13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

      Zoja hüüatas artikuleerimatult.

      Mihkel kõigutas korjust sabapidi ning uuris seda lähemalt. Kivi oli tabanud looma külge, väliseid vigastusi ei paistnudki. Raibe oli tõepoolest igavene pirakas.

      Mahajäetud betoonkarpi täitis prügi- ja lämmastikuühendite lõhn ja seintest õhkus ka praegusel aastaajal külma. Kuid mitte see ei pannud Mihklit hetkeks värisema.

      Ta kükitas, tõmbas korjuse enda ette sirgu ja avas taskunoa.

      Zoja tuli lähemale. „Mis sa teed?”

      „Lahkan,” pressis teine läbi hammaste.

      Ta teki pika sisselõike piki looma kõhualust, torkas sõrmed lõikesse ning tõmbas haava laiemaks. Ta ei osanud lahata ning ei teadnud roti anatoomiast suurt midagi.

      Aga antud juhul polnudki vaja palju teada.

      „Kust sa teadsid lahkama hakata?” küsis Zoja.

      Mihkel krimpsutas nägu. „Ma polnud seni näinud ühtegi rotti, kes kiviga pihta saades häält tegemata koivad sirgu viskaks.”

      Ta astus Zoja juurde köögiakna alla, võttis tüdrukul ümbert kinni ja vaatas koos temaga, kuidas asfalt õhtusest ajast hoolimata palavate päikesekiirte paistel aurab, vaatas rohtu ja turuputkade katuseid.

      „Nad on juba siin,” kordas ta vaikselt. Nad olid tulnud käsikäes mööda äsjalõppenud vihmast läikivaid tänavaid, tundnud õhku enda ümber niiskusest küllastumas ja suveriideid ihule kleepimas. Mihkel oli rääkinud. Ja Zoja uskus teda. Uskus esimesest lausest, mitte sõnu, vaid hääletooni kuulates ja vaadates, kuidas poisi ilusad naerusädemetega silmad korraga sügavaks ja pimedaks muutusid. Enam polnud see võõras maailm, mis kusagil kujutlematus kauguses võitleb universumi jäisest sügavikust pärit vaenlasega. Enam ei saanud sellele kõigele mõelda nagu ulmefilmile. Nad olid juba siin. Kõik arenes meeletu kiirusega. Ajaparadoksid, mõtles Mihkel. Võibolla seal, luikede igikülmas päriskodus, ükskõik kus see ka poleks, on juba aastaid möödunud. Või aastakümneid. Või sajandeid. Ning see, mis Lauri jaoks staabis oli kauge tulevikuähvardus, on siin juba teoks saanud.

      „Sellest tuleb teatada,” kordas Mihkel. Zoja vaikis, Mihkel võttis tal mõlema käega õlgadest kinni ja ta tõmbas ta enda vastu. „Sa ju saad aru?”

      Tüdruk vaatas talle otsa ja lükkas masinlikult juuksesalgu ninajuurelt.

      „Saan…” ütles ta vaikselt. „Ma tulen kaasa.”

      See avaldus pani sisemuse keerama. „Naised ei lähe rindele. Unusta see mõte.”

      „Ma nägin tegelikult ükskord unes… Mäletad, enne seda kontserti.” Zoja raputas pead, nagu tahtes mälestust tüütu kärbse kombel peletada.

      „Ja ma korra juba käisin… Vaatasin ukse vahelt sisse,” sosistas ta siis pigem huulte kui häälega.

      Nad sõid õhtust, ilma et oleksid lampi süüdanud, ja jälgisid, kuidas suveõhtu akna taga tasapisi hämardus ja vaikselt ööks sai. All udus süttisid tänavalaternate helesinised valgussõõrid. Ülemisel korrusel mängiti häälestamata kitarril „Sinist vagunit”. Kui nad viimaks tõusid, tõmbas Mihkel tüdruku enda vastu ja suudles teda, alguses põgusalt, siis, tundes teise käsi oma seljal ja tagumikul, pikemalt ning teises kirge süüdata püüdes. Sõlmunud jäsemetega vankusid nad teise tuppa, puhkusel sõdur ja tema tüdruk, ja vajusid madratsile.

      Mihkli käsi liikus Zoja särgi all ülespoole, Zoja põimis ennast tema ümbert lahti ja tõmbas T-särgi üle pea. Et nüüd jälle seda jama ei juhtuks, mis eelmine kord, keerutas soovimatu mõte end mööda poisi pead ringi, kui tundis Zoja käsi enda keha mööda libisemas.

      „Appi, ma vajan armastust,” hüüatas Zoja vaikselt. Mihkel tõmbas ta enda vastu ja suudles nibusid, väikesed turris rinnad mahtusid täpselt pihkudesse ära ja tüdruku peenikesed tugevad sõrmed avasid nööpe.

      Jama ei juhtunud.

      „Kallis,” ütles Zoja millalgi hommikupoole ööd. Sõna kõlas nagu pingul kitarrikeelt mööda libisev küüs.

      Mihkel tegi silmad lahti. „Küll ma tahaks, et see nii oleks…”

      „Ära topi sinna rohkem nina ja ma ka ei topi.”

      „Kullake, kas sa tõesti tahad, et sellised loomad hakkaksid siin igal pool ringi jooksma?”

      „Ei, aga.” Tüdruk vedas nimetissõrme otsaga mööda teise rinda kõverikke. „Aga pole kindel, et hakkavad. Kuskil pole see kirjas. Ja sina ei pea minema. Sa oled juba piisavalt seigelnud.”

      „Aga kes siis? Nad tegid mu komandöriks.”

      „Kas sa käisid neilt seda palumas?”

      „Ei,” möönis Mihkel.

      „Ära mine, palun,” ütles Zoja ja võttis tal kaela ümbert kinni. „Või vähemalt homme mitte.”

      „Hea küll,” ohkas Mihkel. „Homme ma ei lähe.”

      Zoja suudles teda.

      „Ehh… Seal oli kõik nii… Ma ei oska õiget sõna leida. Kõik läheb seal ainult hullemaks.”

      „Siin pole ju vahet.”

      „Huvitav, ma ei saa sellest aru,” ütles Mihkel mõtlikult. „Sina olid seal ühe päeva, mina kuus. Järelikult sina ärkasid enne kui mina. Kui sa nüüd magama jääksid ja sinna tagasi läheksid, oleksid samas ajas, milles ärkasid, see tähendab, teises päevas. Ometi me oleme vahepeal siinpool rääkinud. Sa reisid justkui ajas tagasi. Kui ma nüüd räägiksin sulle, kus pargimüüri ääres ma sealpool viga sain, võiksid sina omakorda sinna enne mind minna ja ohu likvideerida.”

      Zoja surus ohke maha. „Võibolla teised ei suhtle omavahel.”

      „Ega nad ei suhtle küll. Aga ikkagi. Kui sa enam kunagi sinna tagasi ei läheks, siis sa kaoksid sealt igaveseks. Kuidas see sealtpoolt paistaks? Sinu pärast ei jää seal ju aeg seisma? Samuti, kui sina läheksid nüüd tagasi ja näiteks tapaksid mind kolmandal päeval, kuidasmoodi mina siis saaksin praegu mäletada, et ma olen seal kuus päeva olnud?”

      Zoja raputas pead. „Küsi jah minult.”

      Ajaparadoksid, nentis Zoja, on antud hetkel asja juures nähtavasti kõige olulisemad. Mihkel haigutas ja ta silmad vajusid kinni.

      „Kullake, jääme magama,” ütles Zoja varmalt. Mihkel tegi silmad lahti ja naeratas.

      „Hea mõte.” Tüdruk suudles teda uuesti ja puges kaissu. Akende taga öös särasid vaikselt halogeenlaternate kalbed read.

      Kuues hetk

      „Kuidas puhkus möödus?” Lauri naeratas kitsilt. Naeratus ei sobinud enam ta näole.

      „Hästi, ülemjuhataja.” Mihkel lasi teise käe lahti ja lasi pilgu üle keldriruumi käia. Lõhnas rottide, rooste ja veel millegi tehnitsistliku СКАЧАТЬ