13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Need biomehhaanilised elukad on Maal.”

      „Mida!?” Lauri sai rahu tagasi. „Kanna ette, komandör.”

      „Ühes mahajäetud ehitises viskasin rotti kiviga, ta sai pihta ja suri, kuid häält ei teinud. See näis kahtlasena, lõikasin ta lahti ja avastasin, et tal polnudki millegagi häält teha.”

      Lauri noogutas. „Selge. Nad on Maa välja nuhkinud ning siin toimuvast nii palju õppinud, et saatsid kohale luurajad. Mitja!”

      Kostsid mõned arusaamatud hääled, siis veeres uksest välja ratastool. Selles istus noormees, suured prillid ninal, ning hoidis käes läbipaistva vedelikuga täidetud purki. Nõus ujus midagi. Mihkel kiikas purgi sisu poole, siis sai aru, et seekord on tegu hapukurkidega.

      „Komandör kannab ette, et leidis Maalt biomehhaanilise roti.”

      Jalutu käed hakkasid niimoodi värisema, et kurgivedelik purgis loksuma lõi. „Pole võimalik!”

      „Nähtavasti on,” kostis Mihkel kuivalt.

      „Seda küll…” kogeles Mitja. „Nad võivad ükskõik mida teha. Aga Maale saatmine! Nad ei saa seda teha. Ükski nende asi ei läbi ust. Põhimõtteliselt.”

      Lauri vandus. „Kurat, asi läheb hulluks. Aega ei ole enam sugugi, mehi ei ole, varustust ei ole, mitte midagi ei ole… Ja millestki enam ei saa aru, mis toimub. Nõudsin kohalikelt lisajõude, täna hommikul, enne kui sina tulid, saabus Maalt kakssada tükki korraga. Tõeline rämps, kuskilt laagrist üles korjatud. Pööravad torud ükskõik mille poole. Me pole seniajani aru saanud, kuidas kohalikud Maal uste asukohti valivad. Võibolla ei valigi või polegi neil seal midagi valida… Need on aga jumala eest otse barakkidest tulnud. Aitäh, Mitja. Kuidas kurat nad roti läbi ukse said, ma ei mõista…”

      Mitja veeres jälle minema. Mihkel vaatas teise kätt, siis otsustas tundmatus kohas vette hüpata.

      „Sa ise istud ju ka.”

      Lauri võpatas. „Istun,” kostis ta vähe aja pärast. „Aga see pole sinu asi.” Ta silmade torkiv vaade pani Mihkli kõrvale pöörduma. „Mina olin siin üks esimesi, võta teatavaks. Kohe pärast Romat tulin… Need on aga esimest korda ning kui vähegi oleks kellegi poole üle minna, läheksid kohe.” Ta kõndis mitu korda kiirel sammul üle keldri.

      „Sel nädalal ründame kümnes kohas üle kogu planeedi. Aga selliseid baase, mida me läheme õhku laskma, on neil päriselanike andmetel vähemalt tuhat tükki. Me ei pruugi neid nii kõvasti vigastada, et nad mõtlema hakkaksid. Kõige paremal juhul üks protsent… Aga üritame vähemalt…” Lauri astus laua taha tagasi. „Ma küsisin enne, kas sa oled igal juhul meiega.”

      Mihkel hingas kiiresti sisse ja välja. „Olen küll.”

      „Need pätid, okastraadi tagant… Need pole sõdurid. Jooksevad laiali kohe, kui jamaks läheb. Praegugi on nad kuskil luku taga tegelikult… Aga me ei saa ilma nendeta. Meil on sinusuguseid vaja, et nendega hakkama saada. Vanu, kes seda linna ja maailma tunnevad ja teavad, misasjad on luiged. Ja teavad, mida me siin teeme. Ja et me ei saa taganeda.”

      „Mis ma teha saan? Neid õpetama hakata?”

      „Sellest pole kasu. Ja selleks pole aega. Me lööme juba homme.” Lauri vaatas Mihklile otse silma.

      „Vanad on nende selja taga katustel.”

      „Kes täpselt?”

      „Kes parasjagu elus on… Tegelikult, ega kõik uued pole sõnnik. Kahele avaldasin eelmisel nädalal päevakäsuga kiitust ja tänu. Plika ja poiss, tegid kahekesi kakskümmend luike vagaseks, sel ajal kui sina oma rühma välja õpetasid. Oleksin pidanud nad tegelikult sinu juurde saatma…”

      Mihkel katkestas teist. „Poiss ja plika!?”

      Lauri kergitas kulmu. „Jah, esimene, keda ma siin näen. Kurat teab, miks ta siia ronis.”

      „Milline ta välja näeb?” Tardumus algas kõhust, levis rinna taha ja sealt üle keha laiali, nagu ikka siis, kui maailma kooshoidev juuksekarv iga hetk katkeda ähvardab.

      „Mustad juuksed, mustad silmad, sinust veidi lühem… Aga ega ma eriti ei vaadanud. Mul on siin, tead, muudki muret. Nimi algas mingi susisevaga.”

      „Zoja?” Kuiv keel vastu kuiva suulage ei suutnud susisevat korralikult hääldada.

      „Võis olla küll. Mis siis?”

      „Ta on minu tüdruk,” ütles Mihkel vaikselt.

      Lauri vaatas teda süngelt ja vastas siis: „Kui tahad, otsi üles. Sul on homseni aega.”

      28.06.199…

      Agu pikutas päikeselaigus ja mõtles, kas tõusta või mitte. Hommik oli vaikselt rõdunurgast mööda päevaks nihkunud ning halliks värvitud vineerpõranda kohal tantsisid kuldses valgusvoos tolmukübemed. Toas oli liiga soe, ta oli magades teki pealt ajanud ja lebas nüüd, pooleldi higisesse linasse mässitud. Vastikusega sikutas ta selle jalgade ümbert lahti, põtkis voodijalutsisse nutsakusse, tõmbas jalad enda alla konksu ja tõusis õõtsuval madratsil ühe ropsuga püsti. Päikeselaik oli ahjule roninud ja valgustas spermatosoidi pead, mis roosale ahjuküljele kunagi ühel „Monastõrskaja”-õhtul oli musta värviga maalitud.

      Ta läks paljaste jalgadega latsutades kööki, keeras kraanikausi alt ventiili lahti ja puges nurgas servapidi rippuva koormakatte taha. Vasktorude ühenduskohtadest hakkas vaikselt vett immitsema, dušš köhis ja hakkas siis purskama.

      Duši all mõtles ta sellest, kas minna täna Zojat kummitama. Kui ta riideid selga tõmbas, otsustas ta, et ei lähe.

      Siis helises telefon.

      „Agu, sina või?” kostis kuskilt kaugelt krabinate vahelt Zoja hääl. „Ma…” teisel pool jäädi vait.

      „Mina.”

      „Ma tahaksin sinuga üht asja arutada.”

      Agu toetas telefonitoru õlaga, tõmbas paremal jalal seistes vasakusse jalga sokki ja ajas keele põske.

      „Võibolla sa oskad sellest midagi arvata. See on… imelik.” Sokk sai jalga.

      „Tulen,” teatas poiss lühidalt.

      Zoja naeratas tahtmatult, kui teise õhetavat nägu nägi. Kõik poisid on vahel ühtemoodi naljakad. Nagu innukad kutsikad.

      „Tule edasi.”

      „Kas sul süüa on?” küsis Agu, kui rohelisse kööki astus.

      „Peale jäätise kahjuks ei ole. Tahad?”

      „Tahan ikka. Mul on hommik söömata.”

      Köögilaual vedelesid kuskilt koolivihikust välja rebitud ruudulised lehed. Neid kattis rutakas ja veidi viltune käekiri. Agu oli ise iga klassi lõpetades kokkuhoiu mõttes kõigist vihikutest täiskirjutatud lehti välja rebinud ja tallele pannud. Nagu kunagi ka kuivatuspabereid – siis, kui tualettpaberit poes saada polnud.

      „Loe,” ütles tüdruk külmkapi juurest. Agu tõmbas lehed endale lähemale ja puuris mõne hetke tundmatuid varesejalgu, enne kui veerimine sujuvaks muutus.

СКАЧАТЬ