Sügisvalgus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Tööpäeva? Kas sul kalendrit ei olegi?”

      „Ega ei ole küll,” tunnistas Sander. „Mul polegi teda vaja, kõik päevad on siin ühesugused.”

      „Kell ja kalender peavad ikka majas olema. Isegi Laanehaual, ma arvan. Ilma läbi ei saa.”

      „Kell mul on. Kell käib ja näitab aega, aga kalender ei käi ja päevad lähevad nagunii segamini,” arvas Laanehaua peremees.

      „Siis ostad seinakalendri, kus on see punane liikuv raam. Iga päev lükkad edasi ja kõik on selge.”

      „Aga kui unustan lükkamata, on ikka kõik segamini.”

      Priit Maasikas mälus vurruotsa ja tegi näo, nagu mõtleks.

      „Kas linnas kõik nii lootusetult lollid on?”

      „Oh, sinna jäi veel hullemaidki,” lõõpis Sander. „Kohe mitu tükki.”

      „Ega ei usu küll… Nii et – sa ei teagi, et täna on jaanilaupäev? Ja võidupüha, täna tööd ei tehta.” Priit pöördus, kõndis auto juurde ja naasis kahe õllepudeliga, ulatades teise Sandrile. „Istume maha ja räägime sortsu mehejuttu!”

      „Nojah…” Laanehaua peremees heitis pilgu ärklitoa poole, tal oli kahju, et ei saa niipea tööd jätkata. „Lähme sinna aianurka, seal on mul midagi pingitaolist, saab istuda.”

      „Sa elad tõesti nagu vanapagan,” arvas Priit, kui nad olid tagumikud Sandri sööginurgas planguotsale toetanud. „Ei tea ööd ega ilma.”

      „Ööd ma tean, siis on pime ja sääsed söövad. Ja ilm on õnneks ilus püsinud. Aga jaanipäev – jah, vanasti sai tõesti jaanitulel käidud. Aga sel ajal oli kõik teistmoodi…” Sander viivitas, nagu kaalutledes, kas veel midagi lisada.

      „Noh, mis siis teistmoodi oli? Vesi oli märjem ja armastus kuumem, jah? Noorem olid, vaat mis!”

      „Eks sedagi vist… Aga siis ma polnud üksik, sellepärast.”

      „Kurat…” Priit kortsutas piinlikkust tundes kulmu. „Anna andeks, mul see aasimise mood. Ja ega ma su elust teagi midagi, mis ja kuidas, sellepärast.”

      „Mis seal ikka, need on juba vanad asjad. Ma olen neliteist aastat lesepõlve pidanud, juba harjunud.”

      „Kui vana sa praegu oled?”

      „Kuuskümmend viis. Sünnipäev on sügisel, oktoobrikuus. Selleks ajaks peavad majal uksed-aknad ees olema.” Sander vaatas maja poole, meelsamini oleks ta seal edasi põrandalaage loodinud.

      „Viiekümneselt siis… Viiskümmend on veel täisjõus mees, et sa siis kedagi teist külge ei võtnud… Oleks ju võinud!”

      „Ei tea… Süda keelas, sellepärast. Mul oli hea naine, väga hea, teist sellist poleks leidnud.” Laanehaua peremees lonksas õlut. Ta polnud just õllesõber, aga külalise toodut pidi austama. Hea meelega oleks ta jututeemat vahetanud, aga Priidul kibeles midagi hingel ja see oli just naistega seotud.

      „Tead, mina olen otsekohene inimene, ütlen kõik välja. Eks ma olen elus sellepärast küllalt peksa saanud, aga iseloomu vastu ei saa. Ja mõnikord tuleb tahtmine kellegagi ilmaasju arutada… Kui sa tulid sarikamaterjali otsima, siis ma vaatasin, et sinuga vist võiks. Vahel tuleb kohe äratundmine, et näe, see on õige inimene! Ja kui ma minevakord siin käisin ja nägin, et sul juba katus peal, siis sain aru, et sina ei ole papist poiss, sihukese võib sõbraks võtta küll,” rääkis Priit pikkamisi nagu vahepeal sõnu otsides. Justkui räägiks mõnda võõrast keelt, et peab õigeid sõnu meelde tuletama.

      „Ega vanas eas pole lihtne sõpru leida, see on õige.”

      „Seda jah… Ja täna ma… Ühesõnaga – tead, me hakkasime naisega jälle natuke ragistama ja tulin meelt lahutama. Ega see pole küll mingi ime, me ragistame päris tihti.” Priit tõmbas jälle vurruotsa suhu ja hakkas seda mäluma, endal kulm kortsus nagu öeldut kahetsedes.

      „Kui abielus ei ole üldse lahkarvamisi, siis on emb-kumb peast puudulik. Või mõlemad,” arvas Sander. „Eks seda on ennegi juhtunud, lepite jälle ära ja elu läheb edasi.”

      „Elu on juba kolmkümmend aastat edasi läinud, ikka niiviisi… Aga iga kord, kui pahandus on, siis tuleb meelde, kuidas ma noores põlves lasin ennast pastlaks teha ja nüüd eluaeg kripeldab.” Priit Maasika kulm oli veelgi enam kipra läinud, ta oli tõsiselt häiritud.

      „Ja nüüd tulid sõpra otsima, et mõistmist leida… Räägi, ma kuulan, aga nõu andma ei tiku. Elu näitab, et abielurahvale ei saagi nõu anda, nemad on alati ise targemad.”

      „Sõpra, jah… Kuradi moodi kahe otsaga sõna! Ma vist kord nimetasin, et mul oli noores põlves sõber. Südamesõber…” venitas Priit ja see sõna kõlas väga irooniliselt.

      „Tõelisi sõpru on elus vähe leida,” kinnitas Sander. „Mida vanemaks saad, seda raskem see on.”

      „Just! Aga siis ma olin noor ja loll! Temaga saime traktoristide kursusel tuttavaks, kena ja leebe poiss oli, ei võtnud viina ega teinud suitsu. Kutsusin ta meie kolhoosi tööle, rääkisin esimehele, et asjalik ja kaine poiss. Ja mina olin siis just noor naisemees… Ta hakkas tihti meil käima. Aitas mul puid saagida ja… igatpidi aitas!” Jälle kõlas see irooniliselt.

      „Noh, mismoodi siis?”

      „Isegi lapse tegi minu eest valmis, vaat mis!”

      „Ei saa aru…” Laanehaua peremees raputas pead.

      „Meil on peres kaks poega, nüüd ammu juba täismehed ja Harinõmmelt läinud. Vanem on heledate juustega, aga noorem tõmmu… Meie naisega oleme mõlemad heledad.” Priit rüüpas õllepudeli tilgatumaks ja jäi siis Sandri poole vaatama. „Nii on lood, semu!”

      „See ei tähenda midagi, teinekord lööb esivanemate veri välja!”

      „Seekord ei löönud. Naine tunnistas lõpuks üles, et neil oli suur armastus olnud… ja mina, loll, ei osanud seda kartagi! Sõber!”

      Mehed istusid kõrvuti, toetusid küünarnukkidega põlvedele ja mõlema näol oli pingutatud ilme. Priit Maasikas tundis kahetsusesegust kergendust, et oli teda ammu painavat ja koduse pahanduse puhul alati torkima hakkavat saladust saanud kellegagi jagada, Sander Karm aga ei osanud omalt poolt midagi lohutavat öelda. Sest tegemist oli ju igivana looga, mõelda vaid, et see mees oli seda aastakümneid hingel kandnud ja see kriipis teda siiamaani!

      „Miks te… lahku ei läinud?”

      „Lahku?” Priit vaatas ütlejat mõistmatu näoga. „Meil olid ju lapsed! Ja see noorem oli juba kolmene, kui ma tõe teada sain. Ega lapsed oma vanemate pattudes süüdi ei ole, et nemad kannatama peavad. Nemad ei tea seda siiamaani!”

      Nüüd oli Sandri kord piinlikkust tunda. Tõepoolest, nii poleks vist tohtinud küsida, see oli nagu kaaslase alahindamine. Priit ei olnud niisugune mees, et kui on raske, siis muudkui hõlmad vöö vahele ja punuma. Ennast tema seisukorda mõelda oli tõesti keeruline, Sander ei kujutlenudki, et ka selliseid situatsioone abielus ette tulla võiks. Aga Priit tahtis juttu jätkata. Algus oli tehtud, peamine hingelt ära öeldud, aga järellainetus jäänud.

      „Nüüd СКАЧАТЬ