Loomult loom I. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on tema sensoorsed süsteemid, kas ta juhindub haistmisest, kuulmisest, nägemisest või kõigist kolmest meelest korraga või ta orienteerub hoopis elektrikajalokatsiooni abil nagu paljud kalad. Kui aga see kas või mingil määral õnnestub, siis on loomakese ellujäämissõda tõepoolest edukas.

      Hirmutavate märkide osas on mõned kalad ja juba mainitud liblikad lausa väljaspool konkurentsi, andes saagiotsijale võimaluse märki tõlgendada kui looma, keda ta kõige rohkem kardab. Kas lind kardab rohkem kassi või öökulli, jääb tema enda otsustada, kuna liblikas meenutab talle nii ühte kui teist. Hirmutavad silmad liblika tiibadel peletavad eemale terve vaenlaste armee, mõjudes 50–100 erinevale liigile.

      Sama edukad on ka paljud röövritsikalised. Nad on heledad kollakasrohelised, rohu sees peaaegu märkamatud, aga nad on kiskjad, röövtoidulised, ehtsad jahimehed, ja muidugi peavad nad mõnikord järske liigutusi tegema, ja kui nad parajasti kedagi väga vaikselt ja ettevaatlikult söövad, siis liiguvad söödava putuka tiivad või jalad. Kui seda märkab sisalik või mõni röövputukas või suur ämblik või lind, tuleb ta kohe asja uurima. Kui selline vaenlane on küllalt lähedale jõudnud, siis lööb röövritsikas tiivad pauguga lahti. Ja korraga näeb vaenlane enda ees suurt hirmsat nägu õudsete lillakasmustade silmadega, kuuleb pauku ja tunneb teravalt hapukat lõhna. Lindudele muidugi lõhn kuigivõrd ei mõju, nende haistmine on peaaegu nullilähedane. Kuid väikesele Lõuna-Aasia imetajale, näiteks mõnele leemuri sugulasele nagu galaago ehk bush-baby või loori, mõjub ehmatamine küll.

      Paugutada oskavad ka mõned mardikad. Nad toodavad teatud aineid, mis iseenesest on täiesti ohutud ja kuni need ained püsivad putuka kehas spetsiaalsetes kambrikestes, ei tee nad midagi ei putukale endale ega kellelegi teisele. Kui aga ained omavahel segada ja kui ka hapnik juurde pääseb, siis üks nendest töötab nagu katalüsaator, nagu süütevedelik, ja teine plahvatab. Punaroheline pommitaja-mardikas või kahurmardikas segab kiirelt kokku lõhkeaine ja katalüsaatori, seisab siis pea peale, tõstab kahurpepu üles, võtab vaenlase sihikule ja suunab „detonaatori” segunirekese otse talle nina pihta. Toimub plahvatus, tekib säde, suits, temperatuur tõuseb üle 80 °C, tihtipeale isegi üle 100 °C. Kõrvetus missugune! Ja mis kõige tähtsam: see kõrvetab, hirmutab, kuid ei tapa ega mürgita vaenlast lõplikult, too jääb ellu. Nii et vaenlane õpib tillukest, kontrastsetes erksates värvides mardikat seostama suurte ebameeldivustega. Kord kõrvetada saanud, ei puutu ei kärnkonn ega lind enam kahurmardikat.

      Kaitseks kasutatakse tihtipeale ka väga tõsiseid mürke. Andides elab vähemalt tosin liiki sajajalgseid, kes toodavad tsüaanvesinikku, sinihapet, tsüaniide. Loomulikult tapab tsüaniid kõiki, ka selle tootja. Nii et sajajalgne saab sellist kaitsevahendit kasutada ainult siis, kui ta juhtub olema kivi otsas, nii et jõuab pärast oma mürgist keemiarünnakut kivi otsast alla kukkuda ning mürkgaasipilve ulatusest välja veereda. Kui ta seda teha ei jõua, tapab mürk ka tema enda. Selliseid liike ei ole siiski kuigi palju.

      Väga hea kaitsevahend on luua vaenlasele pettekujutlus oma kehaehitusest. Näiteks pead peites. Liblikas, mardikas või kala peab palju liikuma, et mitte nälga jääda, ja tal on söögijahil palju vaenlasi. Et vaenlase tähelepanu kõrvale juhtida, on nii mõnelgi kalal või liblikal pea näiliselt tagapoolel. Näiteks on saba peal suur silm või suur suu või valetundlad. Noortel ingelkaladel on sabavarre või lausa sabauime peal suur silm. Paljudel liblikatel, näiteks taevassilmadel ja ka paljudel pääsusabadel (neid liike esineb nii Ameerikas kui ka Vanas Maailmas) on tagatiibade päris tagumise otsa peal silm ja pidevalt liikuvad ja värisevad tundla. Kui püüda sügisel kinni niisugune liblikas, siis näeme, et tema tiivad on nokalöökidest auklikud, auke võib olla mitusada, kuid need kõik on peast kaugel.

      Enesekaitse on loomulikult vahetult seotud relvastusega. Relvad pole küll kunagi ainult kaitseks, vaid ka püügiks ja ründamiseks. Eriti hästi on selles suhtes varustatud kaslased, kelle üliteravad küünised on varvastes olevates tuppedes varjul – nende käest ei pääse naljalt ükski saakloom. Siis on veel kihvad, kiskjahambad, mürkmadude mürgihambad, ämblikkude mürklõugtundlad, astlad, röövlindude nokad, kõrverakud, kaheksajala kombitsad, röövritsika käpad, vähilaadsete sõrad jne. Sõrad kuuluvad ka põdra kaitserelvastuse hulka. Põdra sõrg on liikuv, terava servaga, ja kui põder sõra kokku tõmbab, on tema väljasirutatud jalg otsekui lai teravaotsaline oda. Ka sarved on muidugi väga head relvad, kuid vägevad mitmeharulised sarved ei ole reeglina puhtal kujul kaitserelvad, nad on eelkõige turniirirelvad. Sarved on puhtalt enesekaitserelvadeks emastel veislastel, näiteks kitsedel. Muinasjutus seitsmest kitsetallest ja kurjast hundist lasi just kitseema oma sarvi teritada, et hundiga arveid õiendada.

      Kuju järgi on võimalik öelda, kas sarved on kaitseks, turniiripidamiseks, enesereklaamiks või mulje avaldamiseks. Kui sarved on nii isastel kui emasloomadel, kui need on teravad, tugevad ja suhteliselt sirged, siis on nad peamiselt kaitseks. Nad ei pruugi olla pikad, kuigi näiteks oriksil, – antiloobil – on üle meetri pikkused sarved. Kui sarved on ainult isastel (väga suured, harulised, kõverad või keerdus), siis võime olla täiesti kindlad, et see on turniirirelv. Järglaste kaitse eest vastutavad imetajate puhul just nimelt emased, kuid on ka mõned liigid, kus isased neid sealjuures aitavad. Väga paljude linnuliikide puhul kaitsevad poegi muidugi nii emased kui ka isased, mõnel liigil isegi ainult isased, aga sellest räägime edaspidi, kui juttu tuleb vanemlikust käitumisest.

      Praegu on jutt enesekaitsest, mis on ülimalt tähtis elujäämise tingimus.

      Mingem mägedesse ja vaadakem, kuidas elab kaljukitsede või mägilammaste kari. Mägedes napib enamasti toitu, maapind on järsk ja liikumine ohtlik. Ehkki kitsed ja mägilambad on tõelised akrobaadid ja oskavad hüpata ühe ruuttolli suuruselt lapikeselt kahe meetri kaugusele järgmisele ruuttollisele lapikesele, nõuab see kõik neilt väga suurt tähelepanu. Lisaks tuleb kogu aeg jälgida, kas läheduses pole kotkaid või hunte või lumeleoparde või kas pole ähvardamas kõige ohtlikum vaenlane – lumetorm, ja sealjuures tuleb pidevalt liikuda, et leida piisavalt toitu. Sellise eluviisi juures kitsed lihtsalt ei jõua oma järglastel silma peal hoida. Kuidas siis sellise karja kaitsesüsteem töötab?

      Julgeoleku eest vastutab juhtoinas või juhtsokk. Ta peab valvama sellisel kohal, et kõik teda kogu aeg näeksid. Nii et ta seisab enamasti mingil kõrgemal kohal ja karja liikmed võivad talle aeg-ajalt pilgu heita. Kui liider on rahulik, tegeleb ka kari rahulikult söömisega ja laste eest hoolitsemisega. Niipea aga, kui karja juht märkab mingisugust ohtu, teeb ta vastavat häält ja võtab vastava poosi, näidates kehaga suunda, kust oht ähvardab.

      Kui karja juht on parimais aastais, kogenud ja hea tervisega, siis on ka karja elu suhteliselt turvaline. Eriti tähtis on hea füüsiline tervis. Juhil peavad olema teravad meeled – silmad, haistmismeel, kõrvad. Tema jalad peavad olema tugevad ja teravate sõrgadega ja tal peab olema hea reaktsioon.

      Väga paljudel liikidel on kaitsekäitumise võtted kaasa sündinud, kusjuures ka kõrgematel esikloomadel, näiteks paljudel pärdikutel, on kaasasündinud spetsiaalsed signaalid, mis tähendavad erinevaid ohte. Pärdikutel on väga palju vaenlasi ja enamasti päästavad nad end puu otsa ronides. Ühel pärdikuliigil, vervetpärdikul, on kolm kaasasündinud ohusignaali. Üks hoiatab mao, teine kotka ja kolmas leopardi eest.

      Kui vervetpärdik näeb madu või kuuleb vastavat ohusignaali, jookseb ta sinna, kust signaal tuli, et täpselt vaadata, kuskohas rohu sees madu peitub. Madu on mööda maapinda võimeline liikuma vaid 8 kilomeetrit tunnis ja tema eest ära joosta on pärdikul naljaasi. Nii et kui on kuulda, et kuskil on madu, siis jooksevad kõik pärdikud kohale ja vaatavad: ahaa, siin on madu. Järelikult ei tohi lapsi sinna lasta ja endalgi on targem eemale hoiduda.

      Kui signaal hoiatab kotka eest, siis tuleb kiiresti varjuda katuse alla, võssa, nii et pea kohale jääksid mõned oksad. Siis ei saa õhukiskja midagi teha. Ta ei jookse mööda maad pärdikule järele ega roni ka võssa. Kui ta näeb, et tema õhurünnak ei õnnestunud, tõuseb ta kohe jälle kõrgemale ja otsib järgmist võimalust.

      Kui СКАЧАТЬ