Üksildane naine on ohtlik naine. Jill Alexander Essbaum

Чтение книги онлайн.

      “Anna, kas sul on keegi teine?” küsis doktor Messerli. “On sul kunagi keegi teine olnud?”

      Lõunast sai varajane pärastlõuna. Archie ja Anna sõid kahepeale ära ühe juustuvaliku, mõned rohelised ploomid ja jõid pudeli mineraalvett. Seejärel tõstsid nad kõik kõrvale ja keppisid uuesti. Archie lõpetas talle suhu. See maitses nagu kliister – tärkliseline ja tihke. See on hea, mida ma teen, mõtles Anna endamisi, kuigi vaevalt et “hea” oli see õige sõna. Anna teadis seda. Ta pidas silmas omakasupüüdlik. Ta pidas silmas mugav. Ta pidas silmas vale peaaegu igas mõttes, kuid õigustatud, sest see muudab mu enesetunde paremaks ja ma olen tundnud end juba kaua aega nii-nii halvasti. Täpsemalt oli see kõikide nende tähenduste segu, põimitud üheks väljendamatuks millekski, mis andis Annale lubamatu, kuid kindla lootuse.

      Kuid kõik leiab kord oma lõpu.

      Kui Anna oli sel õhtul sättinud lapsed magama, pesnud nõud ja küürinud valamu Bruno nõudmiste järgi laitmatult säravaks (“Kas ta on tõesti selline mühakas?” küsis doktor Messerli, millele Anna vastas ei, mis tähendas mõnikord), laotas ta vihikud lauale ja alustas saksa keele harjutustega. Ta oli maha jäänud. Bruno oli lukustanud end töötuppa. Omaette olemine polnud nende puhul ebatavaline ja enamikul õhtutest tõmbus Bruno oma kabinetti. Üksinda jäetuna Anna luges või vaatas telerit või pani jaki selga ja läks majatagusele mäele õhtust jalutuskäiku tegema.

      Kui Anna oli majas üksi, mattus see tihti talumatusse, tardunud vaikusse. Kas see on alati nii olnud? Jaatavalt vastates oleks Anna valetanud. Neil oli Brunoga olnud häid aegu. Oleks ebaõiglane seda eitada. Kuigi ta vaevu talus Anna tujusid, mida ta nimetas “kurvameelsuse hoogudeks” või “morniks tujukuseks”, oleks ka Bruno nurka surutuna tunnistanud Anna vastu armastust ja kiindumust, mis tihtipeale väljendus küll pahameelena, kuid mis oli tema südames vaieldamatult tähtsal kohal.

      ALLES EELMISEL ESMASPÄEVAL oli Anna end kokku võtnud ja pärast kõrgkooli lõpetamist esimest korda kooli läinud. Kursus Migrose Klubschule’s kandis nime “Saksa keel edasijõudnud algajatele”. See oli mõeldud kõigile, kelle keeleteadmised varieerusid vähesest keskpäraseni, kuid kes ei mõistnud põhjalikult grammatikat ega lauseõpetuse nüansirikast kasutust.

      Migros on Šveitsi suurim supermarketite kett ja suurim tööandja. Migrose heaks töötab rohkem inimesi kui ühegi Šveitsi panga heaks kogu maailmas. Kuid Migros ei piirdu üksnes supermarketitega. Sellele kuuluvad raamatupoed, bensiinijaamad, elektroonikapoed, spordipoed, mööblipoed, meesteriiete kauplused, avalikud golfiväljakud ja valuutavahetused. Migros juhib ainuõiguslikult ka täiskasvanute haridusasutusi. Põhimõtteliselt pole Šveitsis linna, kus ei oleks vähemalt üht Migrose Klubschule’t. Ja nad ei paku ainult keelekursusi. Seal võib õppida peaaegu kõike: kokandust, õmblemist, kudumist, joonistamist, laulmist. Seal õpetatakse muusikariistu mängima või tarokikaartidega tulevikku ennustama. On võimalik õppida isegi unenägusid seletama.

      PSÜHHOTERAAPIA ALGUSAJAL PALUS DOKTOR MESSERLI Annal pöörata tähelepanu unenägudele. “Kirjuta need üles,” andis doktor juhiseid. “Ma tahan, et sa kirjutaksid need üles ja võtaksid meie kohtumistele kaasa, et me saaksime need läbi arutada.”

      Anna vaidles vastu. “Ma ei näe unenägusid.”

      Doktorit see ei heidutanud. “Rumalus. Kõik näevad unenägusid. Isegi sina.”

      Järgmisele visiidile võttis Anna ühe üleskirjutuse kaasa: Ma olen haige. Anun Brunolt abi, aga ta ei aita mind. Keegi korraldab kõrvaltoas filmivõtteid. Mina neis ei osale. Tosin teismelist tütarlast tapab end kaamera ees. Ma ei tea, mida teha, seega ma ei tee midagi.

      Doktor Messerli jõudis otsekohe järeldusele. “See on seisaku märk. Vändatakse filmi ja sina ei osale selles. Seepärast ei jää tüdrukud ellu. Tüdrukud kujutavad sind. Sina oled need tüdrukud. Sina ei jää ellu. Sa oled tegevusetusest haige, pimedas kinosaalis passiivselt istuv alaline külastaja.”

      Anna passiivsus. Keskpunkt, millest kiirgus suurem osa tema hingeelust. Kõige lõpptulemuseks oli noogutus, vaikiv nõusolek, Jah, kallis. Anna oli sellest teadlik. Tegemist oli tunnusega, mida ta polnud eales vaevunud küsimuse alla seadma ega muutma ning läbi teatud kiretu kurbuse prisma näis tegevusetus olevat selle tõestuseks. Anna oli nagu pöörduks, jõuetu keha, mis on kellegi teise kanda. Mõladeta kanuu jõel. Kas ma olen sedavõrd haavatav? Mõnikord näis, et jah. Mul puudub tahtejõuks vajalik vilumus. Minu selgroog on lahases. Selline mu elu kord juba on. Ja oligi. Sellele avanes isegi vaade tema köögiaknast. Tänava, õunapuude ja mäkke viiva teega külgnev kolmnurkne vaateväli oli kui nähtamatu telk salaukse kohal, mis juhatas unenägudes esinenud pimedasse kinosaali. Tal polnud vaja seda näha, et selle olemasolust teada. Pealkirjad vahetusid, kuid filmid olid kõik ühest žanrist. Ühel nädalal oli selleks “Sa võiksid sõna võtta, avaldada oma arvamust!” ja järgmisel “Sa pole mitte ohver, vaid kaasosaline”. “Mittevalimine on siiski valik” linastus juba aastaid.

      Tal olid ju veel lapsed. Anna ei olnud soovinud emaks saada. Ta ei olnud selle järele ihanud nagu teised naised. Emadus hirmutas teda. Ma pean hakkama kellegi teise eest vastutama? Tillukese, abitu, pidevalt midagi vajava inimese eest? Sellest hoolimata oli Anna rasedaks jäänud. Ja siis uuesti ja jälle uuesti. See näis lihtsalt juhtuvat. Ta ei olnud kunagi öelnud, et teeme või ei tee. Anna ei öelnud üldse mitte midagi. (Ka Bruno ei teinud seda. Vestlus, mille käigus arutatakse järeltuleva põlve üle? Seda ei toimunud kunagi.)

      Kuid see polnudki nii kohutav, kui Anna oli kartnud, ning suurema osa ajast oli ta rõõmus, et sai olla kellelegi emaks. Anna armastas oma lapsi. Ta armastas neid kõiki. Neid ilusaid šveitsi lapsi, keda kindlameelsem Anna poleks iial sünnitanud. Niisiis oli Anna passiivsusel voorus. See oli kasulik. See tõi Rosenwegi tänava majja võrdlemisi rahumeelse õhkkonna. Lastes Brunol enda eest otsustada, vabastas Anna end vastutusest. Tal polnud vaja mõelda. Ta läks vooluga kaasa. Ta sõitis bussiga, mida juhtis keegi teine. Ja Brunole meeldis selle juhiks olla. Käsk käsu järel. Reegel reegli järel. Anna läks sinna, kuhu tuul puhus. Selline oli tema loomulik kalduvus. Ja nii nagu tennise mängimine, fokstroti tantsimine või võõrkeele rääkimine, muutus see harjutamise käigus lihtsamaks. Kui Anna kahtlustaski, et tema patoloogilises seisundis on midagi enamat, siis oli see saladus, mida ta hoidis kiivalt endale.

      “MIS ERINEVUS ON passiivsusel ja neutraalsusel?”

      “Passiivsus on alistumine. Selleks, et olla passiivne, tuleb loobuda oma tahtest. Neutraalsus on erapooletus. Šveitslased on neutraalsed, mitte passiivsed. Me ei vali pooli. Me oleme täiuslikus tasakaalus kaalud.” Doktor Messerli häälest kostis miski, mida võis pidada uhkusenoodiks.

      “Mittevalimine. Kas see on siiski valik?”

      Doktor Messerli avas rääkimiseks suu, kuid mõtles seejärel ümber.

      ANNA ISTUS söögilaua ääres kodutööde kallal kohmitsedes pea pool tundi, enne kui Bruno väljus oma töötoast otsekui koopaorav urust. Ta kõndis lauani, haigutas ja hõõrus silmi. Annale meenutas see liigutus nende poegi. “Kuidas tunnid on?” küsis Bruno. Anna ei suutnud meenutada viimast korda, mil Bruno oli tema tegemiste kohta midagi küsinud. Ta tundis mehe vastu hetkelist kiindumust ning haaras mõlema käega ta vöökohast ja püüdis teda lähemale tõmmata. Kuid Bruno – tuim või kangekaelne – ei vastanud samaga. Ta küünitas laua poole ja tuhnis Anna paberites. Anna langetas käed.

      Bruno võttis ühe ülesannete lehe kätte ja kontrollis vigu. “Du hast hier einen Fehler,” lausus ta enda arvates abistaval hääletoonil, kuid Anna jaoks kõlas see üleolevalt. Ta oli teinud vea. “Tegusõna läheb lause lõppu,” lausus Bruno. Tal oli СКАЧАТЬ