Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik oleme näinud, kui põhjalikult kassid ennast pesevad. Nad lakuvad end, kratsivad, teevad käpad puhtaks keelega, mis on kare nagu riiv ja hõõruvad süljega märjaks tehtud käpaga laupa, kõrvu ja kaela. Selga on kassidel veidi raskem pesta, kuid nad pesevad ka selga. Kaslasi, keda on sugukonnas 39 liiki, tuntakse kui veepelgajaid. See ei ole päris õige. Üsna paljud kaslased lähevad vajaduse korral kiiresti ja kindlalt vette, kui neil on vaja sealt midagi püüda. Paljud kaslased ei karda isegi vihma ning võtavad vihmadušši. Teine asi, kui käpad märjaks saavad – need tuleb kohe kuivaks raputada, ja seda kassid ka teevad, sest märjad käpad jätavad tugevalõhnalisi jälgi. Varitsev kiskja – kassid on ju kõik varitsejad kiskjad – ei tohi seda endale lubada. Eriti ei tohi jäljed lõhnata peamise, kõige tähtsama pesitsuspaiga juures, kus on ka kassipojad. Lõhna ei tohi olla ka kaslase tavaradade juures. Lõhn reedab. Jalgu tuleb pesta ja jalad peavad olema kuivad.

      Kuid kaslaste seas on muidugi ka selliseid, kes jumaldavad vett, kes sukelduvad tundide viisi, ujuvad ja lihtsalt lesivad vees: jaaguar, tiiger ja muuseas ka meie loomaaia sümbol ilves. See on uskumatult mõnus vaatepilt, kuidas ilves vanni läheb. Tal on ju pikad vuntsid, põskhabe, lai nägu ja küllaltki paks karvastik. Läheb selline loom vette, ja tuleb sealt välja peenikese ning graatsilisena. Siis hakkab end veest kuivaks lakkuma. Sest kui vesi jääb kauaks kasukasse, pole see ohtlik mitte ainult seetõttu, et lõhn on tugev, vaid niiske kasukas lausa imeb endasse hallitusseente eoste pilvi.

      Kass, kes on vanni võtnud, olgu see kas või tiiger, kes on tundide viisi vees olnud, peab ennast kuivaks lakkuma. Selleks on kassil imeline instrument – tema kare keel, mis on lausa ideaalne hari. Mäletan, kuidas ma kord üliõpilasena tulin juulikuus Tartust Tallinna ja tõin kaasa oma apelsinikarva kassi Murri. Murr käis Tartus vahepeal kuskil linna peal ja veetis paar nädalat ühes söekeldris, nii et ainult mina teadsin, et ta oli tegelikult apelsinikarva. Mul ei olnud aega teda Tartus pesta, pistsin ta seljakotti, tõin koju ja alles siis pesin. Murr lausa vastu ei hakanud, kuid nördimust avaldas üsna kõvasti. Enda meelest ma kuivatasin ta ära, aga tema meelest mitte. Murr läks diivani alla ning lakkus end seal kogu öö, ise urisedes. Kui ta hommikul välja astus, oli ta kaks korda ümaram, absoluutselt apelsinikarva ning säras enesega rahulolust, saba väärikalt vonklemas.

      Komfortkäitumine teeb loomale rõõmu. Kui üksildased liigid peavad tohutult vaeva nägema ja aega raiskama, et ennast puhtana hoida, siis seltsingulistel liikidel on sotsiaalses elus kõige tähtsamal kohal üksteise abistamine, n-ö käitumuslik kooperatsioon just nimelt puhtuse tagamisel. Loomulikult on see erinevatel liikidel täiesti erinev. Hobused ei puhasta ega laku teineteist peast kapjadeni üle, kuid hambaid nad kasutavad, et vastastikku natuke lakka puhastada ja kasukat nakitseda.

      Kõige ilmekamat sotsiaalset komfortkäitumist näeb loomulikult meie ”sugulaste” ahvide juures. See käib pidevalt ja see on tohutult tähtis. No kujutage ette, kas te jätaksite oma kukla või kaela või selja pealt kirpude püüdmise kellegi hooleks, keda te absoluutselt ei usalda? Seal on ju suured tähtsad veresooned. Te olete ju selja poolt täiesti kaitsetu, kui lasete kellegi vahetusse lähedusse, hambad vastu teie kaela. Loomulikult peate usaldama seda tegelast, kellel lubate enda selga pesta.

      Komfortkäitumine tähendab ka inimese puhul usaldamist. Käsi peseb kätt – mida see tähendab? Äri. Ja mida tähendab väljend: „Ma pesen oma käed sellest puhtaks”? See tähendab ju, et ärge minuga enam arvestage, tegelen ainult omaenese asjadega ega ole kellelegi ohtlik.

      Umbes samamoodi on see ka kõikidel loomadel. Aga kõige ilmekamalt näeme seda esikloomade juures. Seda on tõesti tore vaadata, kui täpselt, kui väljapeetult antakse teineteisele märku sellest, mida komfortkäitumise osas kavatsetakse ette võtta. Kui annad paavianile või šimpansile kätt, peopesa ülespoole, teed sa talle viisaka ettepaneku: lubage, ma puhastan teie kasukat. Kui sa aga sirutad käe ahvi poole nii, et peopesa jääb allapoole ja käeselg on tema silmade poole – see on hoopis midagi muud. See þest lubab teisel sinu kasukat puhastada või koguni anub: osutage mulle seda väikest teenet, palun!

      Loomad reageerivad vastavalt oma ja teie positsioonile sotsiaalses struktuuris. Kui ma näiteks loomaaias teen emasele paavianile ettepaneku: „Las ma puhastan sind, kullake!”, siis ta lausa kohkub, kuigi mitte eriti tõsiselt: „Oh mis te nüüd, see on mulle liiga suur au!” Kui aga ma annan talle kätt niimoodi, et ta saab minu käeselja pealt hakata hammastega kirpe otsima, teeb ta seda ja teeb koguni näo, nagu leiaks kirpe, sest tühja töö eest au ei saa.

      Kuid oleks juba aeg kõnelda ka puhkusest, sellest, kuidas loom magama läheb.

      Kas võib üks loom keset ökoloogilist süsteemi, kus ta parajasti viibib, lihtsalt heita pikali ja põõnata hommikuni? Muidugi mitte. See on üks suurimaid väljakutseid loomade elus – leida endale turvaline paik, kus saab puhata. Pesapaigad, voodikohad, magamispaigad, puhkepaigad – neid otsitakse lakkamatult, neid vahetatakse, võetakse üle, nende eest võideldakse, neid viimistletakse ja töödeldakse, eriti kui on tegemist lastega. J.B de Lamarc, suur loodusfilosoof ja suur bioloog, nimetas pesade ja urgude ehitamiskäitumist loomadel industriaalseks tegevuseks. Šimpansid teevad endale mõneks ööks, ütleme nädalaks, puude otsa voodid – ehtsad ja toekad madratsite ja alusega voodid. Ajaga koguneb sinna juba nii palju täisid, kirpe ja puuke, et šimpansid jätavad need voodid sinnapaika ja teevad endale uues kohas uued.

      Paljudel koduloomadel pole esivanemate ürgsetest instinktidest peaaegu midagi säilinud. Kuid mõningad loodusliku komfortkäitumise momendid on siiski alles. Vaadake, kuidas käitub enne magamaheitmist kodukoer, hundi ning võibolla ka šaakali ja koioti kümneid tuhandeid aastaid tagasi kodustatud järglane. Ta teeb mõned ringid kõva põranda, parketi või vaiba peal mõnes soojas kohas, näiteks kamina ees, nagu oleks ta rohtlas, stepis, preerias või metsas, kus tuleb maha trampida lumi või kõrge rohi, nii et tekiks mõnus lohk. Ümberringi on rohi või lumi kõrgem, see koht, kus ta trampis, on aga madalam, see varjab teda vaenlaste eest, aga ka lume ja tuisu eest.

      Puhkusevajadustega on seotud ka järglaste eest hoolitsemine. Kõige peenemaid ja põnevamaid loomade käitumise vorme näitabki nii püsisoojastel selgroogsetel – imetajatel ja lindudel –, kui ka mõnedel kaladel, üksikutel roomajatel ja huvitaval kombel päris paljudel putukatel just vanemlik käitumine: järglaste eest hoolitsemine, lõimetishoole, lastega seotud komfortkäitumine. Tuletagem korraks meelde, kuidas meie ise oma lapsi peseme!

      Tam Venus otia amat;

      Qui finem Quaeris amoris,

      Cedit amor rebus:

      res age, tutus eris.

Ovidius, „De arte amandi” („Armastuse kunstist”)

      Venus otia amat. Inimlik armastus nõuab vaba aega. Loomadel aga pole selle sõna otseses inimlikus mõttes mingit vaba aega. Siiski peab ka loom varuma aega armastuseks, seksuaalseks käitumiseks. See on väga raske ülesanne – leida niipalju puhkamisaega, et viia ennast armastuse jaoks sobivasse vormi. Loomad ei saa endale juhuseksi lubada, ei tule kõne allagi asendada seksuaalse aktiivsusega seotud rituaale, täpseid menetlusi, poose, þeste, liigutusi, miimikat, häälitsusi ja muid käitumisvorme mingisuguste redutseeritud, abortiivsete tingmärkidega. Loom ei saa viibata sabaga, kõrvaga või käpaga, et: „Hei sina, tüdruk, 200 EEK-i tund!”, ja asi ants. See on absoluutselt välistatud. Just nimelt seepärast, et loomadel ei ole vaba aega. Väsinud looma seks ei huvita. Korralikult puhanud loom on palju aktiivsem ja liigilises käitumises palju adekvaatsem kui väsinud loom, isegi kui ta pole ülearu hästi söönud. Et armastusega tegelda, võib loom olla pigem suhteliselt mõõdukalt või isegi vähe söönud, kuid peab olema puhanud ja ennast puhastanud. Kui loom ei suuda end puhtana hoida, kui ta on räpane, siis on ta surmale määratud.

      Mida teevad targad, elukogenud emahundid, kes on reeglina suurtes talvistes hundikarjades jahijuhiks? Nad ei luba noortel huntidel, olgu nood kas või 50–60-kilosed, põdrale peale hüpata seni, kuni põdral on veel СКАЧАТЬ