Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ armsamate koomiksitegelastest mänguasjade sokutamisega kooliranitsasse. Angelica vahetas kaubamajast ostetud püksid J Brandi disaineriteksaste vastu, lükkas jalad Isabeli soovitatud pruunidesse platvormidesse ja tõmbas selga Burberry khakivärvi jaki.

      Joe viskas talle pilgu peale ja noogutas heakskiitvalt. „See on juba parem,” ütles ta.

      Angelica lisas komplektile veel igaks juhuks Yves Saint Laurent’i kuldse kaelaehte ja mõistatas, kas ka teised emad peavad riideid valides oma laste sõna kuulama.

      Koolimaja väravate ees valitses täielik kaos. Klantsima löödud autod, palgalised juhid roolis, olid muu liikluse praktiliselt seisma pannud. Mõnel väikesel koolilapsel käis varjuna järel ihukaitsja, sidepidamise-nublakas tähtsalt kõrva torgatud, samal ajal kui ülikonnastatud esindusliku välimusega isad ja pikajalgsed Pradat kandvad, blondide sirgendatud juustega päevitunud emad püüdsid vaos hoida oma lapsi, kes kõnniteel sõpru tervitasid ja läbisegi erutatult lobisesid. Õhk oli paks parfüümist ja häälte paabelist, aeg-ajalt kostis ärritatud pominat mõne kohaliku elaniku suust, kes püüdis oma koeraga Kensingtoni parki jalutama pääseda. Angelica elas koolile piisavalt lähedal, et jalgsi minna, ja peatus tee peal tuttavatega juttu puhuma.

      Nad surusid kätt kooli direktrissil, kes kiitis, et lapsed on vahepeal kõvasti kasvanud ja päike on nende juuksed päris heledaks pleegitanud. „Me veetsime suve Olivier’ perekonna juures Provence’is,” ütles Angelica, tajudes samas, et see kõlab tegelikkusest palju glamuursemalt. Olivier’ naissoost sugulased olid kõik pahurad, kibestunud nõiad, kelle ülim eesmärk näis olevat teha need, kes nende lähedusse sattusid, sama õnnetuks, kui nad ise olid. Ainus valguskiir oli äi, sarmikas ja armastusväärne vana kooli härrasmees, kelle kuiv, pisut küüniline naljasoon suutis Angelica alati naerma ajada, kuigi enamasti olid ta naljad suunatud oma naise ja tütre pihta.

      Angelica rõõmustas, kui nägi vestibüülis Candace’it ja Letiziat Scarletiga juttu puhumas. Teda lähenemas nähes haaras Scarlet tal küünarnukist, ise elevusest pakatades. „Angelica, sulle on tekkinud austaja!”

      „Tal on päris palju fänne,” torkas Candace vahele.

      „Kindlasti, aga see üks on temast lausa vaimustuses.”

      „Kes siis?” päris Letizia.

      „See saatanlikult atraktiivne lõuna-aafriklane, kelle ma panin õhtusöögilauas tema kõrvale istuma. Ma ise üldse ei märganud, kuidas teie kahe vahel hakkas sädemeid pilduma.”

      Angelica punastas ja kohendas ükskõikse liigutusega juukseid. „Ta oli päris tore lauanaaber.”

      „Tema igatahes leiab, et sina oled lihtsalt jumalik! Ta helistas mulle ja kiitis, kui haruldane ja eriline naine sa oled. Hah! Nagu ma ise ei teaks!”

      „Loodetavasti ta ikka teab, et Angelica on abielus,” märkis Letizia.

      „Mees on ise ka abielus, aga see ei takista teda flirtimast nagu vaba ja vallaline.” Scarlet tõi kuuldavale käheda naerupahvaku. „Teate, ma käisin eile Claphamis oma akupunktuuris ja nägin järsku, et tema koputab seal tänava teises otsas mingile kitsale uksele. Jättis kuidagi närvilise mulje. Mul tekkis tahtmine hüüda ja lehvitada, aga kuna mulle on teada selle mehe ringitõmbaja-kuulsus, pidasin paremaks mitte segada.”

      „Läks armukesele külla?” oletas Candace.

      „Kindla peale,” oli Scarlet sama meelt. Angelica tundis endalegi üllatuseks valusat armukadeduse-torget. Scarlet jätkas: „Ta võib ju halvasti käituda, aga mõjub ikkagi ligitõmbavalt.”

      „Minuga ta küll halvasti ei käitunud,” vaidles Angelica nagu muuseas vastu. „Ainult flirtis natuke.”

      „Loodan, et Olivier märkas seda,” ütles Scarlet. „Talle teeks ainult head ise ka oma rohtu maitsta.”

      Kõik neli saatsid oma lapsed uutesse klassiruumidesse. Candace’i võsukesed jätsid teised muidugi varju – koolivormid eeskujulikult pressitud-triigitud, kingad viksitud ja juuksed siledad nagu läikiv siid. Lahkudes kummardus Candace oma lapsi kaisutama, nagu ootaks neid ees pikk teekond, mitte lühike koolipäev. „Mitte kuidagi ei tahaks neid siia maha jätta,” ütles ta, silmad veekalkvel, kui sõbrannad mööda koridori minema kõndisid.

      „Neile meeldib ju siin,” lohutas Angelica.

      „Muidugi, neile meeldib – aga mina? Mulle mõjub see laastavalt.”

      Angelica ei saanud muidu, kui pidi nii jabura väite peale naerma. Candace oma maniküüritud küünte, kena soengu ja ilusa näoga oli kõike muud kui inimvare. Nagu alati, oli ta ka täna laitmatult riides: kitsad teksased madalate kingadega, oliivikarva kašmiirvest säravvalge pluusi peal. Käevangus Birkini nime all tuntud lemmikkott, mis peaaegu varjas ära hiigelsuure teemantsõrmuse, mille Harry oli toonud talle oma viimaselt ärireisilt Hongkongi. Angelica oli kindel, et tema lapsed ei tee mitte kunagi oma ema välimuse kohta kriitilisi märkusi. „Nad on sul vähem kui seitsme tunni pärast kodus tagasi.”

      „Tean, aga see esimene päev on alati ränk. Ma vihkan seda, kuidas maja järsku tühjaks jääb. Ainus heli on Florencia lohisevad sammud, kui ta koristades trepist üles-alla käib, ja isegi Ralph lamab tujutult oma korvis, sest pole lapsi, kes temaga mängiksid. Jumal tänatud, et me läheme täna välja lõunat sööma. Ei kujuta isegi ette, et peaksin terve päeva kodus istuma ja kellaosuteid vahtima.”

      „Mina kavatsen ometi kord kirjutuslaua taha istuda,” teatas Angelica ja küsis endalt samas, mida ta mõtleb seal peale hakata.

      „Mina lähen poodlema. Põrgusse kogu see masu!”

      „Ma isegi ütleksin, et masu ajal on poodlemine lausa kohustuslik. See, et poodnik oma vaheltkasust ilma jääb, ainult suurendab üleüldist häda ja viletsust.”

      „Rõõm kuulda nii elutervet suhtumist. Ma mõtlesin, et põikaks õige Harvey Nicholsi butiiki – kas sa ei tahaks seal esimesel korrusel pisut ringi vaadata?”

      „Kõlab ahvatlevalt, aga ma tõesti pean ennast kokku võtma. Isegi e-post on mitu nädalat lugemata.”

      Nad trügisid teiste lapsevanemate vahelt tänavale, kus Candace’it ootas tema autojuht. Esiistmele laskunud, lehvitas ta Angelicale oma sõrmustatud käega. „Nägemist,” hüüdis ta, telefon juba kõrva ääres.

      Angelica lonkis kodu poole, kujutades elavalt ette, kuidas Joe ja Isabel ennast uutes klassiruumides sisse seavad, kui keegi teda teiselt poolt tänavat hüüdis. See oli Jenna Elrich. Angelica süda vajus saapasäärde. Jenna, laps käe otsas, tuli juba üle tänava tema poole, pööramata vähimatki tähelepanu Range Roverile, mis pidi järsult pidurdama, et neile mitte otsa sõita. „Kuidas elad?” küsis ta, hääldus veel ameerikapärasem kui Candace’il.

      „Hästi,” vastas Angelica, pilk naelutatud puhevil soengule ja hiigelsuurtele päikseprillidele, mis andsid kandjale putuka välimuse. Jenna päevitus oli toon toonis tema Gucci käekotiga, kuid see ei suutnud pehmendada näo jäist ilu.

      „Kuidas Joel läheb?”

      „Kooli algusest elevil.”

      „Zeus ei tahtnud täna üldse kooli minna. Pidin jonniva lapse jõuga voodist välja tirima. Mais Maman, je ne veux pas aller a l’école!7 Oli ju nii, Zeus?” Angelicat lausa jahmatas selline edvistamine. Tema laste isa oli prantslane, kuid talle poleks tulnud pähegi nende keeleoskusega praalida.

СКАЧАТЬ