Название: Kuningate heitlus. Esimene raamat
Автор: George R. R. Martin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежное фэнтези
isbn: 9789985326237
isbn:
„Kollanokk,” ütles Stannis, „ja järjekordne isehakanud kuningas. Kas ma peaksin leppima pooliku kuningriigiga?”
„Pool kuningriiki on kindlasti parem kui üldse mitte midagi,” sõnas Cressen, „ja kui sa aitad poisil oma isa tapmise eest kätte tasuda –”
„Miks ma peaksin Eddard Starki eest kätte maksma? Ta ei tähendanud mulle midagi. Jah, Robertile oli ta küll kallis. Armastas teda nagu venda, kui sageli ma pidin seda kuulma? Mina olin tema vend, mitte Ned Stark, aga selle põhjal, kuidas ta minuga ümber käis, poleks seda küll öelda saanud. Mina kaitsesin tema eest Tormiotsat ja vaatasin, kuidas tublid mehed nälgisid, sellal kui Mace Tyrell ja Paxter Redwyne minu müüride ees pidusööki nautisid. Kas Robert tänas mind? Ei. Tema tänas Starki selle eest, et ta piiramise murdis, sellal kui meie rottidest ja redistest toitusime. Mina ehitasin Roberti käsul laevastiku, vallutasin tema nimel Lohekivi. Kas ta võttis mu käe ja ütles: Ole kiidetud, vend, mida ma küll ilma sinuta peale hakkaksin? Ei, ta heitis mulle ette, et ma lasin Willem Darryl Viseryse ja sülelapsega minema lipsata, nagu oleksin mina suutnud seda takistada. Ma istusin viisteist aastat tema nõukogus ja aitasin Jon Arrynil tema kuningriiki valitseda, sellal kui Robert jõi ja hooras, aga kas mu vend nimetas minu oma Käeks, kui Jon suri? Ei, ta traavis hoobilt oma kalli sõbra Ned Starki juurde ja pakkus seda au talle. Ja kasu ei saanud sellest neist kumbki.”
„Olgu sellega, nagu on, mu isand,” lausus meister Cressen leebelt. „Sulle on tehtud suurt ülekohut, kuid minevik on põrm. Tulevikku annab veel võita, kui sa Starkide jõu enda omaga ühendad. Ja on veel teisigi, kellega tasuks proovida. Näiteks emand Arryn? Kui kuninganna tema mehe mõrvas, siis tahab ta kindlasti õigust jalule seada. Tal on väike poeg, Jon Arryni aujärjepärija. Kui sa Shireeni temaga kihlaksid –”
„Poiss on nõrk ja põdur,” väitis isand Stannis. „Juba tema isa mõistis, kuidas asjalood on, kui ta palus mul poisi Lohekivile kasupojaks võtta. Paažina teenimine oleks võinud talle kasuks tulla, aga see neetud Lannisteri-luhva lasi Jon Arryni ära mürgitada, enne kui see mõte teoks sai, ja nüüd varjab Lysa teda Kotkapesas. Ta ei lase poissi mingil juhul enda juurest ära, võid selles kindel olla.”
„Siis pead sa Shireeni Kotkapesasse saatma,” käis meister peale. „Lohekivi on lapse jaoks kõle paik. Las tema narr läheb temaga kaasa, et tal üks tuttav nägu kogu aeg kõrval oleks.”
„Tuttav ja jube.” Stannis kibrutas mõtlikult laupa. „Siiski… seda tasuks ehk proovida…”
„Kas Seitsme Kuningriigi seaduslik valitseja peab lesknaistelt ja võimuanastajatelt abi lunima?” küsis terav naisehääl.
Meister Cressen pöördus ja kummardas. „Mu emand,” ütles ta, tundes meelehärmi, et ei olnud naise tuppatulekut kuulnud.
Isand Stannis heitis oma naisele tigeda pilgu. „Mina ei luni kelleltki midagi. Pea seda hästi meeles, naine.”
„Mul on rõõm seda kuulda, mu isand.” Emand Selyse oli sama pikk kui tema mees, kõhetu keha ja näoga, esiletükkivate kõrvadega, terava ninaga ja vaevumärgatavate vuntsidega ülahuule kohal. Ta kitkus neid iga päev ja kirus neid alailma, kuid need kasvasid ikka ja jälle tagasi. Tema silmad olid tuhmid, tema huuled ranged, tema hääl nagu piits. See plaksus nüüd. „Emand Arryn on kohustatud sulle truudust vanduma, nagu ka Starkid, sinu vend Renly ja kõik teised. Sina oled nende ainuke seaduslik kuningas.
Ei oleks sobilik neid paluda ja nendega tingida, et saada seda, mis jumala armust õigusega sinule kuulub.”
Jumala, ütles ta, mitte jumalate. Punane naine oli võitnud tema südame ja hinge, pööranud ta ära Seitsme Kuningriigi jumalate, nii vanade kui uute juurest ja pannud kummardama seda, keda nad nimetasid Valguse Isandaks.
„Sinu jumal hoidku oma arm endale,” vastas isand Stannis, kes ei jaganud oma naise innukat uut usku. „Ma vajan sõjamehi, mitte õnnistusi. On sul kusagil peidus mõni sõjavägi, millest sa pole mulle rääkinud?” Tema hääles puudus vähimgi soojus. Stannis oli ennast naiste – ka omaenda naise – seltsis alati ebamugavalt tundnud. Kui ta Kuningalinna läks, et Roberti nõukogus istuda, jättis ta Selyse koos nende tütrega Lohekivile. Ta kirjutas harva ja käis kodus veel harvemini; ta täitis oma kohust abieluvoodis korra või kaks aastas, kuid see ei valmistanud talle rõõmu ja pojad, keda ta kunagi oli lootnud, jäidki sündimata.
„Minu vendadel ja onudel ja nõbudel on sõjaväed,” vastas naine. „Florentite suguvõsa koguneb sinu lipu alla.”
„Florentite suguvõsa suudab parimal juhul välja panna kaks tuhat sõdalast.” Väidetavalt teadis Stannis iga suguvõsa jõudu Seitsmes Kuningriigis. „Ja sul on oma vendadesse ja onudesse kõvasti rohkem usku kui minul, mu emand. Florentite maad asuvad Mägiaiale liiga lähedal, et sinu aulik onu söandaks Mace Tyrelli viha endale tõmmata.”
„On ka teine võimalus.” Emand Selyse astus lähemale. „Vaata oma akendest välja, mu isand. Seal taevas lõõskab märk, mida sa oled oodanud. See on punane, punane nagu leek, punane nagu tõelise jumala lõõmav süda. See on tema lipp – ja sinu! Vaata, kuidas see üle taeva laotub nagu lohe tuline hingus, ja sina oled Lohekivi Isand. See tähendab, et sinu hetk on tulnud, Majesteet. Miski pole kindlam. Sulle on saatusest määratud sellelt lagedalt kaljult teele asuda, nagu Aegon Vallutaja kord läks, ja pühkida kõik oma teelt, nagu tema kord pühkis. Ütle ainult see sõna ja Valguse Isanda jõud on sinu päralt.”
„Kui palju sõdalasi Valguse Isand minu käsutusse annab?” nõudis Stannis uuesti.
„Nii palju, kui tarvis,” lubas tema naine. „Hakatuseks Tormiotsa ja Mägiaia sõjamehed ja kõik nende lääniisandad.”
„Davos räägiks sulle midagi muud,” ütles Stannis. „Need sõjamehed on Renlyle truudust vandunud. Nad armastavad minu võluvat nooremat venda, nagu nad varem armastasid Robertit… ja nagu nad mind pole kunagi armastanud.”
„Jah,” vastas naine, „aga kui Renly juhtuks surema…”
Stannis vaatas oma naisele vidukil silmadega otsa, kuni Cressen ei suutnud enam vait püsida. „Sellist asja ei tohi mõeldagi. Majesteet, ükskõik milliseid rumalusi Renly on korda saatnud –”
„Rumalusi? Mina nimetan neid reetmisteks.” Stannis pöördus uuesti oma naise poole. „Minu vend on noor ja tugev ja teda ümbritseb suur sõjavägi ja need tema vikerkaarerüütlid.”
„Melisandre on leekidesse vaadanud ja teda surnuna näinud.”
Cressen kangestus õudusest. „Vennatapp… mu isand, see on patt, mõeldamatu… palun, kuula mind.”
Emand Selyse heitis talle vaoshoitud pilgu. „Ja mis nõu teie talle annate, meister? Seda, kuidas ta võiks võita pool kuningriiki, kui ta põlvili Starkide ette roomab ja meie tütre Lysa Arrynile parseldab?”
„Ma kuulasin su nõu ära, Cressen,” sõnas isand Stannis. „Nüüd kuulan ma ära tema oma. Sa võid minna.”
Meister Cressen kummardas kangelt. Ta tundis oma seljal emand Selyse pilku, kui ta jalgu lohistades aeglaselt üle kambri läks. Selleks ajaks, kui ta trepist alla jõudis, suutis ta veel vaevu püsti seista. „Aita mind,” palus ta Pylost.
Lõpuks oma ruumidesse tagasi jõudnud, saatis Cressen noorema mehe minema ja luukas uuesti oma rõdule, jäi seal oma veesülitite vahele seisma ja suunas pilgu merele. Üks Salladhor Saani sõjalaev möödus parajasti kantsist, eredatriibuline СКАЧАТЬ