Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägu, et teda ära petta, kui ainult mingite varasemate põlvkondade eksootiline eripära kahetsusväärsel kombel välja ei löö.”

      „See kõlab natuke liiga optimistlikult,” arvas Candace.

      „Sellist asja tuleb muuseas sageli ette,” ütles Scarlet. „Minu teada on meie riigi lastest päris suur protsent selliseid, kes pole tegelikult selle mehe sigitatud, kes peab ennast lapse isaks.”

      „Minu arvates sa peaksid ikka üles tunnistama,” ütles Letizia.

      „Ja riskima Pete’ist ilmajäämisega?” imestas Angelica.

      „On ta üldse seda väärt, et temast kümne küünega kinni hoida?” tahtis Candace teada. „Milline see sinu armuke on?”

      „Igatahes mitte abielluja tüüp,” vastas Kate.

      „Juba abielus?”

      Kate raputas pead. „Ma ei saa öelda. Ma pole talle lapsest rääkinud ega kavatse seda teha. Ausalt öeldes valmistab see meie põgus armuseiklus talle pigem piinlikkust. Me mõlemad oleme valmis teesklema, et meie vahel pole kunagi midagi juhtunud.”

      Candace oigas. „Kahjuks istub seal sees keegi, kes võib kinnitada, et juhtus küll.” Lakitud küüs osutas Kate’i kõhtu.

      Kate muigas. „Aga ta ei ütle midagi.”

      „Mitte veel,” märkis Angelica.

      Kell pool neli läksid sõbrannad üheskoos lapsi koolist koju tooma ja rääkisid oodates taga Jenna Elrichit, kes karjus telefonis prantsuse keeles oma õnnetu palgalise peale. Lastega koju jõudnud, läks Angelica üles vahepeal saabunud meile lugema. Mitte kunagi varem polnud ta seda võimalust nii kannatamatult oodanud. Ta avas lootusrikka naeratusega postkasti. Talle oli kirjutanud tema agent, kes kutsus teda lõunale, ja veel oli tulnud meil Jack Meyerilt.

      Kallis Salvei, teie kiri on kõige erutavam sündmus ühe vaese vana koera elus, kes lamab siin veranda peal, igavusest hall ja hüljatud! Ma kuulen teie lausetes te häält ja naeru, kujutan nimelt elavalt ette, kuidas te naersite oletuse juures, et minu veranda on sama suur kui Olivier’ oma. Kui Olivier’l on vähegi oidu, siis ei tahagi ta endale suuremat liikumisruumi, vaid lesib rahulolevalt teie kõrval, õnnelik veranda üle, mis ulatub täpselt ta ninaotsast pidevalt lehviva sabani. (Teadmine, et tal on õnn teiega abielus olla, sunnib teda kindla peale kogu aeg sabaga vehkima.) Mis puudutab minu võimalikke vaimusähvatusi, siis ma püüan neid teie jaoks üles märkida, vaadates tagasi elatud elule ja kõigele, mida olen kunagi kogenud. See töö võtab veel aega. Võib-olla saan selle teile siis üle anda, kui te Lõuna-Aafrikasse tulete, loodan, et võimalikult varsti!

      Teie Koer Verandal.

      Viies peatükk

      „Otsi igalt poolt ilu, sest seda leidub kõikjal, kui vaid tähelepanelikult vaadata!”

Täiusliku õnne otsinguil

      Angelica põrnitses Jacki meili, huultel mänglemas häbitult üleannetu naeratus. Ta sai väga hästi aru, et ei tohiks meest julgustada. Kuid võimalus, et nad üldse veel kunagi kohtuvad, oli peaaegu olematu. Jack elas turvalise vahemaa taga kaugel Lõuna-Aafrikas. Isegi kui ta jälle Londonisse tuleb, ei oskaks Angelica mitte kuidagi põhjendada temaga lõunale minemist ja Olivier’ eest salaja ei julgeks ta seda iialgi teha. Sest siis jalutaks kindla peale vastu mõni tuttav ja ta jääks armetult vahele. Ta lõbustas ennast mõnda aega nende mõtetega, mängides unistusega, millel polnud nagunii määratud täituda.

      Talle täiesti mitteomase hulljulgusega kirjutas Angelica vastuse.

      Kulla Koer Verandal, mulle tundub, et õnneliku elu oluline tagatis on oskus leppida olemasolevaga. Kas pole mitte soov saada endale midagi saavutamatut rahulolematuse peamine põhjus? Salvei

      Ta sisestas kõhklematult käskluse „saada”. Ta jäi veidikeseks vastust ootama. Õige pea on aeg minna alla laste mängutuppa, et anuda, sundida ja kavalusega keelitada neid homseid koolitükke ära tegema, kuid täna oli Angelical raske arvuti eest tõusta. Just siis, kui ta oli otsustanud ennast kokku võtta, helises telefon. See oli tema agent Claudia Hemmingway.

      „No tere, Angelica. Kuidas kirjutamine edeneb?”

      „Jõudsasti,” valetas Angelica. „Tegin just täna otsa lahti.”

      „Suurepärane. Ootan juba põnevusega esialgset visandit.”

      „Ära nüüd kohe hoogu satu. Mul pole veel niipea midagi ette näidata, heal juhul alles pärast jõule.”

      „Pole viga, peaasi, et kirjutamine edeneb. Kuule, me peaksime sinuga lõunale minema. Mul on paar ettepanekut, mis vajaksid läbi arutamist.”

      „On need head ettepanekud?”

      „Minu arvates küll.” Ta jätkas pärast lühikest pausi. „Ma pole sind terve suvi üldse näinud. Oleks aeg jälle maha istuda ja aru pidada.”

      „Oi ei, sa hakkad mulle jälle auku pähe rääkima, et ma Austraaliasse läheksin.”

      „Ma ju lubasin, et ei hakka.”

      „Ma ei saa nii pikaks ajaks oma laste juurest ära minna, nagu sa väga hästi tead.”

      „Ja saan sinust suurepäraselt aru, kuigi ausalt öeldes…”

      „See teeks mu karjäärile nii palju head. Olivier, muuseas, ei pea seda üldse mingiks karjääriks.”

      „Raha, mida sa oma kirjutamisega teenid, ei lase seda küll kuidagi teisiti nimetada.”

      „Eks katsu mu mehele sellist juttu ajada.”

      „Kuule, ma tõesti ei kavatse mõjutada sind Austraaliasse lendama. Minu sõna selle peale. Istume lihtsalt maha nagu vanad sõbrad, sööme koos lõunat ja koostame kava sinu uue raamatu ilmutamiseks. Millal sul aega oleks?”

      „Kuidas oleks novembri lõpp? Tean, sinna on palju aega, aga ma lihtsalt ei taha laua tagant tõusta, kuni sulg jookseb.” Selle aja peale saaksin ehk vähemalt midagi kirja pandud.

      „Suurepärane. Ma ei taha mingil juhul su loomingulist protsessi segada.”

      Kuni Claudia kalendermärkmikku lehitses, kostis Angelica arvutist heli, mis teatas uue sõnumi saabumisest. Ja seal seisiski rasvaste tähtedega saatja nimi: Jack Meyer. „Kuidas sulle sobib kahekümnes, see on neljapäev?” küsis Claudia. „Võiksime minna Sotheby kohvikusse. Minu teada sulle meeldib see koht.” Vastust ei tulnud. „Angelica? Oled veel kuuldel?”

      Kõnetatu rebis pilgu monitorilt. „Jah, jah, muidugi olen. Vabandust, üks saabunud meil juhtis tähelepanu korraks kõrvale.” Ta lappas rutakalt oma kalendermärkmikku, kärsitu kõnet lõpetama, et saaks kohe lugeda, mida Jack talle vastas. „Kahekümnes november. Panin kirja.”

      „Väga tore. „Jätan su nüüd segamatult kirjutama ja meili lugema.”

      Telefoni käest pannud, pöördus Angelica tagasi arvuti juurde.

      Kallis kaunis Salvei, minu puhul kujutab igatsus selle järele, mis on saavutamatu, endast tohutut väljakutset, mis pakub mulle ootusärevuse kujul suurt naudingut. Võib-olla tõesti on olemasolevaga leppimine kui puhas hingeline seisund СКАЧАТЬ