Sügisvalgus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sai, Priit Maasikas, oli kõigiti asjalik ja sümpaatne tegelane. Muidugi kui see kummitusejutt välja arvata.

      „Kanapoegi loetakse sügisel, sõpru pärast surma,” arvas Maasikas.

      „Mis see tähendab? Seda, et mis tahes sõber võib sulle käki kokku keerata ja kedagi ei või usaldada?”

      Selle peale jäi habemik vait ja mugis jälle oma vurruotsa. Maasikal oli üldse niisugune kummaline mood, mõttesse jäädes alahuulega oma vurruots suhu tõmmata ja seda mugima hakata.

      „Ne-neh, eks ka seda. Eks see sõbravärk on üldse kahe otsaga asi, kui palju neid inimesi on, kel küüned oma poole ei ole! Kõige kindlam on ikka siis, kui käsi peseb kätt. Mina sulle, sina mulle. Või teistpidi. Nii, et lõpuks on mõlemad saanud ja omadega rahul.”

      „Eks ma maksan selle sõidu kinni, loomulikult!”

      „Ega ma sellest ei rääkinud. Ma seda, et… sõbra käest võid samamoodi jalaga persse saada, aga see on valusam kui võõralt saadud obadus. Parem ela omaette ja ära tee väljagi, elad kauem.”

      Sellele oleks Sander tahtnud vastu vaielda, mingi sisetunne ütles, et see materialistlik skeem jätab kõrvale just selle, mis inimese algustähte suuremaks paisutab ja sõpruse aluseks on: tunded ja loomupärase altruismi, tahte teist aidata. Ja ometi oli Priit Maasikas omal algatusel pakkunud lisaks puumaterjalile ka nende äratoomist, ta ei saanud sisimalt olla selline kainelt arvestav tüüp. Ka materjali hinna oli ta mõistliku küsinud, aga…

      „Kui palju toomine maksma läheb?” uuris ta ettevaatlikult.

      „Mis ta tühi on… Neli kilomeetrit sinna, neli tagasi, see on tühiasi. Kakskümmend viis ja kogu lugu.”

      „Mees, te jääte niimoodi pankrotti! Ja ise ütlete, et sõprust pole olemas!” kortsutas Sander kulmu.

      „Ei see tera mind tapa, mul visa hing. Aga sõprus, jah… Sellest võiks rääkida, aga enne peaks tuttavaks saama ja vastamisi üle laua istuma. Siis ehk räägiksin, et ka minul oli kord sõber. Oli!”

      „Kas ta… suri?” küsis Sander ettevaatlikult.

      „Ei… Aga olgu see praegu, ma panen traktori käima.”

      4

      Suvi oli Harinõmme kauplusele hea aeg. Kui talvel oli Liis Mellik pidanud teinekord pooltunni, tunni või isegi rohkem aega mõnda juhuslikku ostjat ootama, siis nüüd juhtus tihti, et poodi tekkis paarist-kolmest inimesest järjekord. Pideva tegutsemisega kulus päev kiiresti, kuigi oli poeomaniku tahte järgi juba kaksteist tundi pikaks venitatud. Alles siis, kui kell juba õhtul üle kuue tikkus, hakkasid jalad väsima, aga kui Liis seda oma paarilisele, kümmekond aastat vanemale Meerile kurtis, sai ta tolle käest hurjutada.

      „Ise pisike nagu linnupoeg, pole sul kaalu olemaski ja kaebad, et jalad väsivad! Mis siis mina peaksin ütlema, mulle on Looja poolt seda pikkust ja laiust antud üksjagu…” oli matsakas kolleeg seletanud. Aga nii nagu inimesed vananedes kõikide oma ihuhädadega pikkamisi harjuvad, samamoodi ei teinud ka Meeri oma kaalust ja kohmakusest probleemi. Rahvas räägib, et kogukad inimesed pidid lahked ja lõbusad olema, ning see kehtis täiel määral ka Meeri kohta. Liisil aga oli teisigi hurjutajaid, küll hoopis muul teemal. Ja üks nendest, kes leti taga talitavat noorikut päris emalikult noomida tavatses, oli Muldri Tilde – muidu küll üsna laia suuvärgiga, aga südame poolest heasoovlik inimene. Iga kord, kui ta Liisiga kahekesi trehvas poodi jääma, pööras Tilde jutu meeste ja abiellumise peale.

      „Noor inimene, ega sa niimoodi tohi jääda, nagu tsaarisoldati lesk!” oli ta Liisile mitugi korda ütelnud.

      „Mis mul niimoodi viga? Hea elu, pole vaja kellelegi aru anda, teiste pesu pesta ega rohkem süüa teha kui iseenda jaoks. Elan nagu linnuke oksa peal!” lõõpis Liis vastu. Talle ei meeldinud, kui teised tema eraellu sekkuma hakkasid, olgugi vaid nõuandja tasemel.

      „Linnuke oksa peal?” tabas Tilde teise jutust kahtlase sõna. „Kui sul meest ei ole, võidki linnukeseks muutuda! Lõbulinnukeseks!”

      „Tohoh? Et sihuke häda tuleb kohe ise külge nagu nakkushaigus?”

      „Eks seda ole ennegi nähtud. Sa veel noor inimene, mõtled, et mis see teeb, kui mõnikord niisama poisi külge võtad. Aga see võib meeldima hakata ja moeks jääda.”

      „Noor? Kulla Tilde, ma olen juba nelikümmend kaks täis, noorus ammu läind,” hakkas Liis naerma.

      „Minu kõrval oled sa ikka noor! Mina olen seitsekümmend kolm, elus igasugu värki näinud. Sina oled mulle nagu oma laps, ma sellepärast.”

      „Tead, Tilde – minu voodis pole juba neli aastat keegi käinud peale minu enda! Jääd sa nüüd rahule?”

      Muldri Tilde näppis pearätiku sõlme. Jutt oli ootamatult tõsiseks muutunud ja ta ei osanud kohe midagi vastata. Aga vastama ta pidi juba sellepärast, et oma elutarga vanema inimese seisust säilitada.

      „Ega seegi pole hea… Eks ma mäletan üht-teist, kui Juhan veel elas ja mehejõus oli. Tema tikkus ka ilmast ilma paha peale ja rääkis alati, et inimene peab ikka oma saama, seda, mis organism nõuab. Nii pidi see olema, jah…”

      „Ei minu organism nõua enam midagi,” ütles Liis kergelt ja otsustas teemat vahetada. „Soovid sa veel midagi või löön arve kokku?”

      „Ei, vist on kõik…” venitas Tilde, tundes et tahaks veel elust ja meestest arutada. Peale kanade ja kassipoja polnudki tal kodus kedagi, kellega rääkida, ja nii juba kaksteist aastat. Sellepärast väntaski ta jalgrattal pea iga päev poodi, et kas või tops tikke osta – mis see poolteist kilomeetrit, kui jalad veel kannavad ja parajasti valu ei tee.

      „Siis tuleb nelikümmend kaks krooni.”

      „Ahah.” Tilde maksis raha ja läks, Liis aga vaatas talle veel aknast järele ning pidi endale salamisi tunnistama, et äsjane jutt oli tal kuidagiviisi hinge kraapinud. Üksinda elamine on inimese jaoks ikkagi sundseis, millega saab küll harjuda, aga mitte täiesti rahul olla. Poes rahmeldamine, pidevalt uksest sisse astuvad uued näod, kelle seas oma küla inimesed lausa pereliikmetena tunduvad – küllap selline igapäevane suhtlemine oli temale mingil moel kodus puudujäävat asendanud; aga vahel oleks tahtnud rääkida ka asjadest, mida ainult kahe õige lähedase inimese vahel arutada saab, ning sellest tundis naine tõesti puudust. Tavaliselt hoidus ta sellele mõtlemast, oli juba harjunud kõike üksi otsustama, aga Muldri Tilde jutt oli temas mingi rahulolematuse tekitanud. Sest see külanaine oma lihtsameelsuses oli muretsenud vaid tema ihuliku käekäigu pärast, mis Liisile sugugi muret ei teinud; vaid vähesed naised naudivad seksi sedavõrd, et nad seda ise otsima lähevad. Aga peamise – vajaduse teise, hingelt lähedase inimese järele, oli Tilde täiesti unustanud. Või polnud ta seda oma elus kunagi tundnudki?

      Järgmine ostja oli samuti oma küla inimene, keda ikka veel Posti-Laineks hüüti, kuigi kohalik postkontor juba mitu aastat tagasi oli kinni pandud.

      „Tere! Sa, Liis, oled kindlasti kuulnud, kas sel aastal Harinõmmel jaanituld ka tehakse?”

      „Eks ikka, mehed pidid kände ja metsakuivi otsima ja Maasikas oli lubanud saeveskist pindasid ja muud risu tuua… Pood paneb omalt poolt hakatuseks kasti õlut.”

      „Või Suurevälja Lembit annab kohe priilt õlut!” imestas Laine.

      „Noh, eks ta arvab, et seda enam ostetakse hiljem juurde. Ma pean СКАЧАТЬ