koos teiste külanoortega mõisateole ning samas kanda hoolt ka suurema osa päevast voodis köhiva ema eest. Pesu pesta memm oma sõnul veel jaksas, kuid viimasel ajal oli härrastemaja majapidajanna proua Scott tema pesemise suhtes nõudlikumaks muutunud. Ikka saadeti üks või teine pesutükk tagasi. Viimasel korral, kui kolmel voodilinal leiti olevat plekid, lubas proua Scott ema töölt lahti lasta ja seega ka nende onnist jõe ääres välja kihutada.
Ireen noppis emale õhtusöögi kõrvale marju ja mõtles omi mõtteid, märkamata välul toimuvat liikumist. Enne kui tüdruk kiljatadagi jõudis, kerkis otse tema ees kivinuka tagant pikk vibalik poiss. Ireen tardus paigale ja surus kruusi marjadega vastu rinda, otsekui peljates, et ilmuja temalt just seda saagiks saada soovib.
Noormees ja neiu seisid pikas heinas varemete vahel ja silmitsesid üksteist. Neiul olid pikad, vabalt õlgadele langevad pisut laines kuldpruunid juuksed ja trotslikult juuksetuka alt piiluvad kirkad rohelised silmad. Linavalgete juustega noormees, ehk aasta tüdrukust vanem, polnud eriti pikk, ent sihvakas, tema kasvueas poisi kiitsakus lasi ta kehal paista pikemana, kui see tegelikult oli.
“Sa oled nii ilus. Nagu metshaldjas,” ütles poiss imestades. “Ma olen sind kaugelt juba tükk aega vaadanud, kuid nüüd lähedalt oled sa veel ilusam kui kaugelt.”
Tüdruk sattus segadusse. Paremat teha oskamata korjas ta seelikusabad sõrmede vahele ja asutas üle välu minema, teise käega kruusi ikka veel tugevasti rinnale surudes.
“Oota, ää page veel,” hüüdis poiss läbi heina talle järele kahlates.
Tüdruk peatus. Poiss jõudis talle järele ja nüüd seisid nad vastakuti. Nende pilgud haakusid teineteise. Poiss sirutas käe.
Tüdruk võpatas, ent ei liikunud paigast. Poisi sõrmed puudutasid tüdruku käharat juukselokki ja arglikult võttis poiss loki näppude vahele ning keerutas seda oma sõrmede vahel.
“Nad on sul nii siledad ja siidised,” õhkas poiss imetlevalt.
“Mihuksed need juuksed ikka peaksid olema, kas turris ja takkus nagu sinu omad,” nähvas tüdruk ühtäkki. Ent ta hääles polnud mitte pahameel. Rohelised silmad pildusid kullakaid sädemeid.
“Ah sihuke oled, jah,” naeris nüüd ka poiss.
“Mihuke ma siis olen?” küsis tüdruk, ise hüppevalmis hirvena pingul.
“Sihuke, kes igal mehel mõistuse peast võtab…” sosistas poiss oma nägu tüdruku aasaheina järele lõhnavasse juukselokki surudes.
“Kas ma ikka igal mehel pean võtma,” sosistas tüdruk vastu, suutmata otsustada, kas peaks taganema või paigale jääma.
Ta ei saanud tunnistada, et poisi lähedalolu meeldis talle. Hoolimata ema hoiatusest külapoistest kaugele hoida. See poiss näis teistsugune kui tema üle pidevalt lõõpivad-ilkuvad külapoisid. Oli nii mõnigi püüdnud heinamaal Ireenile kuhja taga käsi külge ajada, rohmakalt rahmeldades ja ise sealjuures mõttetusi mõmisedes. Sellistele lõi Ireen metskassina küüned näkku ja hoidis hoolt, et teistest eemal üldse mitte lähemalt kokku sattuda.
Ireen ei seltsinud teiste külanoortega, vaid pigem vältis omavanuste seltsi. Ei saa öelda, et ka külaplikad tema seltsi oleks otsinud – erinev ja päritolult märgitud, nagu ta oli. Ometi polnud Duncani pikad pilgud heinamaal töötavale tüdrukule märkamata jäänud. Salaja oli ta poissi pilguga saatnud, püüdes ometi teha nii, et viimane tema silmi ei märkaks.
Nii СКАЧАТЬ