Baby Jane. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

      ÜKS

      KUI MA NOORE ja naiste suhtes täiesti kogenematu tüdrukuna Helsingisse tulin, oli Pigi kindlasti linna kõige cool’im lesbi. Pigi oli minust kümme aastat vanem ja jõudnud Helsingi homomaailmas juba kõik ära näha. Ta oli läbi kolanud nii praegused kui juba kadunud homobaarid, pestes nende lette kord ümberläinud õlle, kord oma okse, kord mõne pisikese ülbe butch’i ninast löödud verega. Ta oli võidelnud homode õiguste eest, marssinud paraadidel ja õõtsunud Gambrini diskodel, ja tema pilt irvitas vastu seksuaalse võrdõiguslikkuse ühingu SETA ajalehest. Ta tundis kõiki ja kõik tundsid teda. Enne mind oli ta maganud viiekümne viie naisega ja varastanud autosid ja kaubelnud spiidiga. Tal olid tätoveeringud ja kehaneedid ning ta kuulas selliseid ansambleid nagu Musta Paraati ja Lords of the New Church. Tema sõjaväesaabastel olid punased paelad ja ta suitsetas Camelit. Meestesärgi juurde kandis ta punaseid trakse, põlvpükse ja lipsu. Ja tema pügatud juukseoras nägi välja nii, nagu kõditaks see reite vahel just parasjagu. Ta oli see, mida olin otsinud. Just see ja just selline. Tumedasilmne, pigisilm. Ta tõstis mu selga nagu kärbse ja kallistas nii, et uppusin temasse. Ta tahtis magades mulle kuklasse hingata, see oli tähtis, tõstsin juuksed alati eest ära, et ta mu kukla lõhnale ligi pääseks. Oma käe asetas ta mu kõhule nii, et üks sõrm ulatus nabasse. Siis ta uinus, jõudmata ära võtta pluusi ja sõjaväepükse. Kui vaid sai nina mu kuklasse. Ja võis nõnda terveks ööks jääda. Liigatamata hoidis ta mind hommikuni kaisus, tihedalt oma käte pesas. Mul ei hakanud kunagi külm, ehkki Pigi magas, olenemata aastaajast, aken lahti. Nii tugevasti hoidis Pigi mind kaisus. Nii tugevasti ja soojalt, et ma ei külmunud ära, kuigi talvel tuiskas lumi sisse.

      Pigil oli olnud tüdrukuid kuueteistkümnendast eluaastast alates. Seal Põhja-Soome väikeses külas oli Pigil temast kolm aastat vanem tüdruk ja nad tegelesid seksiga Pigi väikeses punkrokktoas plakatite ja plaatide ja juukselakipudelite keskel. Ja metsas ja pargis ja vetsus ja koolis ja sööklas ja igal poolsaarel ja tänavanurgal. Tüdruk oli Pigi hommikuti autoga kooli viinud ja pärastlõunal vastu tulnud. Pigi hüppas tema rokkmusta paukuvasse autosse ja nad sõitsid seksima. Minu jaoks oli see kõik cool. Pigi segas jooke cool’ilt ja vilistas cool’ilt. Ta oskas oma naise cool’ilt välja viia ja talle mantli cool’ilt selga aidata. Ta tellis taksod ja otsis vabad kohad ja kindlustas naisele hea enesetunde. Ta viis mind homobaaridesse väljaspool järjekorda sisse ja esitles kõikidele. Naiste pidudel tantsisime aeglasi tantse ja taas hingas ta mulle kuklasse. See oli täiuslik.

      Pigi telefon helises alatasa.

      Restoranis täitus Pigi laud kohe tuttavatest.

      „Kuidas läheb, vana lesbi?”

      „Mis ikka, mis ise teed?”

      Arvasin, et tüdruk on mõni ammune tuttav, aga kus sellega, Pigil tekkis kogu aeg uusi tuttavaid. Näiteks võis Pigi kaasa võtta mõne äsja kapist välja tulnud Põhja-Soome tüdruku ja viia ta naiste pidudele või tutvustada oma sõpradele Imatralt tulnud tüdrukuid. Põhja-Soome tüdruk võttis Pigi riietest šnitti, ostis samast poest sõjaväepüksid ja – saapad, lõikas juuksed samamoodi lühikeseks ja hakkas isegi rääkima nagu Pigi, Pigilt kuuldud nalju edasi jutustama ja Pigi leiutatud hüüdnimesid kasutama. Ta kavatses lasta augud teha kõigepealt ninasse. Kuigi see Pigi keeleneet on muidugi päris cool, aga vast kõigepealt siiski ninasse. Eks hiljem paistab. Pigi ütles küll, et see pole valus, keelde tähendab, aga keel on ikkagi… keel – tähtis vidin naisele, kellele meeldivad naised. Ja lause lõppu pigilik irvitus. Järgmisel korral, kui tüdrukut nägin, oli tal teadagi neet keeles ja ta demonstreeris seda uhkelt Pigile. Siis Pigi naeris niimoodi kõiketeadvalt, nagu ta tihti naeris. Tema naerus oli mingi varjund, mis ütles: ma tean, kuidas sinuga magama peaks. Ja kui ta oma häälel sellega uhkeldada lasi, ei kahelnud kuulaja hetkekski, et see on tõsi.

      Kui kuuled lauljat rääkimas, valmistab tema hääl üldjuhul pettumuse, nii tavaline ja argine on see. Aga Pigi hääle võlu ei muutunud sellest, mida ta oma häälega tegi. Soovi korral võttis ta oma häälega õnge kelle tahes, naise või mehe, koera või kassi. Ta rahustas oma häälega tormid ja nutvad lapsed, unetud leidsid tema hääles puhkamist ja rõhutud tundsid, kuidas nende süda avaneb ja kergeks muutub. Vaenlase kooris ta hääl kaitsetuks, kuid jäi sajatadeski sulniks ja pimestavaks, solvateski vangistavaks.

      Tema hääl vetrus, vingerdas ja paindus, muutus kelle hääleks tahes ja pöördus samas jälle kooreseks iseendaks tagasi. Kõik sõnad, mida jumalike häälte kohta kasutatakse, olid tema hääle kirjeldamiseks valed, see hääl ei meenutanud kellegi häält, mitte ühtegi kindlat isikut või lauljat, tuttavat raadio- või telehäält. See ei olnud sametine, tume ega kähe, kuigi tundus sulnis kui rindade nahk, sameti kõdistus kaelal või soe käsi särgi all. Nagu jooks see hääl tumedat kakaod ja sööks mandleid. Oli see hääl ju kähegi, kuid kähe sel viisil, nagu suveöine mets on sume ja selge ühtaegu, kui puud seisavad hämaruses ja taevas helendab. Seda häält kuuldes tundus, nagu paneks pea padjale, mis on täidetud roosi ja liilia kroonlehtedega. Tema hääl kostis nagu kardemoni lõhn. Nagu kaneel. Musträstas, kelle kurk on tehtud kaneelist ja kardemonist.

      Pigi oli alati olnud vigurdaja ning naljahammas ja tema hääl oli nutva klouni hääl, mis pimestas ja pettis, ja peitis Pigis kõik selle, mille ta tahtis nähtamatuks jätta. Oma hääle taga oli ta kaitstud. See oli tema kaitsevärv, mis muutus vastavalt olukorrale, ja keegi ei kahtlustanudki, et Pigisugusel imelisel ja säraval isiksusel võiks kunagi häda käes olla. Pigi oli nii vaimukas, nii väle. Enne kui keegi jõudis märgata, oli ta inimesest juba verbaalse pilapildi joonistanud, joonistanud vaid paari sõna abil särava karikatuuri, mis naerutas kogu seltskonda ning pani pilkealuse punastama ja taanduma. Pigi oli selles nii põrgulikult väle, et keegi ei jõudnud end kaitsta.

      Minagi sain oma osa. Kuna mul on naise kohta suured jalad, kutsus ta mind lampjalaks, mu kingi suuskadeks ja sukki suusakottideks. Sain iga päev uued nimed.

      Kuna mul on suur suu, olin mokamoor.

      „Ära oma mokki ripakile jäta.”

      Kuna mul on suur nina, oli mul alati halloween.

      Ja kui ma ütlesin, et jäta järele, vastas Pigi:

      „Sulle ju meeldib!”

      Pigi pimestas mind oma torgetega niivõrd, et võttis aega, enne kui õppisin kuulma tema hääles seda, millal tal tõsi taga on. Millal ta tõeliselt hirmul on. Millal ta häälest kostab läbi paaniline hirm.

      MEIE ESIMESED ÜHISED KUUD olid kuumad ja suvised ning kuna kummalegi meist ei meeldinud palavus, püsisime jahedates siseruumides ja käisime öösiti baaris. Palavus ei sobinud meile, sest ravimid panid meid mõlemat tugevalt higistama, ja meist voolas vett nii palju, et päeval välja minnes oleksime liigset tähelepanu äratanud. Me ei saanud peaaegu üldse oma asju ajada – higistamist oleks tõlgendatud kui võõrutusnähet või vähemalt pohmakat. Higistamine kuulub nimelt selliste asjade hulka, millele täiesti tundmatud inimesed peavad vajalikuks tähelepanu juhtida. Just nagu ma ei teaks, et higistan. Just nagu tema ei teaks. See suvi oli võimatu, võimatu oli välismaailmaga mingitki sidet pidada, nii ma siis ei üritanudki, välja arvatud öised restoraniskäigud. Sellel suvel elasime ühesugust elu, käisime ühes taktis, olime lahutamatult üks ning kihutasime taksoga Kaisaniemi terrassile, mis oli lahti ka öösel, ja seetõttu meile, higistajatele, täiuslik, võtsime kurve Kallio kitsastel tänavatel ja kudrutasime tagaistmel, ning Pigi sosistas mulle kõrva, mida ta minuga teeb, kui tagasi jõuame.

СКАЧАТЬ