Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lootuse lapsi saada, kuid ometi oli Cressen ennast sageli isana tundnud. Robert, Stannis, Renly… kolm poega, keda ta oli kasvatanud pärast seda, kui tormine meri isand Steffoni endale nõudis. Kas ta oli seda nii kehvasti teinud, et pidi nüüd vaatama, kuidas üks neist teise tapab? Ta ei võinud seda lubada, mitte mingil juhul.

      Kõige selle taga oli see naine. Mitte emand Selyse, vaid see teine. Söandamata tema nime välja öelda, olid teenrid hakanud teda kutsuma punaseks naiseks. „Mina ütlen ta nime välja,” sõnas Cressen oma kivist põrgukoerale. „Melisandre. Tema.” Melisandre Asshaist, nõiatar, varjusiduja ja R’hllori – Valguse Isanda, Tule Südame, Leegi ja Varju Jumala preestrinna. Melisandre, kelle meeletus ei tohtinud levida Lohekivist kaugemale.

      Pärast heledat hommikuvalgust tundus meistri kamber hämar ja sünge. Kohmetanud kätega süütas vanamees küünla ja viis selle oma töötuppa lindla trepi all, kus riiulitel seisid korralikult reas tema salvid, ravimjoogid ja arstirohud. Ta otsis kõige alumiselt riiulilt, masajate savist salvipurkide rea tagant sügavsinisest klaasist pudelikese, mis polnud suurem kui tema väike sõrm. See klõbises, kui ta seda raputas. Cressen puhus pudelilt tolmukorra maha ja viis selle oma laua juurde. Raskelt oma toolile vajunud, tõmbas ta korgi pealt ja puistas astja sisu välja. Tosin kristalli, mitte suuremad kui seemned, rabisesid pärgamendile, mida ta lugenud oli. Need küütlesid küünlavalgel nagu vääriskivid, nii purpurpunased, et meistri peast käis läbi mõte, et ta polnud kunagi varem õieti näinud, mis värvi need on.

      Kett tema kõri ümber tundus väga raske. Ta puudutas ühte kristalli kergelt väikese sõrme otsaga. Nii väikeses asjas peitub võim elu ja surma üle. See oli tehtud ühest kindlast taimest, mis kasvas ainult Nefriitmere saartel, maailma teises otsas. Selle lehti tuli laagerdada ja laimidest ja suhkruveest ja teatud haruldastest Suvesaarte vürtsidest tehtud leotises immutada. Lehed võis hiljem ära visata, jooki ennast aga tuli tuhaga paksendada ja sellel siis kristalliseeruda lasta. See oli aeglane ja vaevanõudev protsess, koostisosad kallid ning raskesti hangitavad. Kuid Lysi alkeemikud tundsid seda moodust, samuti Braavose Näota Mehed… ja ka Cresseni kildkonna meistrid, kuigi sellisest asjast ei räägitud väljaspool Tsitadelli müüre kunagi. Kogu maailm teadis, et meister sepistab endale hõbedast lüli siis, kui ta omandab ravitsemiskunsti – kuid maailm pidas paremaks unustada, et mehed, kes oskavad ravitseda, oskavad ka tappa.

      Cressen ei mäletanud enam, kuidas asshailased seda lehte ja lüseeni mürgitajad seda kristalli nimetasid. Tsitadellis nimetati seda lihtsalt kägistajaks. Veinis lahustatult pani see inimese kõrilihased igast rusikast kõvemini kokku tõmbuma ja sulges tema hingetoru. Väidetavalt tõmbus ohvri nägu sama punakaslillaks nagu väike kristallseeme, millest tema surm oli välja kasvanud, kuid sama juhtus ka inimesega, kes lämbus kurku tõmmatud toidupalukese kätte.

      Ja just eelseisval õhtul tahtis isand Stannis korraldada pidusöögi oma läänimeestele, oma aulikule abikaasale… ja punasele naisele, Melisandrele Asshaist.

      Ma pean puhkama, ütles meister Cressen endale. Kui pimedaks läheb, pean ma kogu oma jõu kokku võtma. Minu käed ei tohi väriseda ja minu vaprus kõikuma lüüa. See on kohutav tegu, kuid seda tuleb teha. Kui jumalad on olemas, andestavad nad mulle kindlasti. Ta oli viimasel ajal väga halvasti maganud. Väike uinak annab talle eelseisvaks katsumuseks reipust. Ta tuikus väsinult oma voodi juurde. Ent kui ta silmad kinni pani, nägi ta ikka veel komeedi valgust, punast ja lõõmavat, mis pakatas heledalt tema unenägude pimeduses. Võib-olla on see minu komeet, mõtles ta lõpuks uniselt, just enne seda, kui uni ta oma rüppe võttis. Vere märk, mis ennustab roima… jah…

      Kui ta ärkas, oli täiesti pimedaks läinud, tema magamiskamber kottpime ja kõik tema luud-liikmed valutasid. Cressen upitas ennast istukile, pea tuikamas. Kepi järele kobades ajas ta ennast taarudes jalule. Nii hilja, mõtles ta. Nad ei kutsunudki mind. Teda kutsuti alati pidusöögile, pandi istuma tähtsate külaliste lähedale, isand Stannise ligidusse. Tema silme ette kerkis tema isanda nägu – mitte selle mehe, kes ta nüüd oli, vaid selle poisi, kes ta kunagi oli olnud, seismas külmas varjus, sellal kui päike tema vanema venna peale paistis. Ükskõik mida ta ka tegi, oli Robert teinud seda juba varem … ja paremini. Vaene poiss… ma pean kiirustama, tema pärast.

      Meister leidis kristallid sealt, kuhu ta oli need jätnud, ja kraapis need pärgamendilt kokku. Cressenil polnud õõnsaid sõrmuseid, mida Lysi mürgitajad kuulu järgi eelistasid, kuid tema talaari avarate varrukate sisse oli õmmeldud terve hulk suuri ja väikeseid taskuid. Ta peitis kägistaja seemned ühte neist, lükkas ukse valla ja hõikas: „Pylos? Kus sa oled?” Vastust saamata hõikas ta uuesti ja valjemini: „Pylos, ma vajan abi.” Kuid vastust ei tulnud nüüdki. See oli kummaline; noore meistri kamber asus vaid pool trepikäänu madalamal, otse kuuldekauguses.

      Lõpuks oli Cressen sunnitud teenrid kohale hõikama. „Tehke ruttu,” käsutas ta neid. „Ma jäin liiga kauaks magama. Nad juba söövad… ja joovad nüüd… mind oleks tulnud üles ajada.” Mis oli meister Pylosega juhtunud? Cressen ei saanud sellest lihtsalt aru.

      Tal tuli taas pikast koridorist läbi minna. Suurte akende taga sahistas öine tuul, tulvil mere teravat hõngu. Lohekivi müüridel hubisesid tõrvikud ja Cressen nägi taamal väeleeris põlemas sadu toidulõkkeid, nagu oleks täheparv maa peale langenud. Ülal taevas lõõmas punaselt ja kurjaendeliselt komeet. Ma olen liiga vana ja tark, et selliseid asju karta, kinnitas meister endale.

      Suursaali sissekäik asetses kivist lohe suus. Selle ette jõudnud, käskis Cressen teenritel lahkuda. Oli targem üksinda sisse minna; ta ei tohtinud nõrk välja näha. Raskelt oma kepile toetudes tõusis Cressen viimastest astmetest üles ja komberdas sissekäigu hammaste alla. Kaks vahimeest avasid tema ees raske punase ukse, kust äkitselt pahvatas kära ja valgust. Cressen astus edasi lohe kurku.

      Üle nugade ja taldrikute klobina ja summutatud lauajutu kuulis ta, kuidas Ruudunägu laulis: „…varjud siis, löövad siis, löövad siis,” saateks lehmakellade tilin. Sedasama hirmuäratavat laulu oli ta laulnud sama päeva hommikul. „Ei enam kao need varjud siis, enam siis, enam siis.” Alumiste laudade ääres istusid tihedalt koos rüütlid, amburid ja rändsõdurite salgapealikud, kes murdsid musta leiva pätside küljest tükke ja kastsid neid oma kalasupi sisse. Siin ei kõlanud valju naeru ega rämedaid hõikeid, mis kärpisid teiste meeste pidusöökide väärikust; isand Stannis sellist asja ei lubanud.

      Cressen suundus poodiumi poole, kus istusid isandad kuninga seltsis. Ta pidi Ruudunäo ümber laia kaare tegema. Kellukeste helina saatel kepslev narr ei näinud ega kuulnud tema liginemist. Ühelt jalalt teisele kareldes taarus Ruudunägu äkitselt Cressenile otsa, nii et meistril kepp käest lendas. Nad prantsatasid koos kõrkjate sisse maha, käed-jalad läbisegi ning nende ümber rõkatas äkitselt vali naer. Kindlasti pakkusid nad koomilist vaatepilti.

      Ruudunägu oli pooleldi meistri peal siruli, kirju narrinägu otse Cresseni oma vastas. Sarvede ja kellukestega plekk-kiiver oli tal peast pudenenud. „Mere põhjas kukud sa üles,” kuulutas ta. „Ma tean, ma tean, oh-oh-oo.” Itsitades veeretas narr ennast meistri pealt maha, kargas püsti ja tegi paar tantsusammu.

      Püüdes halva mängu juurde head nägu teha, naeratas meister nõrgalt ja püüdis jalule tõusta, kuid tema puus tegi sellist valu, et ta lõi hetkeks kartma, et on selle jälle täiesti katki murdnud. Ta tundis, kuidas tugevad käed tal kaenla alt haarasid ja ta püsti tõstsid. „Tänan teid, ser,” pomises ta ja pöördus, et näha, kes rüütlitest talle appi oli tulnud…

      „Meister,” sõnas emand Melisandre, kelle madalas hääles kostis Nefriitmere muusikat. „Te peaksite ettevaatlikum olema.” Nagu alati, oli ta pealaest jalatallani punases – pikas avaras leekpunases voogavast siidist kleidis, millel olid villased käised ja mille pihikuosa sügavatest lõhikutest paistis veel tumedam verekarva alusriie. Kaelas kandis ta punasest kullast keed, mis oli rohkem pingul kui ükski meistrikee СКАЧАТЬ