Sügisvalgus. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meelde. Ja Silvi on mul kange nagu kurivaim, tema järele ei anna, raiu või tükkideks. Aga muidu on tubli naine, hoiab kodu korras ja…”

      Priit Maasika ägedus käis ühtäkki maha ja viimane lause kõlas juba leplikult, nagu tahaks oma äsjast avameelsust vabandada. Ning Sander, kes oli tahtnud veel midagi küsida, otsustas teemat vahetada.

      „Ah et täna on siis jaanilaupäev? Mulle poleks meeldegi tulnud.”

      „Nojah, sul siin ju tegemist… Aga jaanituli algab kell kaheksa, see on poe lähedal, kohe esimene tee vasakule.”

      „Ei ma sinna tule ühti,” tõrjus Sander.

      „Tohoh! Ja mina arvasin, et saan sinust seltsi.”

      „Tead, mul on üksinda parem. Ma lihtsalt ei kannata inimesi ja lärmi, see hakkab vastu.”

      Priit oli pettunud ega üritanudki seda varjata.

      „Nojah, eks sa istu siis siin Laanehaual oma kummitusega kahekesi, mis teha.”

      „Mis kuradi kummitus, ma pole siin midagi näinud! Jälle hakkad seda vananaistejuttu ajama!” sai Sander tigedaks. Päike oli juba jupi maad edasi liikunud, aga töö seisis.

      „Küll sa näed, et midagi on! Kui Muldri Tildega kokku saad, küsi järele… Aga olgu, mis ma sellest!” Külaline tõusis ja sirutas selga. „Eks kui midagi vaja, anna märku.”

      „Ole sa kiidetud.” Sander tundis, et on teise vastu liiga järsk olnud, ja lisas lepituseks: „Ega mul peale sinu siin kelleltki abi loota pole. Aga see kummitusejutt jäta teinekord rääkimata, see teeb mind tigedaks!”

      Priit kergitas kulme, muigas, viipas käega ja kõndis auto poole.

      „Ise oled paras kummitus,” torises Sander, aga see kõlas hoopiski heatahtlikult. Ta sai jälle tööle hakata.

      6

      Jaanipäev on alati olnud püha, mis maaperede linna asunud järeltulijad jälle korraks kodukanti toob ja sellega hajusaks muutunud perekonnasidemeid tihendab. Ka Posti-Laine väheldane majake, mille nad mehega olid kolhooside õitseajal Harinõmmele ehitanud, muutus jaanilaupäeva hommikul rahvarohkeks – saabus poeg Veiko ning koos temaga ronisid üksteise järel autost välja minia Älis (mõelda vaid, missugune nimi, oleks võinud siis juba originaali moodi Alice kirjutada, ohkas Laine) ja siis kaks vanaema silmatera, poisid Sass ja Siim, üks kaheksane, teine veel viiene. Ka Sassi nime kohta oli vanaemal omal ajal ütlemist olnud.

      „Sass, see on siis Aleksander või?” oli ta pojalt pärinud, kui too talle telefonitsi oma esimese poja sünnist teatas.

      „Ei, lihtsalt Sass ongi! Sass Suurtee, see kõlab ju ilusti.”

      Laine kehitas selle peale arusaamatuses õlgu ja mõtles, et hakkab tõesti vist vanaks jääma ega saa tänapäeva asjadest aru. Mõte, et uuemad kombed temast aina kaugemale jäävad, vaevas teda viimasel ajal aina tihedamini, eriti siis, kui televiisori ees istudes mõnes filmis üsna siivutuid kohti ette tuli. Sellega, et varem vaid magamistoa seinte vahele jääv oli nüüd avalikkuse ette kistud, ei suutnud siivsalt elanud naine kuidagi harjuda. Aga kui ta seda Harrile kaebas, oli mees palju leplikum.

      „Ah, alati on räägitud, et noorus on hukas ja maailmaelu käib põrguteed. On siiamaani elatud, elatakse ka edaspidi.”

      „Aga nüüd on kõik nii avalik,” ei saanud naine rahu.

      „Aja märk, mis muud.”

      „Sinule see muidugi meeldib! Sina aga istuksidki televiisori ees ja vahiksid neid poolpaljaid naisi!” kähvas Laine tigedalt.

      „Pah, televiisoris pole veel midagi! Internetis, vaata seal pidi olema kõik näha, puha pornovärk,” muigas Harri.

      „Ja kust sina seda nii täpselt tead? Oled ka käinud kuskil vahtimas, mis muud!”

      „Mis mina nüüd, vana inimene… Aga mehed räägivad, kellel see uutmoodi pildimasin on. Nüüd ju lastele muretsetakse, igaühel olgu internet kodus, et ilma pole enam inimene ega kedagist. Aga krehvtist kraami on seal kõrini! Pidi olema kohe nii, et…”

      „Ma ju räägin, et maailm on hukas! Ja seda need nolgid seal poenurgas päev otsa vahivadki, nüüd ma tean!” Laine kiskus kulmud ninajuurele kokku ja mõtles. „Veiko lastele mina küll ei luba seda põrgumasinat osta!”

      „Mis sul lubada või keelata, neil pidi juba olema, poiss rääkis.”

      „Issand! Mis me nüüd teeme?”

      „Mitte midagi,” arvas mees rahulikult.

      „Ja sinul on ükskõik, kui lapsed hukka lähevad? See on just sinu moodi, kõik pean ainult mina otsustama!”

      Pahanduse puhul kätsatas Laine põlema nagu kuiv kadakas ja hakkas sedamaid oma ütlemisi üle soolama, aga Harri oli sellega harjunud. Tema oli üldse pikaldasevõitu ega võtnud nii kergesti tuld, küllap sellepärast oligi nende abielu kestma jäänud.

      „Ole rahulik, sina seda maailma ei muuda.”

      „Jumal küll, mõtle vaid, et Sass ja Siim hakkavad seda roppust vahtima! Ma lähen hulluks, kui mõtlema hakkan, vaesed lapsed… Aga sinul on muidugi ükskõik!”

      „Noh, mina loodan, et need asjad poisse ei huvita. Aga kuidas seda ära hoida, eks Veiko ja Älis peavad otsustama, nemad on lapsevanemad, mitte sina,” seletas Harri pikkamisi ja rahuga. Tal polnud tülitsemistuju ning üldse oli ta seda tüüpi, kes hakkab ennast liigutama alles siis, kui häda tõesti suureks on läinud. Mis sa sügad, kui ei sügele, oli tema põhimõte, mida ta ka naisele ilmast ilma meelde tuletas.

      Laine ei saanud aga rahu ja murdis pead, kelle käest seda interneti asja täpsemalt järele pärida. Sest ta oli ennegi tähele pannud, et Harri rääkis mõnikord asjadest, millest tal suurt aimu ei olnud, ja tegi seda täiesti teadja näoga. Ning esimene, kes Lainele meelde tuli, oli Poe-Liis. Liis pidi neid asju ju tundma, kui juba poodi oli selline kurjusejuur üles pandud. Aga seda sai teha alles järgmisel nädalal, kui jaanipäev möödas ja külalised ära sõitnud. Või rääkida sellest Veikoga omavahel? Miniat sellesse juttu kaasata Laine millegipärast ei tahtnud, ülikooliharidusega Älise (ei noh, on ikka tõesti nimi!) ja tema vahele oli mingi nähtamatu barjäär jäänud. Tõenäoliselt just seetõttu, et tütrele oli seesugune poolkirjaoskamatu nimi pandud, ei olnud ka langude vahel erilist läbikäimist tekkinud. Õnneks elasid Älise vanemad hoopis teises maakonnas.

      Nüüd aga, kui autost väljunud poeg ema kiirustades ja pisut kohmetult embas, tuli Lainele sedamaid teda vaevav mure meelde ja see varjutas mõnevõrra ka minia ja laste kallistamist. Ja kohe, kui pärast kerget söömaaega Älis oli õue päikest võtma läinud ning poisid koos vanaisaga midagi meisterdama hakkasid, kutsus Laine Veiko tagatuppa, pani isegi ukse vahelt kinni ja ütles:

      „See et… Ma tahaksin sinuga seda interneti-asja rääkida.”

      „Ohoh! Tahate endale ka lasta sisse panna, jah? Väärt värk, kalliks läheb küll, aga tasub ära!”

      „Meie…! Eluilmaski mitte!” Laine oli šokeeritud.

      „Mis sa tast siis räägid?” imestas poeg.

      „Et teie olete selle roppuse oma majja võtnud! Ja nüüd peavad lapsed СКАЧАТЬ