Üksildane naine on ohtlik naine. Jill Alexander Essbaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ “Mida sa sööd, naine?” Anna vastas silmanurgast heidetud õhetava pilgu ja pooliku muigega. Nad liikusid taas edasi. Archie naeratas laialt. “Ütlesid, et sul on pankurist abikaasa?”

      “Ütlesin tõesti.” Vastus oli üdini nipsakas. Kas ma flirdin? Ma päris kindlasti flirdin. Seda polnud ammu juhtunud. Ma kavatsen lõpuni mängida.

      “Ja kuidas on lood Annaga? Mida Anna teeb, kui ta parasjagu saksa keelt ei õpi?”

      Anna viivitas enne vastamist hetke. “Anna teeb, mida Anna soovib.” Ütle kõike enesekindlalt, mõtles Anna, ja maailm usub, et see on tõsi.

      Archie naeris mänguliselt ja kavalalt. “Hea teada.” Nad olid jõudnud järjekorra lõppu. Anna tasus oma kohvi eest, pöördus veel korraks Archie poole ja naeratas viimast korda, enne kui minema jalutas.

      Klassis arutas Roland saksa keele eessõnu: all, vastas, peal, tagant.

      Hiljem, teise kohvipausi lõpul surus Archie prügikastide juures Anna nurka. “Millega sa täna pärastlõunal tegeled?”

      Tosin kasinat vastust keerles peas. Anna eiras neid kõiki. Ta asetas oma käe Archie käsivarrele ning viis oma huuled tema kõrva lähedale. “Sinuga,” sosistas ta. Ja oligi kõik.

      Päris hea, või mis? mõtles Anna eemale kõndides. Peadpööritav, närviline värin sööstis temast läbi. Jah, mis sa nüüd kostad. Küsimine polnud vajalik. Sel päeval oli iga küsimuse vastuseks jah.

      Kuid need nõustumised polnud vaevalised. Ta oli öelnud jah ka varem.

      Pärast tunde helistas Anna Ursulale ja teatas, et tal on linnas asjatoimetusi ning ta ei jõua tagasi enne kella kolme. Seejärel läksid Anna ja Archie tramm number 10 peale. Tramm väljus Sternen Oerlikonist, kus tänavad hargnesid keskpunktist justkui viietipuline täht. Nad sõitsid Centrali peatusesse, mis asus Zürichi põhjaosas, Niederdorfis. Peatusest oli Archie korterisse viieminutiline jalutuskäik. Sellele järgnes poolteist tundi pidurdamatut seksi.

      Anna käis Archie juures ka teisipäeval ja uuesti kolmapäeval pärast tunde. Neljapäeval ja reedel jätsid nad kooli üldse vahele.

      ANNA KEERUTAS END KIIGEL ning kokkupõimunud ketid tõstsid ta maapinnast kõrgemale. Seejärel tõmbas ta jalad enda alla ja lasi kiigel kiirelt alla keerelda. See õnnestus tal mitu korda, enne kui pea hakkas pööritama.

      Lõpuks lõid kirikukellad kesköötundi. Anna tajus, kuidas temasse puges nõrk arveteõiendamise tunne. Ainult oleviku puhul on nimisõna tegusõnaga seotud. Tegevus – kogu tegevus, minevik ja tulevik – toimub lõpus. Päris lõpus, kui ei jää üle muud kui tegutseda.

      Sellegipoolest oli Anna kodus tagasi enne, kui kõlas kaheteistkümnes kellalöök.

      3

      ANNA EI SUUTNUD EALES TÕELISELT ARMASTADA KEDAGI Steve’i, Bobi või Mike’i-nimelist.

      Ta põlgas lühendatud nimekujude argisust. Seda, kuidas hüüdnimi nii sageli kuulutas: “Olen kokkuvõte igast Mattist, keda olete eales kohanud, aritmeetiline keskmine Chrisist, Rickist, Jeffist.” Asi ei olnud pikkuses – ükski nimi ei saa olla palju lühem kui Anna. Ta tundis, et nimi peaks mõjuma väärikalt ja tähenduslikult. See peaks suutma kanda inimese isikupära raskust ja taluda selle koormat. Steffi ei saaks iial tööd valitsuskabinetis ning Chad ei saaks teda eales tööle võtta.

      Anna andis oma lastele korralikud nimed. Neil olid Ameerika nimed, kuid ka paljudel šveitslastel olid võõrnimed – tänu pangandusele oli kolmandik Zürichi elanikkonnast välismaalased. Näiteks Bruno tööandja Credit Suisse andis tööd paljudele šveitslastele, mitmele sakslasele, mõnele britile, paarile ameeriklasele ja ühele talumatult nägusale nigeerlasele, kelle nahk oli tume ja sile justkui Sprüngli šokolaad. Mitmekesisus ühtlustab lõpuks kõike. Anna laste nimed olid Šveitsis ebatavalised kui mitte haruldased. Neid valides pidas ta seda meeles. Talle meeldisid nende nimed. Need näisid sobivat.

      Nimi on habras. Pilla see maha ja see võib puruneda.

      Nagu Steve. Nimi, mille kandjat ei saanud Anna eales armastada.

      ANNA VÕTTIS ANALÜÜSIMISEKS KAASA ääretult keeruka unenäo. Selle kaootilisus ei arvestanud ainestikku ega asjaolusid ning unenägu ei piiritlenud ei aeg ega ruum. Anna oli unenäo tähendusrikastes sümbolites, universaalsetes kujundites ja allegoorilistes nüanssides veendunud.

      Doktor oleks võinud kahekümnest uksest läbi jalutada, kui seal oleks mõni uks olnud. Alustame hobuse tähtsusest, oleks doktor Messerli võinud lausuda. Milline on sinu seos õhupallide ja lennukitega? Millise tähenduse sa omistaksid vaid tagurpidi sõitvatele Ameerika mägedele? Anna, miks seisid sa kirikus alasti? Kuid doktor ei puudutanud neid küsimusi ja esitas nende asemel selle ainsa, mida Anna soovis, et ta poleks teinud.

      “Sinu unenägudes on keegi Stephen. Kes ta on?”

      Psühhoanalüüs on kulukas ja täiesti ebatõhus, kui patsient valetab või jätab midagi ütlemata. Kuid analüüs ei ole tangid ja tõde pole hammas; seda ei saa jõuga välja rebida. Suu püsib lukus nii kaua, kui soovib. Tõde selgub siis, kui see avaldab end ise.

      Anna raputas pead, justkui lausudes Tal ei ole mingit tähtsust.

      LAUPÄEVA HOMMIKUL KELL 5:45 ärkas Anna ebaloomuliku karje peale. Ta viskus voodist välja ning tormas trepist üles, võttes kaks astet korraga. Karjujaks oli Polly Jean. Tal tuli esimene hammas. Kümnes kuu oli selle jaoks hilja; Victoril tuli esimene hammas viiendal kuul, Charlesil neljandal. Anna libistas pöidla Polly Jeani suhu ja kinnitas väikse valge mügariku olemasolu. Vastuseks röökis Polly metsikult. Anna võttis tütre käte vahele, kussutas ja kiigutas teda ning püüdis tagasi unne äiutada. Või vähemasti unelaadsesse seisundisse.

      Ärge arvake ekslikult, et kõik esineb vaid ühel kujul. Nii nagu tõel ja armastusel, on ka unel oma teisendid. Sügavaim uni on mõeldud üksnes lastele ja täielikele narridele. Kõik ülejäänud peavad igal ööl tasuma oma rahutut võlga.

      Taevas oli alles tume ja naabrus vaikne. Polly hälli kohal asuvast aknaruudust paistis vallakiriku tagasihoidlik torn. Benzid elasid sõna otseses mõttes varjus, mida heitis Dietlikoni Šveitsi reformeeritud kirik. Nad elasid selle varjus ka piltlikult. Oskar Benz, Bruno ja Daniela isa ning Ursula abikaasa, oli kolmekümne seitsme aastase ametiaja jooksul, mis lõppes vaid ta surma tõttu, olnud koguduse Pfarrer. Selle pastor.

      Kirikus käiakse Šveitsis kombe pärast, mitte innukusest. Isegi usku järgiv šveitsi kristlane ei uhkelda oma usuga. See on ameeriklaste veidrus. Šveitslaste usk näib pigem bürokraatlik. Sind ristitakse kirikus, laulatatakse kirikus, ülistatakse kirikus ja ongi kõik. Aga kui Anna käis koos Brunoga Gemeinde’s elamisloaks vajalikke dokumente esitamas, küsiti temalt siiski tema usuliste eelistuste kohta. Kirikuid rahastatakse maksudest ning raha jaotatakse vastavalt inimeste kuuluvusele.

      Kuigi enamik šveitsi kristlasi ei käi regulaarselt kirikus, on samamoodi nagu ka Ameerikas isegi kõige väiksemates linnakestes vähemalt üks Kirche. Dietlikonis on neid kolm: kogudus, mille pastoriks oli Oskar Benz, Anna ja Bruno majast poole kilomeetri kaugusel asuv katoliku kirik ja õigeusu kogudus, mis oli liikmete poolest nii hõre, et kirikul polnud alalist aadressi, vaid nad üürisid silmapaistmatut hoonet otse surnuaia vastas. Ursula käis pühapäeviti kirikus ja võttis mõnikord lapselapsed endaga kaasa. Bruno ja Anna jäid koju.

      Annal olid usust põgusad ja lünklikud teadmised. Anna nooruspõlves olid tema vanemad lühikest СКАЧАТЬ