Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alla viib, on see kindel surmaminek. Tal pole piisavalt mehi. Ma ütlesin talle seda, aga te ju teate, kui uhke ta on.” Davos kergitas oma kinnastatud kätt. „Enne kasvavad mulle sõrmed tagasi, kui see mees aru pähe võtab.”

      Vanamees naeratas. „Te tegite, mida suutsite. Nüüd pean ma teid oma häälega toetama.” Väsinult jätkas ta trepist ülesminekut.

      Isand Stannis Baratheoni pelgupaigaks oli suur ümmargune ruum, millel olid lagedad mustast kivist seinad ja neli kõrget kitsast akent, mis avanesid igaüks ise ilmakaarde. Keset kambrit seisis suur laud, mille järgi see ruum oli oma nime saanud – massiivne puust tahutud plaat, mis oli meisterdatud Vallutuse-eelsel ajal Aegon Targaryeni käsul. Piltlaud oli üle viiekümne jala pikk ja kõige laiemas kohas ehk umbes pool nii lai, kõige kitsamas kohas aga vähem kui neli jalga. Aegoni puusepad olid andnud sellele Westerose mandri kuju ja saaginud välja iga lahe ja poolsaare, nii et laual polnud ainsatki sirget serva. Selle pinnale, mis oli ligi kolmesajaaastasest võõbast tumedaks tõmbunud, olid maalitud Seitse Kuningriiki, nii nagu need olid olnud Aegoni ajal; jõed ja mäed, lossid ja linnad, järved ja metsad.

      Toas oli üksainuke tool, mis seisis lauast sama kaugel nagu Lohekivi Westerose rannikust ja mis oli poodiumile tõstetud, et lauaplaat hästi näha oleks. Sellel toolil istus kõvasti kinni nööritud nahkvammuses ja labasekoelisest pruunist villariidest pükstes mees. Kui Cressen sisse astus, tõstis mees pilgu. „Ma teadsin, et sa tuled, vanamees, isegi kui ma sind ei kutsu.” Tema hääles polnud vähimatki soojusekübet; seda oli seal haruharva.

      Stannis Baratheon, Lohekivi Isand ja jumalate armust Westerose Seitsme Kuningriigi Raudtrooni seaduslik pärija, oli laiade õlgade ja tugevate jäsemetega ja tema nägu ja ihu olid nii pingul nagu päikese käes parkunud nahk, mis lõpuks teraskõvaks muutub. Kange, ütlesid mehed Stannise kohta temast rääkides, ja seda ta oli. Kuigi ta polnud veel kolmekümne viie aastanegi, kasvas tal peas vaid hõre must juuksetukk, mis kaardus tema kõrvade taha nagu krooni vari. Tema vend, kadunud kuningas Robert, oli oma elu viimastel aastatel habeme ette kasvatanud. Meister Cressen ei olnud seda küll näinud, kuid kuulu järgi oli see olnud tihe ja sagris parrapuhmas. Otsekui vastukaaluks hoidis Stannis oma põskhabet lühikeseks pöetuna. See kattis tema nurgelist lõuga ja kondiseid aukus põski nagu sinkjasmust vari. Tema silmad tihedate kulmude all olid nagu kaks lahtist haava, tumesinised nagu öine meri. Tema suu oleks ka kõige vigurväntlikumad narrid meeleheitele ajanud; see suu, need kitsad veretud huuled ja pingul lihased olid loodud väljendama halvakspanu ja tigedust ning lausuma teravaid käske, see suu oli unustanud, kuidas naeratada ega olnud kunagi naerda osanud. Mõnikord, kui ilm öösiti väga tuuletuks ja vaikseks jäi, tundus meister Cressenile, et ta kuuleb, kuidas isand Stannis lossi teises otsas hambaid kiristab.

      „Ennemalt oleksid sa mu üles äratanud,” ütles vanamees.

      „Ennemalt olid sa noor. Nüüd oled sa vana ja haige ja vajad und.” Stannis ei olnud kunagi õppinud oma sõnu pehmendama, mõtteid varjama ega meelitama; ta ütles välja, mida mõtles, ja need, kellele see ei meeldinud, võisid tema poolest põrgusse sõita. „Ma teadsin, et sa kuuled üsna varsti, mida Davos mulle rääkis. Nagu alati, eks ole?”

      „Vastasel juhul poleks sul minust mingit kasu,” sõnas Cressen. „Ma kohtasin Davost trepil.”

      „Ja küllap rääkis ta sulle kõik ära? Ma oleksin pidanud laskma lühemaks teha mitte ainult selle mehe sõrmed, vaid ka tema keele.”

      „Siis oleks ta olnud sulle vilets saadik.”

      „Ta oli ka nüüd vilets saadik. Tormiisandad ei tõuse koos minuga relvile. Tundub, et nad ei armasta mind ja minu õiglane eesmärk ei loe neile midagi. Argpüksid jäävad oma müüride taha istuma ja ootavad ära, kuhu tuul pöörab ja kes on eeldatav võitja. Julged on juba kuulutanud, et toetavad Renlyt. Renlyt.” Ta sülitas selle nime välja, nagu oleks tal mürk keelel.

      „Sinu vend on olnud Tormiotsa isand viimased kolmteist aastat. Need isandad on tema vannutatud läänimehed –”

      „Tema,” katkestas Stannis, „kuid õiguse järgi peaksid nad olema minu. Ma ei ole Lohekivi kunagi endale palunud. Ma ei ole seda kunagi tahtnud. Ma võtsin selle, sest siin olid Roberti vaenlased ja ta käskis mul nad siit välja rookida. Ma ehitasin talle laevastiku ja täitsin ta käsu kohusetruult, nii nagu noorem vend peab vanemale kuuletuma, nii nagu Renly peaks mulle kuuletuma. Ja kuidas Robert mind tänas? Ta nimetas minu Lohekivi Isandaks ja andis Tormiotsa ja selle tulud Renlyle. Tormiotsa on kolmsada aastat Baratheonide kojale kuulunud; õigupärast oleksin mina pidanud selle endale saama, kui Robert Raudtroonile asus.”

      See oli vana vimm, mis valusalt tunda andis, ja nüüd veel eriti. Sellest tulenes Cresseni isanda nõrkus, sest Lohekivile – olgugi see vana ja tugev – oli truudust vandunud ainult käputäis vähemtähtsaid saareisandaid, kelle kaljused maavaldused olid liiga hõredalt asustatud, et anda Stannisele mehi, keda ta vajas. Isegi koos rändsõduritega, kelle ta oli kitsa mere tagant Myri ja Lysi vabalinnadest kohale toonud, oli tema müüride ette kogutud malev liiga väike, et Lannisteride koja väehulgast jagu saada.

      „Robert tegi sulle ülekohut,” vastas meister Cressen ettevaatlikult, „kuid tal oli selleks kaalukas põhjus. Lohekivi oli kaua aega olnud Targaryenide koja asupaik. Ta vajas siia valitsejaks tugevat meest ja Renly oli siis alles laps.”

      „Ta on ikka veel laps,” sõnas Stannis, nii tema vihane hääl valjult üle kambri kajas, „varganäost laps, kes tahab krooni mu laubalt ära napsata. Mida on Renly üldse teinud, et trooni ära teenida? Ta istub nõukogus ja heidab Pisinäpuga nalja ja tõmbab turniiride ajal oma uhke turvise selga ja laseb mõnel paremal mehel ennast sadulast lüüa. Niipalju siis minu vennast Renlyst, kes arvab, et temast peaks kuningas saama. Ütle mulle, miks jumalad mulle vennad nuhtluseks kaela saatsid?”

      „Jumalate eest ei oska ma vastata.”

      „Mulle on jäänud mulje, et viimasel ajal vastad sa üsna harva. Kes on Renly meister? Võib-olla peaksin tema enda juurde kutsuma, tema nõu oleks mulle ehk rohkem meeltmööda. Mis sa arvad, mida see meister ütles, kui mu vend otsustas mult krooni röövida? Millist nõu sinu ametivend mu reeturlikule sugulasele andis?”

      „Mind üllataks, kui Renly kelletki üldse nõu küsis, Majesteet.” Isand Steffoni noorim poeg oli sirgunud vapraks, kuid maldamatuks meheks, keda juhtis pigem tuju kui arvestus. Selles – ja ka paljus muus – oli Renly oma venna Roberti moodi ja Stannisest täiesti erinev.

      „Majesteet,” kordas Stannis mõrult. „Sa pilkad mind kuningatiitliga, kuid mille kuningas ma olen? Lohekivi ja paar kaljusaart kitsas meres – see on mu kuningriik.” Ta laskus toolikõrgendiku astmetest alla ja jäi laua ees seisma, nii et tema vari langes Musta Kärejõe suudmele ja maalitud metsale, mille asemel seisis nüüd Kuningalinn. Ta jäi sinna seisma, mõtiskledes kuningriigist, mida ta endale nõudis ja mis oli otse käeulatuses ning ühtlasi nii kaugel. „Täna õhtul einestan ma oma lääniisandate seltsis, nii palju kui neid on. Celtigar, Velaryon, Bar Emmon, kogu see armetu käputäis. Vilets saak, kui aus olla, kuid teisi pole mu vennad mulle jätnud.

      Kohale tuleb ka see lüseeni piraat Salladhor Saan koos viimase arvega, mis ma talle võlgu olen, ja Morosh Mürlane hakkab mulle lugema manitsusi hoovuste ja sügistormide kohta, isand Sunglass aga pobiseb hardalt Seitsme tahtest. Celtigar tahab teada, kes tormiisandatest meiega liituvad. Velaryon ähvardab oma sõjamehed koju viia, kui me kohe ei ründa. Mida ma pean neile ütlema? Mida ma nüüd tegema pean?”

      „Sinu tõelised vaenlased on Lannisterid, mu isand,” vastas meister Cressen. „Kui sina ja su vennad ühel nõul neile vastu astuksid –”

      „Ma ei hakka Renlyga läbi rääkima,” vastas Stannis toonil, mis СКАЧАТЬ