Pärtliöö. Prosper Merimee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei oleks oodanud kuulda teiesuguselt vanalt sõdurilt etteheiteid härra Admirali range distsipliini nõudmise kohta oma armees,” sõnas Mergy.

      „Ja muidugi, distsipliini on tarvis, aga peab arvesse võtma ka kõike seda vaeva, mis sõduril tuleb läbi teha, ja ei tohi talle keelata natuke lusti pidada, kui selleks juhus peaks avanema. Häh! Igal inimesel omad vead; ja kuigi ta lasi mind üles puua, joome härra Admirali terviseks.”

      „Admiral laskis teid üles puua!” hüüatas Mergy. „Te olete õige uljas ühe ülespoodu kohta.”

      „Jaa, püha müristus! Ta lasi mind üles puua; aga ma ei pea viha ja joome tema terviseks.”

      Enne kui Mergy oleks jõudnud midagi edasi küsida, oli kapten kõik klaasid täis kallanud, oma mütsi peast võtnud ja käskinud kõigil oma meestel karjuda kolm korda „hurraa”. Kui klaasid olid tühjad ja kära vaibunud, küsis Mergy:

      „Miks teid üles poodi, kapten?”

      „Tühja-tähja pärast: sai üks armetu Saintonge’i klooster rüüstatud ja siis kogemata maha põletatud.”

      „Jah, aga kõik mungad ei olnud välja tulnud,” ütles kornet ja naeris täiest kõrist oma nalja peale.

      „Mis tähtsust sel on, kas see pätikari põleb natuke varem või hiljem? Ja siiski läks Admiral, kas te usute seda, härra de Mergy, ta läks marru; ta lasi mind kinni võtta ja tema ülemkohtunik pani mulle pikema jututa käpa peale. Siis kõik aadlimehed ja härrad, kes tema juures olid, isegi härra de La Nõue, kes teatavasti ei suhtu kuigi hellalt sõdurisse (kui kord kõrisse kargab, enam lahti ei lase, nagu öeldakse), ja kõik kaptenid palusid mulle andeks anda; tema aga ütles kindlalt ei. Pagana hundikõht! Küll ta oli marus, vihaga neelas oma hambaorgi alla. Te ju tunnete ütlemist ‘Jumal kaitsku meid härra de Montmorency40 paternostrite ja härra Admirali hambaorkide eest!’ – ‘Issand andku mulle andeks!’ ütles Admiral. ‘Aga marodöörlus tuleb tappa siis, kui ta on alles plikatirts, sest kui me laseme tal suureks daamiks sirguda, siis tapab tema meid.’ Selle peale tuli pastor, raamat kaenla all; meid mõlemaid viidi ühe tamme alla… mulle tundub, nagu näeksin ma seda praegugi veel, üks oks ulatus ettepoole, just nagu oleks nimelt selle jaoks kasvanud; mulle pandi köis kaela… Iga kord, kui ma sellele köiele mõtlen, läheb mu kõri kuivaks nagu tael.”

      „Sellega saad niisutada,” ütles Miia ja kallas jutustaja klaasi ääreni täis.

      Kapten kummutas selle ühe sõõmuga tühjaks. Ja jätkas nõnda: „Mina olin enda meelest juba ei rohkem ega vähem kui tammetõru, kui ma taipasin öelda Admiralile:

      ‘Oh, mu isand, kas siis niiviisi puuakse mees, kes juhtis Kadunud Lapsi Dreux’ all?’ Ma nägin, kuidas ta oma hambaorgi välja sülitas ja võttis uue. Ma mõtlesin oma südames: ‘Ahaa, see on hea märk!’ Ta kutsus kapten Cormier’ enda juurde ja ütles talle midagi sosinal; siis ütles ta ülemkohtunikule:

      ‘Tõmmake see mees oksa!’ ja keeras ise kannal ringi. Mind tõmmatigi oksa, aga vahva Cormier haaras mõõga ja raius köie otsekohe läbi, nii et mina lendasin oksalt alla, ise näost punane nagu keedetud vähk.”

      „Soovin õnne,” ütles Mergy, „et te sellest loost nii odavalt välja tulite.”

      Ta silmitses uurivalt kaptenit ja näis ennast tundvat pisut halvasti, et peab istuma mehe seltsis, kes on võlla ära teeninud; ent neil õnnetutel aegadel olid kuriteod nii sagedased, et nende üle ei saanud otsustada nii rangelt, kui seda tehtaks tänapäeval. Ühe leeri julmus õigustas mingil määral vastaspoole repressioone, ja usuvaen lämmatas peaaegu igasuguse rahvusliku poolehoiutunde. Muide, kui nüüd õigust rääkida, siis preili Miia varjatud edvistamine – Mergy meelest oli ta nüüd väga ilus – ja veiniuim, mis mõjus tema noorele ajule palju ägedamalt kui raiterite paadunud peadele, tegi ta erakordselt heatahtlikuks oma lauakaaslaste vastu.

      „Ma varjasin kaptenit üle nädala kaetud kaarikus,” ütles Miia, ,ja lasin tal väljas käia ainult öösiti.”

      „Ja mina,” lisas Trudchen, „tõin talle süüa ja juua: ta võib seda siin kinnitada.”

      „Admiral tegi näo, nagu oleks ta Cormier’ peale väga vihane; tegelikult mängisid nad seda farssi kahekesi koos. Mina sörkisin pikka aega armee sabas ega julgenud kunagi Admirali silma alla sattuda; lõpuks Longnaci piiramisel avastas ta minu tranšees ja ütles mulle: ‘Dietrich, kulla sõber, et sind üles ei poodud, siis mine ja lase nüüd ennast maha kõmmutada.’ Ja ta näitas mulle brešši41; ma taipasin, mida ta tahtis öelda, ja läksin julgelt rünnakule; järgmisel päeval läksin tema juurde Grand’Rue’l, hoides käes arkebuusikuulist läbilastud mütsi. ‘Mu isand,’ ütlesin talle, ‘mind lasti maha täpselt nii, nagu mind üles poodi.’ Ta naeratas ja ulatas mulle oma rahakukru, öeldes: ‘Selle eest saad uue mütsi.’ Sestpeale oleme ikka olnud head sõbrad. Oo, oli see alles ilus rüüstamine seal Longnaci linnas! Juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma!”

      „Ah, kui ilusad siidist riided!” hüüatas Miia.

      „Kui palju ilusat pesu!” hüüatas Trudchen.

      „Kuidas me ennast suure kloostri nunnadele näitasime!” ütles kornet. „Kakssada arkebuusiratsanikku ühe katuse all saja nunnaga!..”

      „Rohkem kui kakskümmend ütles papismist lahti,” sõnas Miia, „nii kangesti meeldisid neile hugenotid.”

      „Just seal,” pahvatas kapten, „just seal, küll oli ilus vaatepilt, kui meie argoulet’d42 läksid joogikohta, preestrirüüd seljas, hobused sõid kaeru altarilt ja meie ise jõime head kirikuveini nende hõbekarikatest!”

      Ta pööras pead, et juua nõuda, ja nägi kõrtsmikku, kes seisis, käed ristija silmad kirjeldamatu õudusega taeva poole tõstetud.

      „Tohman!” sõnas tubli Dietrich Hornstein õlgu kehitades. „Kuidas võib inimene olla nii loll, et usub kõike seda jama, mida papistide preestrid suust välja ajavad! Teate, härra de Mergy, Montcontouri lahingus tapsin ma püstolilasuga Anjou hertsogi43 aadlimehe; kas teate, mis ma tema kõhul nägin, kui ma tal vammuse seljast võtsin? Suurt siidriide tükki, mis oli täis pühakute nimesid. Tema arvas, et see kaitseb teda kuulide eest. Tohoo pime! Mina tegin talle selgeks, et pole ühtegi skapulaari, millest protestandi kuul läbi ei läheks.”

      „Oh, skapulaarid!” poetas vahele kornet. „Minu kodukohas müüakse pärgamenti, mis kaitseb tina ja raua eest.”

      „Mina eelistaksin korralikult sepistatud terasturyist,” ütles Mergy, „nagu neid teeb Jacob Leschot Madalmaadel.”

      >,Kuulake mind,” sõnas kapten, „ ei saa salata, et võib ennast haavamatuks teha. Mina räägin teile, et ma nägin Dreux’s aadlimeest, kes sai arkebuusikuuli otse keset rinda; tema oskas teha salvi, mis tegi haavamatuks ja millega ta oli ennast määrinud oma nahast alussärgi all; tema ihul polnud isegi mustjaspunast plekki, mille jätab löök.”

      „Kas te ei arva pigem, et särginahk aitas leevendada arkebuusikuuli hoogu?”

      „Ah, teie, prantslased, ei taha ka midagi uskuda. Aga mis te siis ütleksite, kui oleksite näinud sileesia ratsarüütlit, kes pani oma käe lauale, ja mitte keegi ei suutnud seda haavata kõvasti noaga lüües? Teie aga naerate ja ei pea seda võimalikuks? Küsige Miia käest. Te ju näete seda tüdrukut? СКАЧАТЬ