Pärtliöö. Prosper Merimee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlust, mis ilmutab hoopis teistsuguseid kavatsusi: et vabastada kuningas tema vaenlastest, vajab tema, Birague, vaid paar kokka. Viimane vahend oli märksa teostatavam kui too teine, mille ekstravagantsus tegi peaaegu võimatuks.

      Tõepoolest, kuidas poleks protestantides ärganud kahtlused, nähes ettevalmistusi väikeseks sõjaks, kus kaks alles hiljaaegu vaenutsevat leeri oleksid sel kombel kaklema pandud.

      Pealegi, et hugenottidest kergestijagu saada, olnuks nende koondamine väesalgaks ja relvastamine väga halb vahend.

      On ilmselge, et kui oleks eksisteerinud salanõu nende kõigi hävitamiseks, olnuks targem neid rünnata siis, kui nad on isoleeritud ja ilma relvadeta.

      Mina isiklikult olen kaljukindlalt veendunud, et veresauna ei olnud ette plaanitsetud, ja ma ei suuda kuidagi aru saada, et vastupidisel arvamusel on autorid, kes üksmeelselt kujutavad Caterina de’ Medicit 18 , tõsi küll, kui väga õelat inimest, aga samas kui oma sajandi ühte silmapaistvamat poliitilist aju.

      Jätame moraali natukeseks kõrvale ja uurime oletatavat plaani kasulikkuse vaatenurgast. Mina väidan, et õukonnale ei olnud see kasulik, seda enam, et see oli nii kohmakalt teoks tehtud, ja tuleb oletada, et selle mõtlesid välja väga pentsikud inimesed.

      Uurigem lähemalt, kas kuninga autoriteet pidi selle teostamisel võitma või kannatama ja kas selle teostamine oli tema huvides.

      Prantsusmaa oli jagunenud kolmeks suureks leeriks: protestantide leer, kelle eesotsas oli Conde printsi 19 surma järel Admiral; kuninga leer, kõige nõrgem; ja Guise’ide ehk tolle aja ultrarojalistide leer.

      On täiesti ilmne, et kuningas, kartes nii Guise’e kui protestante, pidi oma autoriteedi säilitamise huvides need kaks kildkonda vaenujalal hoidma. Neist ühe hävitamine tähendanuks enda andmist teise meelevalda.

      Balansseerimissüsteem oli tol ajal küllalt tuntud ja käibel. Juba Louis XI 20 oli öelnud: „ Jaga ja valitse.”

      Vaadelgem nüüd, kas Charles IX oli vaga inimene; liialdatud vagadus võinuks teda innustada vahendite kasutamisele, mis kahjustaksid tema huve. Kõik aga näitab, otse vastupidi, et kuigi ta polnud eriti sädeleva vaimuga, aga fanaatik polnud ta ammugi mitte. Pealegi tema ema, kes teda juhtis, oleks igal juhul ohvriks toonud oma usulised kõhklused, kui tal neid ülepea oli, armastuse nimel võimu vastu.

      Ent oletagem, et Charles või tema ema või, kui soovitakse, valitsus oleks kõigi poliitikareeglite vastu otsustanud hävitada protestandid Prantsusmaal. Siis kui see otsus kord juba oli tehtud, oleks arvatavasti kainelt kaalutletud sobivaimate vahendite üle selle õnnestumise kindlustamiseks. Kõigepealt tuleb siis pähe mõte, et kõige kindlam on sellisel juhul panna veresaun toime kõigis kuningriigi linnades üheaegselt, et ülekaalukate jõudude poolt rünnatud protestandid ei suudaks ennast kuskil kaitsta. Ühestainsast päevast oleks piisanud nende hävitamiseks. Nõnda oli Ahasveros kavandanud juutide hävitamise. 21

      Meie aga loeme, et kuninga esimesed käsud protestantide tapmiseks on dateeritud 28. augustiga, see tähendab neli päeva pärast Pärtliööd, kui uudis sellest suurest veresaunast oli ennetanud kuninga depešše ja alarmeerinud kõik protestandid.

      Eriti vajalik oli haarata enda valdusse protestantide kindlused. Kuni need jäävad protestantide kätte, pole kuningavõim kindlustatud. Niisiis, kui oletada katoliiklaste vandenõu, on ilmne, et kõige tähtsam olnuks La Rochelle ‘i enda kätte haavamine 24. augustil ja armee olemasolu lõunas, et takistada kõigi protestantide koondumist.

      Midagi niisugust ei tehtud.

      Ma ei saa nõustuda sellega, et samad inimesed oleksid võinud plaanitseda kuritegu, mille tagajärjed pidid olema nii olulised, ja viia see läbi nii armetult. Kõik oli tõesti nii halvasti korraldatud, et mõni kuu pärast Pärtliööd puhkes sõda taas, ja selle sõja kuulsus langes vaieldamatult protestantidele ja nad said sellest isegi uusi eeliseid.

      Ja lõpuks, Coligny tapmine kaks päeva enne Pärtliööd, kas ei kummuta see lõplikult vandenõu hüpoteesi? Milleks tappa juht enne üldist veresauna? Kas see vahend ei pidanuks hirmutama hugenotte ja neid ettevaatlikkusele sundima?

      Ma tean, et mõningad autorid omistavad Admiralile korraldatud atentaadi ainuüksi hertsog de Guise’ile; aga peale selle, et avalik arvamus süüdistas selles kuriteos kuningat ja et tapjale hüvitas kuningas, sedagi fakti pean ma argumendiks vandenõu vastu. Tõepoolest, kui vandenõu oleks olnud, oleks hertsog de Guise sellest ilmtingimata osa võtnud; ja miks siis mitte lükata perekondlikku kättemaksu kaks päeva edasi, et muuta ta kindlaks? Milleks kompromiteerida kogu ettevõtte õnnestumist ainuüksi lootusega kiirendada oma vaenlase surma kahe päeva võrra?

      Nõnda siis näib mulle kõik tõendavat seda, et need suured tapatalgud pole sugugi ühe kuninga vandenõu osa oma rahva vastu. Pärtliöö näib mulle rahva ülestõusu tagajärjena, mida polnud võimalik ette näha ja mis toimus spontaanselt.

      Ma esitan siin ülima alandlikkusega oma selgituse mõistatusele.

      Coligny oli kolmel korral läbirääkimisi pidanud kuningaga kui võrdne võrdsega: see oli põhjus, miks teda vihati.

      Pärast Jeanne d’Albret’i 22 surma olid kaks printsi, Navarra kuningas 23 ja Conde prints 24 , liiga noored, et mõju avaldada, ja Coligny oli tõepoolest ainus reformeeritute leeri juht. Tema surma järel olid kaks printsi keset vaenlase leeri ja nii-öelda vangid ning kuninga käsutuses. Nõnda oli Coligny ja ainult Coligny surm oluline Charles ‘i võimu kindlustamiseks, kes võib-olla polnud unustanud üht hertsog Alba 25 ütlust:

      „ Üks lõhe pea on rohkem väärt kui kümme tuhat konna.” Ent kui kuningas ühe hoobiga vabaneb nii Admiralist kui ka hertsog de Guise‘ ist, siis on selge, et temast tuleb ainuvalitseja.

      Ja tal tuli tehajärgmine otsus: lasta tappa Admiral või, kui soovite, ärgitada selleks hertsog de Guise ‘i, seejärel lasta seda printsi jälitada kui mõrtsukat, teatades, et ta loovutab tema hugenottide kättemaksule. On teada, et hertsog de Guise, kas süüdi või mitte Maureveli sooritatud atentaadikatses, lahkus kiiruga Pariisist ja et pealtnäha kuninga poolt protežeeritud protestandid puistasid ähvardustega üle Lorraine ‘i dünastia printsid.

      Pariisi rahvas oli tol ajal kohutavalt fanaatiline. Linnakodanikud olid sõjaväeliselt organiseeritud, nad moodustasid omamoodi rahvuskaardi, kes võis relvad haarata esimese häirekella peale. Sedavõrd kui pariislased pidasid kalliks hertsog de Guise’i tema isa mälestuse ja tema enda teenete pärast, samavõrra jälestusväärsed olid neile hugenotid, kes olid kahel korral neid piiranud. Teatav soosing, mis protestantidel oli õukonnas hetkel, kui üks kuninga õde abiellus ühe nende usku kuuluva printsiga, suurendas veelgi prote tantide ülbust ja nende vaenlaste viha. Ühesõnaga, piisas mingist juhist, kes oleks nende fanaatikute etteotsa asunud ja neile karjunud: „Tapke!”, ja nad oleksid jooksnud oma ketseritest kaasmaalasi maha nottima.

      Hertsog, õukonnas põlu all, ähvardatud nii kuninga kui protestantide poolt, pidi otsima toetust rahva käest. Ta kogub kokku linnakaitseväe juhid, räägib neile ketserite vandenõust, ärgitab neid hävitama protestante enne, kui vandenõu teoks saab, ja СКАЧАТЬ