Loomult loom I. Aleksei Turovski
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Loomult loom I - Aleksei Turovski страница 7
Название: Loomult loom I
Автор: Aleksei Turovski
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биология
isbn: 9789985323632
isbn:
Ja vaadake, kui tähtis osa on loomade enesekaitses hirmul. Inimene peab äärmuslikke hirmureaktsioone – šokki ja paanikat – väärituks, tobedaks, loomalikult rumalaks. Tegelikult annab nii üks kui teine lisavõimaluse ellu jääda. Šokis loom tardub absoluutselt liikumatuks, nii et tal isegi silm ei pilgu, seega võib ta märkamatuks jääda. Saakloomade paanika aga ajab küttiva kiskja segadusse, tal on raske endale ühte konkreetset ohvrit valida, kui kogu kari tolmupilve tõstes sihitult ringi tormab või taevani vett pritsib, kui jaht toimub vees. Ükski normaalse mõistusega kiskja aga ei ürita saagijahil olles rünnata tervet karja. See oleks lootusetu üritus. Teine asi, kui kiskjaks on vaal, karjaks aga väikekalade parv. Siin ründab kiskja kokkusurutud parve kui üksikut jahiobjekti.
Kuidas käituvad karjaloomad – kalad, putukad, väikesed vähid – kui näevad suurt kiskjat lähenemas? Kui kilud näevad turska tulemas, tõmbuvad nad üksteise ligi ja jäävad paigale, aga hakkavad koha peal veidi kiiremini liikuma. Tursk näeb enda ees kihisevat ümarat pilve. Ta ei näe ühegi konkreetse kala liikumist.
Tursk on kogenud kiskja, tema juba ennast nälga ei jäta. Kiire sööstuga lahutab ta pilvest väikese osa, mille ta siis kärmete liigutustega järjest väiksemateks osadeks jagab, kuni tema ees on üksainus kala, kes parajasti mingisuguses kindlas suunas põgeneda üritab. Selle kalakese saab tursk kindlasti kätte.
Täpselt samamoodi käituvad ka lõvid, hundid, hüäänkoerad ja röövlinnud. Enamik saakloomadest aga jääb ellu ja rahuneb pärast rünnakut väga kiiresti.
Nüüd aga räägiksin ühest inimese jaoks väga nukrast nähtusest. Nimelt sellest, kuidas saakloomad, karjaloomad ise hindavad oma liigikaaslasi nii-öelda kiskja pilgu läbi. Kiskjad on ju enamasti oportunistid. Nad võtavad saagiks selle, kelle püüdmiseks tuleb kulutada kõige vähem energiat ja aega. Ning kiskjate ohvriks saavad reeglina nõrgad, haiged ja mitte just kõige terasemad noored loomad, kes tõrjutakse karja serva, neid otsekui serveeritakse kiskjale.
Mõned viimaste aastate välivaatlused lubavad isegi oletada, et kari manööverdab meelega, surub järgmist ohvrit sellistesse paikadesse, kust on kõige rohkem kiskja rünnakut karta.
Meil ei ole õigust sellepärast loomade peale pahandada. Loomad elavad väga ohtlikku elu ja neil ei ole vaba aega selle sõna inimlikus mõttes. Neil ei ole ettekujutust homsest. Ei saa koerale ütelda, et istu, kullake, vaata koos minuga televiisorit, küll me homme läheme jalutama. Koer ei lepi sellega. Ka ei ole neil ettekujutust surmast. Selleks peaks neil olema kontseptuaalne mõtlemine ja sellele vastav ajataju. Mitte ainult bioloogiline kell, vaid ka aja mõiste. Seda loomadel ei ole. Nad ei määra oma karjakaaslast surma, vaid lihtsalt elavad loodussseaduste järgi.
Mens sana in corpore sano
Terves kehas terve vaim. Kuidas on selle vanade roomlaste ütlemise valguses lood loomadega? Kas ka nendel on terve vaim seotud keha tervisega nagu inimestel? Kas üldse on olemas selline nähtus nagu terve või haige looma vaim või hing? Kas maailmas on sellist nähtust nagu terve hingega loomad ja hinge- või vaimuhaiged loomad?
On küll. Pole küll kuulnud, et loomadel oleks psühhoose nagu näiteks skisofreenia või paranoia, kuid neuroosid on ka loomadel ja need on üsna kindlalt seotud somaatilise, kehalise tervisega.
Loomade puhul on seos terve keha ja terve vaimu vahel igatahes väga selge. Ükski loom ei tohi lubada endale liigset jahtumist või ülekuumenemist. Ükski loom ei tohi oma kehakatet sellisesse seisundisse lasta, et sellel võiksid hakata kasvama seened – hallitused, bakterid, igasugused parasiidid, või et kehakatte kaudu ei toimuks enam gaasivahetust. Kõik loomad hingavad mingil määral naha kaudu. Kahepaiksetel, kelle nahk on paljas ja ilma sarvkestata, peab nahk atmosfäärist õhuhapniku tarbimiseks olema õhuke, niiske ja küllalt jahe, sest kahepaiksed tarbivad umbes 30–33 % hapnikust õhu kaudu, vees olles isegi rohkem. Kui ta nahal on limakiht, siis ei tohi see olla ei liiga paks ega ka mitte liiga õhuke. Loom peab olema varjus või mulla sisse pugema, kui läheb liiga kuumaks. Samas võib näiteks konn mulla sisse pugedes kiskjale saagiks saada. Kuid midagi pole parata, loomale on n-ö komfortkäitumine eluliselt vajalik, ta tegeleb enese vormis hoidmisega rohkem kui poole oma eluajast.
Komfortkäitumine on kas või nendesamade kahepaiksete puhul niivõrd tähtis ülesanne, et maailma kõige tugevam, kõige surmavam ja püsivam mürk sisaldub limas, mis katab Dendrobates perekonda kuuluva tillukese puukonna nahka ja millega konn tõrjub seenhaigusi. Selle mürgiga saaks näiteks hävitada kogu inimkonna, kui inimesed oleksid millegipärast nõus jagama umbes 1 grammi seda keemiliselt puhast mürki võrdselt 6 miljardi inimese vahel. Kuid konn ei tooda mürki inimkonna hävitamiseks. Puukonnasid on 27 liiki ja kõigil neil on mürgisus eredate kontrastsete hoiatusvärvidega n-ö otsaette kirjutatud: ära mind puutu, ma olen väga ohtlik! Kui keegi puukonna hammustab, siis konn sureb, kuid ega hammustajagi alati ellu ei jää. Putukad ja mõned roomajad ei pruugi selle mürgi suhtes nii tundlikud olla kui näiteks inimesed. Aga ega inimene, pesukaru või lind pisikest oranþ-sinist või kollakasvioletset konna naljalt suhu ei pistagi.
Erinevatel loomaliikidel on erinev ainevahetus ja erinevad kehakatted – kellel tugev soomus, kellel õrn nahk, kellel suled, kellel soomused. Loomulikult on neil ka erinevad võtted keha puhtuse ja õige temperatuuri hoidmiseks. Tihtipeale tuleb ka loomadel kasutada selleks lisavahendeid.
Näiteks olla puhas nagu elevant tähendab olla kaetud parajalt peenikese liiva- või heinakihiga, mis päeval savannis liikudes kohe seljalt maha ei varise. Lõuna-Aafrikas on mõnel aastaajal iga paari nädala tagant mitmepäevane põud ja pole vett, mida kerele ja kõrvadele pritsida, enne kui end liivaga üle käia. Sellisel juhul pistab elevant londiotsa makku. Lont on 1.70–1.80 meetrit pikk, sellega võetakse maomahla, pritsitakse kõrvadele ja seljale ning seejärel puistatakse end liivaga üle. Kujutage ette, milline limaskest sellel londil on – äsja võttis elevant sellega vett või maomahla ja kohe seejärel tõmbas lonti kilode kaupa peenikest liiva. Fantastiline lont! Lonti kasutab elevant päeval, öösel seda vaja ei ole. Siis peab nahk olema paljas, et ta saaks hingata, ja õhtul pestakse end päevasest kihist puhtaks. Nii et elevandid, kes on aktiivsed kogu ööpäeva, kasutavad komfortkäitumises öösel ja päeval erinevaid võtteid ja vahendeid.
Mida tähendab olla puhas nagu siga? Siga on ju teatavasti väga puhas loom, peensusteni püüdlik oma tualetiga seotud toimingutes. Ta ei lähe ükskõik millisesse lompi. Loomulikult ma räägin metsseast. Koduseal ei ole lombi osas erilist valikut. Aga lompi vajab temagi, just nagu meie vajame vanni või dušši. Nii peab siga, kellel on paks, aga tundlik nahk ja väga palju parasiitidest vaenlasi, lompi minema ja end mudaga kokku määrima, kuid kui tal on vähegi võimalust valida, millise pori või muda sisse, siis on siga väga nõudlik. Lomp peab olema parajalt savine, et sea seljale ja külgedele tekiks peen keraamiline kiht. Õhuke kõva kiht kuivanud pori või savi peab olema täpselt paras. Igal metsseal on oma isiklik sügamispuu, nagu meil igaühel on oma isiklik hambahari. See on korraliku kõva köbrulise koorega tugev puu, mis naljalt ümber ei kuku ja mille vastu sügades saab koorikut maha hõõruda, nii et kõik surnud, haiged ja vanad harjased, karvad, puugid ning muu ebavajalik tuleb naha küljest lahti.
Sigadel on väga peen haistmismeel, mitusada tuhat korda СКАЧАТЬ