Üksildane naine on ohtlik naine. Jill Alexander Essbaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Anna kaotas ülesannete vastu igasuguse huvi.

      Ta vaatas seinakella. Kell oli üksteist läbi, kuid ta polnud veel väsinud.

      “UNENÄGU ON meelteülene seisund,” selgitas doktor Messerli. “Mida hirmuäratavam on unenägu, seda tungivamalt on vaja vaadata just seda osa enesest. Unenäo eesmärgiks ei ole sind hävitada. See lihtsalt täidab ebameeldivalt oma kohustuslikku ülesannet.” Ja lisas seejärel: “Mida vähem tähelepanu sa pöörad, seda hirmsamaks õudusunenäod muutuvad.”

      “Ja kui neid eirata?”

      Doktor Messerli nägu tõmbus tõsiseks. “Psüühet tuleb kuulda võtta. Ta nõuab seda. Ning sinu tähelepanu püüdmiseks on teisigi, palju hirmsamaid viise.”

      Nende kohta Anna ei küsinud.

* * *

      NII HILISEL ÕHTUTUNNIL oli enamik Rosenwegi maju täiesti pimedad ja nende elanikud juba uinunud. Annal võttis aastaid, et harjuda, kuidas Šveitsi-sugune masin end ööseks välja lülitas. Kauplused olid suletud. Inimesed magasid kindlal ajal. Kui sa Ühendriikides ei soovinud või suutnud magada, oli alati võimalik teha sisseoste kakskümmend neli tundi lahti olevas supermarketis, pesta pesu ööpäev läbi avatud pesumajas, süüa pirukaid ja juua kohvi 24-tunni söögikohas. Telekanalitelt näidati saateid kogu öö. Nii suurel määral ei lülitatud eales midagi välja. Kusagil põlesid alati tuled. See oli unetute lohutuspaik.

      DOKTOR MESSERLI PÄRIS Anna unetuse kohta. Kui kaua ta selle all juba kannatas, kuidas see väljendus. Kuidas ta seda kontrolli all hoidis. Annal polnud midagi öelda ja selle asemel lausus ta: “Uni ei lahenda minu olukorda.” See kõlas isegi tema kõrvadele kunstlikult.

      KUI ANNA ÕUE ASTUS, süttis liikumisanduriga lamp verandal põlema. Majaesine trepp viis sissesõiduteele. Sissesõidutee avanes tänavale. Mänguväljak Kirchgemeindehaus’i aias asus teisel pool teed. Anna ületas tänava, astus üle madala puitvärava ja istus väikelastele mõeldud puidust kiigele. Ta tundis end rahutult ja häiritult ning ööõhk oli piisavalt karge, et näpistada.

      Isegi Anna mõistis, et ta lonkis pimedal ajal liialt tihti Dietlikoni tänavatel. Teisel kuul pärast Šveitsi kolimist ärkas Bruno keset ööd ja Anna oli kadunud. Teda polnud majas, pööningul ega aias. Bruno tormas õue ja hüüdis Annat. Kui vastust ei tulnud, kutsus ta Polizei. Mu naine on kadunud! Ta on rase! Politseinikud saabusid, esitasid Brunole ebameeldivaid küsimusi ja vahetasid ühemõttelisi pilke. Kas nad olid hiljuti tülitsenud? Kas ta võttis endaga midagi kaasa? Milline oli nende abielu? Kas tema teada oli Annal keegi teine? Bruno manas näole küsiva ilme ja surus rusikas käed taskutesse. Ta on rase ja kell on kaks öösel! Selleks ajaks, kui Bruno oli suutnud nad sedasorti küsimustest eemale juhtida, oli Anna koju tulnud. Vaevalt oli ta jõudnud üle ukseläve astuda, kui Bruno ta oma embusse haaras, otsekui oleks ta lahingust naasnud sõdur. Üks politseinikest lausus midagi vaikselt ja lühidalt Schwiizerdütsch’is, kuid Anna ei saanud sellest aru. Bruno ühmas selle peale. Politseinikud lahkusid.

      Kui nad olid kahekesi jäänud ja kuuldekaugusest väljas, surus Bruno oma sõrmed Anna õlgadesse ja raputas teda. Kellega sa kepid? Kellega sa olid? Anna oli teda politseinike ees alandanud. Mitte kellegagi, Bruno – ei iial! Ma vannun! Bruno sajatas, nimetades teda hooraks ja vituks. Kellelt sa suhu võtsid? Kelle riist sul suus oli? Mitte kellegi, Bruno, ausõna! See oli tõsi. Anna ja Bruno vahel oli midagi armastuselaadset ning Anna oli läinud jalutama, sest ei suutnud magada. See oli kõigest jalutuskäik! Muud midagi! Ja kelle riist see olekski üldse olema pidanud? Nii ta mõtles, kuid ei öelnud. Kulus peaaegu tund, enne kui Bruno jäi teda uskuma. Või vähemalt ütles, et jäi.

      Naabri kass sisises ja turtsus. Tundus, et siili peale. Kolm minutit hiljem lõi kirikukell veerandtundi.

      END SAKSA KEELE KURSUSEL ESIMEST KORDA tutvustades puudusid Annal igasugused ootused. Isegi sellises vanuses polnud ta esimese koolipäeva tekitatud erutuse suhtes päris ükskõikne. Hommikusöögilauas teatas ta poegadele, et alustab õpinguid. Charles pakkus armsasti oma pinalit. Charles lihtsalt oli selline. Victor vaikis; tal puudus arvamus. Ursula plaksas demonstratiivselt köögirätikuga.

      Deutschkurs Intensiv toimus hommikuti, viis päeva nädalas. Sel esimesel päeval jäi Anna kuus minutit hiljaks ja andis möödudes ühele naisele oma raamatukotiga hoobi, kui püüdis viimasesse pinki suunduda. Klass oli keskmise suurusega – viisteist õpilast, kelle vanus varieerus ja kelle rahvus ning kodumaalt lahkumise põhjus oli erinev. Õpetajaks oli pikk Rolandi-nimeline šveitslane, kes palus esimese ülesandena neil end kordamööda tutvustada, kasutades olemasolevaid saksa keele teadmisi. Ta osutas blondile raskete laugude ja eksleva pilguga naisterahvale. Tema nimi oli Jeanne ja ta oli prantslanna. Tema kõrval istuv naine nimega Martina oli samuti blond, kuid Jeanne’ist kümme aastat noorem. Ta ütles klassile, et on pärit Moskvast ja armastab muusikat, kuid vihkab koeri. Seejärel tutvustas Annaga ühevanune naine end Mary Gilbertina ja lausus, et on pärit Kanadast ning kolis Šveitsi koos oma laste ja abikaasaga, kes on Zürichi hokimeeskonna vasakründaja. Ta oli Šveitsis elanud vaid kaks kuud. Mary vabandas oma kohmaka saksa keele pärast, kuid ta oli lõpetanud algajate kursuse ja tema jaoks polnud õppimiseks muud kohta. See polnud tegelikult oluline. Kõigi saksa keel oli äratuntavalt võõrapärane, aeglane ja vigadest kubisev.

      Seejärel kummardus ettepoole Mary kõrval istuv mees. Läbi konarliku saksa keele kostis vaieldamatu šoti aktsent. Glasgow’ aktsent, nagu Anna hiljem teada sai. Tema nimi oli Archie Sutherland. Rääkimise ajal puurisid ta silmad lauaäärt. Enda tutvustamise lõpuks oli ta lukustanud oma pilgu Annale, kes istus tema suhtes nurga all ruumi teises otsas. Ta lõpetas väikse põgusa silmapilgutusega, mis oli mõeldud vaid talle. Anna tundis, kuidas ta hakkas üle kogu keha õhetama.

      Miski lõi temas lõkkele.

      Dennis oli pärit Filipiinidelt. Andrew ja Gillian mõlemad Austraaliast. Tran Vietnamist. Yuka Jaapanist. Ed Inglismaalt. Nancy Lõuna-Aafrikast. Alejandro Peruust ja lisaks temale olid klassis veel kaks naist, kelle nimesid Anna ei kuulnud. Koos moodustasid nad väikse ÜRO.

      Kui Anna end tutvustas, välgatas tema näol näiliselt siiras naeratus (trikk, mille ta oli omandanud) ja ta lausus sõnad, mida oli mõttes harjutanud. Ich bin Anna. Ich bin in die Schweiz für üheksa aastat. Mein Mann ist pankur. Ich habe kolm last. Ich bin Ameerikast. Ich bin, ich bin, ich bin. Kui saksakeelne sõna talle meelde ei tulnud, asendas ta selle emakeelsega. Anna vihkas enda tutvustamist. See oli justkui ukse avamine.

      Anna vaatas Archie poole. Teda lummas, kui tugevad näisid tema käed isegi sellelt kauguselt. Meeste käed niitsid ta alati jalust. Riist tahab auku. Neid on piiratud arvul. Aga mees võib panna oma käed kuhu iganes soovib, ükskõik, kuhu ma palun.

      Esimesel kohvipausil kohviku järjekorras seistes naaldus Archie Anna poole ja kõneles madalal summutatud häälel, mida kuuleb harva kabelitest või muuseumialkoovidest väljaspool.

      “Anna, jah?”

      “Tõepoolest.”

      “Mina olen Archie.”

      “Nii ma kuulsin.” Anna oli ebalev, kuid vallatu. Kogupauk ja kahurituli. Ta tahab laevade pommitamist mängida. Muidugi, ma mängin kaasa, mõtles ta.

      Archie võttis saiakeste rivist šokolaadiga sarvesaia ja asetas selle oma kandikule. “Tahad ka üht?”

      Anna raputas pead. “Pole suur saiakeste austaja.” Järjekord liikus tasasel sammul edasi. Kantine oli rahvast täis, kuid šveitslasest kassapidaja tegutses kiirelt.

      “Mille kallal sa siis maiustad, kui СКАЧАТЬ