Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

      Ta luges Jacki meili kümneid kordi uuesti läbi. Ta pea oli selge nagu kristall ja mõtted tiksusid nagu õlitatud kellavärk. Kui ma keeldun, siis jätab see mulje, et olen turtsakas ja arvan endast teab mida. Pealegi ma nii tahan teda näha. Olen peaaegu neljakümnene ja mul on ometigi õigus teha mis tahan. Niisiis ei tohi Olivier sellest midagi teada. Ütlen talle, et lähen lõunale oma kirjastuse juhatajaga, see annab mulle kenasti alibi, kui keegi peaks nägema, kuidas ma võõra mehega restoranis istun. Olivier pole mu kirjastajaga mitte kunagi kohtunud, isegi mitte minu agendiga – kui järele mõelda, siis ta ei tunne üldse kedagi, kes on seotud mu tööga. Põmmpea, ütleks Candace selle peale. Paras talle!

      Vaevalt oli Angelica meili teele saatnud, kui ta juba helistas Candace’ile. „Candace, mina siin.”

      „Tere, tibukene, mis uudist?”

      „Pane mulle otsekohe Richard Wardi salongis aeg kinni.”

      Kaheksas peatükk

      „Õnnelik on see, kes mõtleb, räägib ja tegutseb kõrgema eesmärgi nimel.”

      Nii hakkasidki nad jälle meile vahetama. Jack pidi viieks päevaks Londonisse tulema, saabuma 13. oktoobril ja lõuna lepiti kokku 14. peale, mis oli teisipäev. Ta lubas kusagil laua reserveerida ja Angelicale hiljem teada anda.

      Angelica ei osanud enam mitte kuidagi olla, igatsus Jacki näha ja sisemine sund jääda korralikuks emaks ja abikaasaks rebisid teda vastakates suundades. Tema meeleolu kõikus õnneuimast paanilise hirmuni. Pea tuikas hinges möllavast segadusest. Öösiti unetult asemel lamades, küüned näritud, pani kiusatus maitsta keelatud vilja ta südame ärevalt pekslema.