Pärtliöö. Prosper Merimee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neid ometi nuhtleks! Nad on tund aega siin olnud, ja pool minu mööblist on puruks pekstud. Nad on hirmsad röövlid, samasugused nagu nende pealik, Chätilloni härra, see saatana admiral.”

      “Teiesuguse halli habemiku kohta olete liiga ettevaatamatu,” sõnas noormees. „Kui te juhuslikult oleksite sattunud rääkima mõne protestandiga, võiks ta teile vastata paraja matsakaga.” Ja neid sõnu öeldes nähvas ta vastu oma valget nahksäärikut ratsapiitsaga, mida kasutas hobuse jaoks.

      „Mis!?.. Kuidas!?.. Teie olete hugenott!?.. Protestant… tahtsin ma öelda,” prahvatas jahmunud kõrtsmik. Ta astus sammu tagasi, mõõtis võõrast pealaest jalatallani, just nagu otsides tema riietusest mingit märki, mille põhjal ta võiks aimata, mis usku võõras pooldas. Uurimine ja noormehe aval ja naeratav nägu rahustasid teda pisut ja ta jätkas vaiksemalt:

      „Protestant rohelises sametkuues! Hugenott hispaania ümarkraega. Ilmvõimatu! Oh ei, noorhärra, nii uhkeid riideid ketserite seljas juba ei näe. Püha Maarja! Peenest sametist vammus on liiga ilus nende räpakäiade jaoks!”

      Samal hetkel vihises piits, ja tabades vaest kõrtsmikku otse põsele, näis viimasele otsekui kaasvestleja usutunnistusena.

      „Häbitu lobamokk! Ma õpetan sind suud pidama. Mine, vii mu hobune talli, ja et tal millestki puudu ei oleks!”

      Kõrtsmik laskis pea nukralt norgu ja viis hobuse omamoodi kuuri alla, ise manades põrgupõhja nii saksa kui prantsuse ketserid; ja kui noormees poleks talle järele läinud, et näha, kuidas tema hobust koheldakse, oleks vaene loom kui ketser oma õhtusöögist kindlasti ilmajäänud.

      Võõras astus kööki ja tervitas sinna kogunenud inimesi, kergitades elegantselt oma suurt kübarat, mida varjutas mustjaskollane sulg. Ülem oli ta tervitusele vastanud ja mõlemad silmitsesid teineteist tükike aega vaikides.

      „Kapten,” lausus noor võõras, „ma olen protestantlik aadlimees ja ma rõõmustan, leides siit eest mõningaid usuvendi. Kui see on teile meelepärane, võime koos õhtust süüa.”

      Kaptenile olid võõra peen käitumine ja elegantne riietus hea mulje jätnud ja ta vastas, et see teeb talle au. Sellepeale tegi preili Miia, noor mustlanna, kellest me rääkisime, noormehele enda kõrvale pingil ruumi; ja et ta oli loomult teenistusvalmis, andis ta noormehele isegi oma klaasi, mille kapten otsekohe täitis.

      „Minu nimi on Dietrich Hornstein,” ütles kapten, lüües oma klaasi noormehe omaga kokku. „Te olete kahtlemata kuulnud kapten Dietrich Hornsteinist? Mina olin see, kes viis Kadunud Lapsed33 Dreux’34 lahingusse ja seejärel Arnay-le-Duci35 alla.”

      Võõras taipas, miks kapten temalt niiviisi kaudselt nime küsis, ja vastas:

      „Kahjuks ei saa ma teile öelda niisama kuulsat nime, kui on teie oma; ma räägin endast, sest minu isa nimi on hästi tuntud meie kodusõdades. Minu nimi on Bernard de Mergy.”

      „Kellele te seda nime ütlete!” hüüatas kapten ja täitis oma klaasi pilgeni. „Ma tundsin teie isa, härra Bernard de Mergy; ma tundsin teda esimestest sõdadest36 peale, nagu tuntakse oma head sõpra. Tema terviseks, härra Bernard!”

      Kapten tõstis oma klaasi ja ütles meestele midagi saksa keeles. Sel hetkel, kui klaas ta huuli puudutas, viskasid kõik ratsanikud kübarad õhkuja hõiskasid. Peremees arvas, et see on signaal tapatalguteks ja langes põlvili. Ka Bernard oli üllatunud erakordsest auavaldusest; siiski arvas ta, et peab vastama sellele germaanipärasele viisakusavaldusele kapteni terviseks joomisega.

      Pudelitest, mida oli juba enne tema saabumist jõudsalt rünnatud, selle uue toosti jaoks enam ei jätkunud.

      „Tõuse püsti, uskmatu,” ütles kapten, pöördudes ikka veel põlvili oleva peremehe poole. „Tõuse püsti ja mine too meile veini. Kas sa ei näe, et pudelid on tühjad?”

      Ja et seda tõestada, viskas kornet talle pudeli vastu pead. Peremees kiirustas keldrisse.

      „Ta on paadunud jõhkard,” ütles Mergy, „aga te oleks võinud talle teha rohkem halba, kui oleksite tahtnud, kui see pudel oleks teda tabanud.”

      „Hähh!” naeris kornet mürinal.

      „Papisti37 pea on kõvem kui pudel,” ütles Miia, „kuigi veel tühjem.”

      Kornet naeris veel valjemini ja kõik tema kaaslased järgisid tema eeskuju, ja isegi Mergy naeratas, pigem küll mustlanna kauni suu kui tema õela nalja pärast.

      Toodi veini, sellele järgnes söök, ja pärast lühikest vaikust sõnas kapten täis suuga:

      „Kas ma tundsin härra de Mergyd! Ta oli jalaväekolonel härra Printsi esimese ettevõtmise38 ajal. Me magasime kaks kuud järjest ühes majas Orleans’i piiramise ajal. Ja kuidas ta praegu ennast tunneb?”

      „Tänu Jumalale, küllalt hästi oma kõrge ea kohta. Ta on mulle palju rääkinud raiteritest ja toredatest rünnakutest, mis nad tegid Dreux’ lahingus.”

      „Ma tundsin ka tema vanemat poega… teie venda, kapten George’i. Ma tahan öelda, enne kui…”

      Mergy näis kimbatuses.

      „Ta oli kõva tapleja,” jätkas kapten, „aga kuramuse tulipea. Mui oli teie isast kahju, poja usust ärapööramine tegi talle vist suurt hingevalu.”

      Mergy punastas kuni juuksejuurteni. Ta pomises paar sõna venna vabandamiseks; aga võis hõlpsasti märgata, et tema otsus venna kohta oli palju rängem kui kaptenil.

      „Ah, ma näen, see teeb teile haiget,” ütles kapten. „Jätame selle jutu. See on kaotus meie usule ja kõva võit kuningale, kes kuulu järgi pidada teda õige austusväärselt kohtlema.”

      „Te tulete Pariisist,” ütles Mergy, püüdes jututeemat vahetada. „Kas härra Admiral on kohale jõudnud? Te muidugi nägite teda? Kuidas ta ennast praegu tunneb?”

      „Ta tuli õukonnaga Blois’st, kui meie lahkusime. Ta tunneb ennast suurepäraselt; terve nagu purikas ja uljust täis. See kallis mehepoeg võib veel kakskümmend kodusõda maha pidada. Tema Majesteet kohtleb teda nii lugupidavalt, et kõik papistid lähevad kadedusest lõhki.”

      „Tõsi mis tõsi! Kuningas ei suuda teda kunagi küllalt hinnata.”

      „Eile ma nägin kuningat Louvre’i trepil, ta surus Admirali kätt. Härra de Guise’il, kes tuli tema kannul, oli hale nägu peas nagu peksasaanud penil. Kas teate, millele mina mõtlesin? Mul oli tunne, nagu näeksin ma meest, kes näitab laadal lõvi; ta laseb tal käppa anda nagu koeral; ja kuigi Gilles39 ei tee teist nägugi ja teeskleb kenasti, ei unusta ta kunagi, et käpal tema pihus on jubedad küünised. Jaa, vannun oma habeme juures, paistis nii, nagu oleks kuningas tundnud Admirali küüniseid.”

      „Admiralil on pikk käsi,” ütles kornet. (See oli omamoodi kõnekäänd protestantlikus armees.)

      „Ta on väga ilus mees oma ea kohta,” tähendas preili Miia. „Mina võtaks parem tema armukeseks kui mõne noore papisti,” lausus preili Trudchen, korneti sõbranna.

      „Tema СКАЧАТЬ